ma ju teadsin, et ta ei tea.. ja sul oli jultumust valetada.. veel pärast seda suurt valet.. sa ei saavuta sellega midagi. Mul on sinust kahju, et sa sellest aru ei saa.. Ausalt, mul on sinust kahju..
Sa lõid mu minema, kuna ei julge endale tunnistada, et see, mis ütlesin, on tõsi.
Ma tahaks sind aidata.. aga see pole minu elu.. minu maailm ja minu õnn ammugi mitte.
Vaatan, mis aeg teeb.. ja siis vaatan edasi.
Kummaline on see.. et sa mind ei karda.. võin ühe sõrmenipsuga kõik välja laduda. Aga ma loodan ja usun, et sa oled ise aus.
Kas oled?
Ja see on samuti kummaline, et sa minu käitmusest.. lugu ei pea. Sellest, et ma pole midagi rääkima läinud talle!
Tead.. ma nii tahan sind sitaga loopida.. aga ma pole sinu moodi!
Samas.. minul on tõde.. ja sinul olid valed.
Tõega saab haiget teha, aga see ongi nii..
..et tõde on valus.
Mida ma teen.. mõlemat moodi saab keegi haiget.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar