Viimane eksam lõppes pool tundi tagasi. Vene keel: tõmbasin hea teksti, jutustasin Põltsamaa ajaloost, tunne oli hea ja kindel. Küsimustele pidin vastama jaapani filminduse teksti põhjal. Seda olin samuti kodus lugenud, meeldis, sain aru ja vastasin õigesti. Kõik oli justkui suurepärane ja kui vastama läksin (olin muide esimene), oli pea tühi. Ma rääkisin kõik, mida õppisin, kuid ikka ajasin segi.. sõnu ja käändelõppe ja..
Ma olen enda suurim kriitik! Mul läks tegelikult hästi, kuid ma ei ole üldse rahul. Ma oskan paremini, ma tean. Kodus rääkisin hästi soravalt.. ma lihtsalt ei tea, miks alati nii läheb.
Paha tunne.. väga paha tunne.
Kadist ei saanud kunagi väga head õpilast mitte üheski aines. Ikka ja jälle keskmine või alla selle.
Ma võiks ükskord juba aru saada, et koolis hiilgavad ainult väga head õpilased, sest koolis loeb see. Kahjuks ei aita mind vene keele juures noorsootööga või kuidas seda öelda, mida me teeme.. tegelemine. Jollarii!
Kuid elu on alles ees. :)
Kukkumisi tuleb veel ja palju hullemaid. Loodan, et edu ka tulemata ei jää.
Varsti on möödas.
Tahan tööle, päikest, raha teenida ja sõpru näha.
Täna on ilus ilm vähemalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar