2. veebruar
ma ju teadsin, et ta ei tea.. ja sul oli jultumust valetada.. veel pärast seda suurt valet.. sa ei saavuta sellega midagi. Mul on sinust kahju, et sa sellest aru ei saa.. Ausalt, mul on sinust kahju..
Sa lõid mu minema, kuna ei julge endale tunnistada, et see, mis ütlesin, on tõsi.
Ma tahaks sind aidata.. aga see pole minu elu.. minu maailm ja minu õnn ammugi mitte.
Vaatan, mis aeg teeb.. ja siis vaatan edasi.
Kummaline on see.. et sa mind ei karda.. võin ühe sõrmenipsuga kõik välja laduda. Aga ma loodan ja usun, et sa oled ise aus.
Kas oled?
Ja see on samuti kummaline, et sa minu käitmusest.. lugu ei pea. Sellest, et ma pole midagi rääkima läinud talle!
Tead.. ma nii tahan sind sitaga loopida.. aga ma pole sinu moodi!
Samas.. minul on tõde.. ja sinul olid valed.
Tõega saab haiget teha, aga see ongi nii..
..et tõde on valus.
Mida ma teen.. mõlemat moodi saab keegi haiget.
Ma ei ole veel valmis. Vabadus on käega katsutav. Jah, kool piirab kõige rohkem, isegi, kui seal enam ei käi, olen sellega ikka veel seotud. Ma ei ole veel valmis. Viimased nädalad on olnud liiga kõikuvad, liiga ebastabiilsed, nagu ma ise teinekord - muutuv. Ühes minutis mustmiljon emotsiooni.
Ma ei ole veel valmis.
Vahepeal on usk suurem. Praegu ei ole seda. Pisike leegike on.
Mitte veel.
Tuuli, loodan, et kõik saab korda.
Tahan minema ja ma saan seda endale varsti lubada. On vaja mõtete selginemist, pea tuulutamist. See ei käi sõrmenipsuga. Teinekord käib ka.
Vahel võtab kuid, teinekord sekundeid.
Midagi on väga puudu. Väga.
Puudu.
leidmine algab otsimisest.
Käed üles, tuul juustes, päike nahal, kõrgustesse, iga hetk võid kukkuda. Adrenaliin, kartus, soojus, kindlus - kõik ühes.
Varsti.
Ma pole nii ammu joonistanud. See on lausa patt.
Kuid praegu.. uni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar