Ärkasin täna normaalsel ajal - 11:30. Olen jõudnud süüa, pea ära pesta, see on hetkel kõik.
Viimased päevad on olnud üleootuste toredad, mitmekülgsed ja lihtsalt head.
Kertu paraneb jõudsasti. Käib oma märkmikuga ringi ja kirjutab, kui midagi öelda tahab. Ema on rahvatantsuga Muhu saarel. Isa köögis ja teeb mannaputru. Vend jookseb õues ringi nagu ikka. Kass arvatavasti magab.
Meie üritus läks väga kenasti. Sille, Jaanika, Kadri, Tuuli, Joosep, Kätrin ja mina olime tegevuses hommikul kuuest-seitsmest kuni õhtul vähemalt üheni. Tunne oli suurepärane.. kõigest 1 üritus veel vaja ära teha ja ongi selle projektiga ühel pool. Jah, ma naudin seda, kuid osad pisiasjad häirivad vahepeal. Ärkasin eile umbes pool 3 üles. Tulin netti, avasin blogi.. missugune kena lõik meie kohalikust lehest! Minu nimi on seal veergudel ju ainult seepärast, et olen paberite järgi keegi "projektijuht". Mida see näitab?! Midagi! Eriti nõme tunne on, et minu nimi hiilgab seal juba teist korda, samas on meil veel 6 inimest, kes on teinud ja teevad. Mida mina pean põdema? Ei peagi, aga ega see nüüd just kõige meeldivam tunne ka pole.
Kirjutasin Vali Uudistesse, kohe, kui olin seda blogi sissekannet lugenud. Unesegaselt pidasin seda artiklit eelmiseks artikliks, aga noh.. viga sama.
Vastik! Vastik! Vastik!
Metsa meie leht! Kõige tähtsam on ju see, et me ise teame, kes teevad ja näevad vaeva. Mina olen samas seisus nagu need, kelle nimesid lehes polnud. Sest minu nimi särab seal nagu oleks kogu au enda peale võtnud. Tere hommikust!
Ei, mul on suurepärane tunne.. selline tänu siis kohaliku lehe poolt.
Vähemalt on lootust, et Vooremaasse saame asjalikuma artikli.
Ning mu tunded.. olin nagu tühjaks pigistatud svamm. Võtsin end kokku: joonisin kõnede eristuse lehtedelt alla projektiga seonduvad kõned, arvutasi tšekkidel olevad summad kokku, saatsin paar tähtsa sisuga kirja ära ja oligi õhtu käes.
Tundsin, et tahan õue ja läksimegi, aga seal..
mis ma teen, no mis ma teen, kui ma vahel tunnen, et võiks.. ma täitsa võiks kohe olla sedasi suurelt armunud ja käest kinni käia, fantaseerida, et elan kusagil eemal, kus pole ühtegi tuttavat nägu ja head sõbrad käivad külas vahepeal. Aga ma olen õnnelik, sest mul on see üks!
..kuid mina ei või kohe üldse! Eks väsimus, ülemagamine - kõik see mängis ka eilse juures suurt rolli. Täna on taoline tunne nagu eile õhtul. Ma ei tunne, et olen armunud või midagi sinnapoolegi. Ma ei tahagi seda tunnet tunda, mitte veel.. ma tunnen, et ma lihtsalt ei taha veel.
Ning tahan ka.
Ma ei tea.
Ma ei tahagi teada.
Tahan lihtsalt elada.
Lähen mannaputru sööma.. vaatan, mis päev toob.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar