esmaspäev, 20. juuli 2009

See ongi ju see!

Ahhh.. igatsen Liverpooli õhtuid koos ülimõnusa muusikaga.
Igatsen vihmaseid rokk-kontserte, pärast mida kõik lihased valutasid ja kaela ei saanud pöörata-
Igatsen lõkkeõhtuid ja grill-liha maitset.
Igatsen telkimist ranna ääres.
Igatsen end mõnusalt vinti juua ja siis hästi palju naerda ja nalja teha.
Igatsen mõnusaid saunaõhtuid.
Igatsen tagasi oma mälestustesse.
Igatsen oma südant.
Igatsen iseennast.
Igatsen seda, kuidas ma ikka igatsesin. Siis oli justkui põhjust ka.
Palun tooge kähku folk minuni, ma enam ei jõua. Enam ei taha ka, kuigi peaks.
Ma lihtsalt enam ei suuda siin olla..

Mis kõige haigem.. ma saan ju Sinust aru. Kui ma nii mõtlen, siis saan aru.

Palun aeg, liigu kiiremini. Või ma ka ei tea, mis see aitab.
Oeh, miks kõik organid ei suuda üheaegselt reageerida. Kui põis on täis, siis ta on ikka täis, eksole. Ja kui magu on tühi, siis ta on tühi ja nõuab süüa. Kui mõistus (peaks asuma ajus) ütleb nii, siis nii on ka. Kui süda on nii lootusrikkalt armastust täis, siis ta on seda. Isegi, kui mõistus ütleb: "ei-ei-ei", siis süda ütleb ikka: "ja-ja-ja!"

No, miks ei võiks süda kiiremini reageerida?

Ma ju tean ise ka vastust.


Aga võib-olla polegi nii nagu ma arvasin. Ehk tõesti tuleb veel selliseid hetki. Ehk tõesti oli see lihtsalt üks õige vastik-hea kogemus, et siis kunagi targem ja parem olla. Oeh.. oleks siis läinud nii nagu muidu.. hakkad midagi tundma ja siis teine ei tunne sama. Nii veel saaks kuidagimoodi. Aga kui hakkad midagi tundma ja siis teine tunneb ka sama ja siis olete veel koos. Ja siis enam pole. Vot siis ei saa kohe üldse enam. Mida peavad tegema need, kes tunnevad midagi ja siis teine tunneb ka ja siis nad on veel kaua kaua kaua kaua koos. Ühtäkki enam pole.. Mida nemad veel tunnevad?

Olen enne ka öelnud, et tundeid ei saa võrrelda. Mõne jaoks on lillede närtsimine sama valus kui kellegi jaoks ema kaotus. Mine sa tea, võib ju olla nii.. skaalale ei saa panna. Me kunagi ei tea. Nii, et kui üks nutab rohkem, samas teine on vaiksem, siis ei saa öelda, et see kes palju nutab, tunneb rohkem valu. Või.. see, kes elab väljapoole arvaks, et tema valu on suurem kui selle oma, kes elab sissepoole, lihtsalt seepärast, et väljapoole elaja PEAB saama seda valu JAGADA.

Ahh, imelik teooria, aga ma usun seda.

Nii, et ma tean, et mul on väga valus ja mul pole kunagi enne nii valus olnud. Tean vaid seda ja muud ei olegi öelda.

Kommentaare ei ole: