teisipäev, 14. juuli 2009

Ei tea kunagi ette

29. märts siis

Täna mõtlesin.. millal ma viimati üldse nutsin? Ma ei mäletagi seda päeva. Tavaliselt nutsin tihti.. igasuguste juhtumite pärast.. aga kui Sina minu ellu tulid, vajusid kõik pahad asjad settena põhja.. sina kerkisid pinnale.

Aitäh. Mu elu on värve täis, rohkem kui oleksin osanud loota.

Iga päev pean endale tunnistama, et see imeline tunne on siiski olemas. Ning kui see on juba olemas, siis oled maailma kõige rikkam ning mitte ükski muu asi, ese, olukord ei suuda seda üle trumbata. Tänu sellele tundele on kõik muu ka parem ja ilusam. PS. Ma ei kõnni pea pilvedes, mis sest, et olen metsikult armunud.


Kes oleks osanud arvata.. eksole
Kes oleks osanud arvata


Homme on minu kohtupäev
Jah, ma kardan, kuid ma ei tohi.
Kardan ikkagi

Oleks see siis nii lihtne, võiks ju olla vahepeal. Lihtne. Sõrmenips. Lüliti klõps. Silmade pilgutamine. Lihtne.


Ei soovi enam neid unenägusid näha.
Aitäh

Kommentaare ei ole: