laupäev, 12. september 2009

sest see katkine oleks segab

Südant kinkida, pole mul südant.

Aeg on üles harida muld.

Päike paistis ja ilm oli ilus.
Nüüd vaid vähesed taimed on elus..


Ahh, ilus.



Ja siis ta tuleb ning viskab selle küsimuse lauda ning mina peaksin justkui vastama. Ning siis ta tuleb ja ütleb, et tema on nii ja naa ning mina ei oska enam olla.

miks mitte kohe?
või, et huvitab..
või, et lausa hoolib..
mis sul mureks?
või et ei tüüta..

imelik, kuidas need õiged sõnad tulevad just siis kui ma ikka väga väga tahan öelda täpselt nii nagu on. Samas.. imelik, kuidas need valed sõnad tulevad just siis kui ma ikka väga väga tahan öelda nagu on.
Aga vot, täna tulid õiged.

surnud ring, ometi on ikka elu ka.


Tahan homset päeva ja õhtut ja siis tahan tagasi Viljandisse.. kodus on ka hea. Täna on kuidagi mõnus õhtu.



Hea on teada, kes jagavad sama, mida ise jagan. Sama ühisosa. Kindel.
Haige, kuidas see lootus jälle kasvab.
Ma ju tean, et see on surnud ring.
Praegu manasin silme ette olukorra ühest meditsiinisarjast, kus inimene kaotab elu, masin on ühtlase, pideva piiksu peal ning üks inimene püüab paaniliselt lamaja elu päästa. teine seisab kõrval ja vaatab vaikides pealt. Ta teab, et nüüd ongi ju kõik ja see ei aita enam.

Mul on sama. Lamaja on see, mis elu raskeks teeb (eks selle kohta saab erinevalt öelda). Elustaja olen lootuses mina ja pealtvaataja olen teadlik mina.

Vastik ikka.


Nohu on.
Juba vähemalt seitsmes haigutus oli ja vähemalt viies "Aed".
Magama.
Voodi on Viljandis.

Kommentaare ei ole: