pühapäev, 1. november 2009

Vahel sa kummitad mind.
Ja jäädki.. täpselt nagu sa täna ütlesid. Me jäämegi teineteist kummitama. Ja mingi õhkõrn lootus jääb meie vahele ikkagi alles. Ning.. see, mida ma varem soovisin.. saab nüüd ehk alles tõeks ja kas ma tahangi enam, et nii läheks. Pean silmas seda, et sa kahetsed.. ja saad ka haiget. Ma uskusin, et kõik tuleb tagasi. Jätta ju võib ja peabki, kui peab! Kuid jätta teine inimene ootama.. see on suur apsakas.. ometi ma mõistsin seda ka..
Jah.. elu on ikka üks kummaline.. müsteerium.
Samas nii selge.


Jah, ma tean, et mu elus on uus rada lahti ja ma soovin sellel astuda rohkem kui kusagil mujal.
Kuid esimene tõeline armastus.. ei unune.
Pikka ning piinavat valu teeb ju ikka see, mis on reaalselt ka toiminud.. kui üks ilus muinasjutt, millel ei pidanud olema õnnelikku lõppu.. aga seda ju ei näe, kui suhe algab ja kestab.. kestab kuid.. Siis on valus. See on valu. See on agoonia.

Armuda võib ju alati.. ja neisse, kes ei vasta või kellel pole tõsiseid kavatsusi ja kes ei alusta millegi enamaga.. see on ka valus.. jah.

Kuid siiski.. millegipärast muutus mu elu ikkagi alles pärast tõelise tunde kaotamist.



Olen õnnelik ja nukker ühekorraga.
Tema kohta mu südames ei saa kunagi keegi hõivata. Eriliseks jääb ta ikkagi ja õnneks me saame nüüd normaalselt suhelda.. taas.




Aga ma soovin siiski oma uut rada avastada.. ja koos oma hingesugulasega. Ma tõesti usun ja loodan, et see kõik, mis nii ilusasti algas.. on ka see, mida ma tunnen üleni oma olemusega.
Hah, nii hea tunne.
Nii hea tunne on homme Viljandisse sõita, mis sest, et kodutööd poolikud ja palju tegemata.


See ongi meie maailm..
meie ookean.
Lähme unistama!

Kommentaare ei ole: