laupäev, 5. juuni 2010

Eile sattusin vaatama üht filmi kanal 11 pealt. Nimeks "Näota mees" ja sisuks üle pika aja midagi köitvat ning mittemingisugust ameerikalikku labasust ega etteaimatavat lõppu.

Oleksin televiisori tegelikult kinni pannud, kuna borš sai taldrikul otsa ning filosoofia ootas oma järge. Ma ei pannud, sest Mel Gibson näitas ekraanil oma nägu ning mina ei suutnud enam televiisorit kinni panna.

Ta on ikka väga hea näitleja ja mitte ainult. Produtseerib ise filme ja mängib neis peaosi.. "Kartmatu" on sama saatusega film. Südamlikud, sisukad ja mõtlemisainet andvad filmid.
Ja üldse mitte ameerikaliku maiguga.. olgu, natukene seda maiku siiski on.



Ma olen kogu oma mõttevoolu suunanud Robertiga aruteludesse, seepärast mu blogides polegi enam eriti midagi peale osade asjade.
Ei ole nii palju minu ebastabiilsust, kurbust, kahtlusi, viha, pahameelt, arutelusid iseenda üle.
Oma psühholoogilisi arutelusid pean maha Robertiga. Jõuame tihti väga huvitavate keerdkäikudeni ja iseendi avastmiseni. Vahel võiks salvestada neid arutelusid, et üle kuulata enda ja tema mõtteid.

Nii mõnigi kord on tulnud mul ja mõnel elu etapil ka teistel probleeme sellega, et kõike endast jagan. Haaa! Ei jagagi enam ning iseenesest tuli see, et ei jaga.

Robert on asendanud suures mahus mu blogimisvajaduse.
Ja nii on.
Nüüd sobib ideaalselt siia Maiste kuldtera, mille enda jaoks ümber sõnastasin.

"Inimene vajab kaaslast, et tagada oma emotsionaalne turvalisus. See on vastastikkune protsess"
Vastasel juhul võiksime kõik uhkes üksinduses redutada ja sealjuures väga õnnelikud olla. Sellise õnnetunde ja joovastusega, et
"enam paremat ei oska soovidagi"
Just, emotsionaalne turvalisus.
Tunne, et ma pole siin maailmas üksi ja siia heidetud.
Et oma ebastabiilsust võin jagada ühe ja kindla inimesega alati.



Ahh, tahan suve ja sõpru ning puhkust.
Tahan olla mina ise ning mitte lasta end häirida sellest, kuidas teised mind näevad või tõlgendavad.
Minu karistus on see, et elan end väljapoole ning seetõttu saab mulle koheselt sildi külge panna. Tõlgendusi on liiga palju.
Teise karistus on see, et ta ei ela väljapoole ning seetõttu ei saa ta enda kohta täit hinnangut ning iseennast muuta kui midagi untsu läheb.
Hinnanguid on liiga vähe.
Muidugi pole kõik must-valge. Lihtsalt üks teema, kust edasi arutleda.
Ma ei ole halb inimene.
Aga fakk, kui halvaks ma end vahel ikka pidada võin.

Ei muutu armastusega kõik muinasjutuks.
Pean ka oma olelusvõitlust edasi.
Osad lahingud täiesti üksi, teised Roberti abiga.
Lõpuni lähen alati üksi.

Ei ole inimene kunagi täiesti üksi ja ei ole ta ka kunagi täiesti kaksi.


Sälli ootab mu maleva programmi ja kell on peaaegu 1 ning 5 filo artiklit ja 8 filo punkti mind ootamas.
Hopsassa, mul on isegi tuju õppida.
Tartusse ei läinud, eksam tuleb ära teha.

Kommentaare ei ole: