kolmapäev, 16. juuni 2010

Jaanid juba ukse ees

Tegelikult on natukene kurb ka, et suvi algas. Ausalt öeldes on iga suvi nii. Iris on läinud trollide maale, Jane Erose noolte suunas, Riido läheb sõjaväkke ja Kadri, teadagi, on seal, kus tema on. Ehk siis enamasti mitte siin, vaid ikka seal. Mõtlen ikka, et mis on minul viga.. tahan kasvõi suve veeta nende inimestega, kellega suvel olen harjunud olema, kuid üldse ei lasta. Võiks ju öelda, et armastan ja hoolin, kuid seegi tundub läägena. Nojah, mul on Tema, kuid suvel on ikka tore seltskond ka. Muidu ei ole ju see mingi suvi!
Kes meid autoga randa sõidutab?
Kellega koos me päevitame?
Kellega jutustame ja naljatame?
Kellega ironiseerime?

Ma ei ole ikka seda tüüpi mees, kes kaugenemisega harjuda tahaks või seda loomulikuks peaks. Üldse pole ning pole olnudki. Kas tõesti on kogu mu elu kaldunud Viljandi vööndisse ning rooli ei tasu palju keerata.. äkki kaldun veel tagasi. Andke andeks, ma ei leia, et oleks. Mu kaaslased on ikka mu kaaslased, kuid..

..ajee, Agnes tuli meelde. Tema on mul ka! Kohe läheb üks sms tema poole teele nii mis krabiseb.

Nojah.. eks igaüks on omamoodi. Mina kui vana jutuvestja ning kõige jagaja sooviksin ikka toredate inimestega jagada, aga kui nemad jagavad maid mujal, siis jagan ma kellegi teisega. Olen ma ka üks inimesearmastaja. On siis seda nüüd tarvis? :D
Tunda hoolivust ja pitsitust südames, mis see endaga kaasa toob.
Jah, on küll natukene hapu.





Vahetades teemat, portfoolio on ühe A4-ja kaugusel saatmisest. Olgu, mitte seda teemat ma ei soovinud puudutada.
Hoopis muu.
Olgu, muud polegi. Olen kodus, kohver on pakitud, värin sees ning igatsen Robertit.
Tahan autoga sõita ja midagi head süüa.
Ongi kõik.

Elu on ilus.. nii kaunis, et ära võib harjuda.
7 ja pool kuud puhast südameõnne ning hinge õitsemist.
Mis sa teed, kui hing tahab õitseda.
Absoluutselt mitte midagi.

Hästi.

Kommentaare ei ole: