kolmapäev, 12. jaanuar 2011

Learning by doing

Täna küsisin siis õppejõult mitmendat korda jaanuarikuu arvestuse kohta ja tema reageering oli ootuspärane:



ladus ette kuupäevad, millal on arvestus ja ütles, et loodusprogramm tuleb uuesti esitada, sulgudesse lisas (ka sinu töö polnud täiuslik)
nagu ma seda oleksin üldse arvanud või maininud  
Kahjuks ei saa ma sinu isiklikele soovidele vastu tulla,
õppetöö on siiski teie sh Sinu põhitöö ja selleks tuleb paratamatult aega ohverdada

minu isiklikud soovid  :D
mis oleksid kasulikud kõigile meile, kes me projektitiimis ka loodushariduse aines osaleme  
ohverdusi tegema: ta teatab täna, pärast mu mitmendat kirja arvestuse kuupäeva ja tal jääb õigust ülegi.

There's a crack in my time! says
ta on ikka pärsi imelik

Mina says
ja me peame oma plaane paugu pealt muutma


mu õppejõule ei meeldi isikud, kes julgevad asju välja öelda. Aga samas, tema käe all õppides ma ka mõistan teda omal moel:

igatahes ta norib minuga, kuna ma ütlen asju välja ja julgen uurida
ja ma ei saagi aru, mis talle siis ei sobi
kas see, et ma olen neis asjades täpne või mis
ega see ei tee mind ju üleolevaks ja isekaks
aga tema just seda tahabki rõhuda
arvab, et nii ma nagu õpiksin elust mingeid olulisi asju
kusagil on piirid ka.. tema mängudel

eks P on oma meetodid, millest me tegelt arugi ei saa
ma millegipärast usun, et P tahab meile tõesti ainult head
lihtsalt ta teeb seda viisil, mil surub meid nurka, et me hakkaks tegutsema
et me ise algataks oma tegusid
tema annab eelise oma sõnade, suhtumisega
näiteks  
ja see ajab tihti marru, aga samas on see temast hullult julge
sest teda ei huvita, kas me nüüd vihkame teda või peame sõbraks
ta tahab, et me ükskõik mil moel areneksime
ja tema meetodid ongi karmid  

There's a crack in my time! says
olen sinuga nõus

Mina says
ning meile teinekord täiesti vastuvõetamatud
ja me ei saagi oodata heakskiitu tema poolt
see, kuidas ta saadab sellise kirja mulle näiteks..
ja siis ootab, mismoodi ma nüüd reageerin
kas ma ärritun ja hakkan paukuma
või ma säilitan enesekindluse- ja rahu
ta kuidagi.. tahab meid nagu.. üksikuteks huntideks kasvatada, et me saaksime üksi ka hakkama  
vms

sest maailm ei ole alati sõbralikke ja toredaid inimesi täis. Vahel tuleb palju võidelda, et ellu jääda, et iseennast mitte alla suruda ja kaotada...

ning tegelikult sedasi inimeste analüüsimine, mitte nende kohene hukka mõistmine (ISEGI, kui nad pole alati õiglased) aitab iseendal paremini maailma ja teisi mõista. Nii on elu selgem ja inimene ise ei podise ka omaette, vaid saab paremini hakkama enda ümber toimuvaga.

See on areng.
See etapp saab ükskord läbi.

Terve projekti paranduse periood on veel ees, usu, sa ei taha meie asemel selles osaleda. :)
Ka kõige sitemas asjas on kõige paremaid asju.
Igaüks ise teeb valiku, kas märkab või ei märka, kas õpib või ei õpi.


Kohati on tunne, et oleme tüüpilises ameerika filmis, kus üks onu või tädi on kellegi vastu nii karm ja tõre, aina sõimab ja ülbitseb, kuid filmi lõpus ta ütleb, mida tegelikult arvab sellest inimesest ja tema võimetest. Ütleb, et arvab head, et too inimene on tegelt võimekas. Meil on sama lugu siin. Ta on seda korra ka mulle väljendanud. Korra, aga tuli ära :)


Täna (või oli see eile) hommikul rõõmustas mind kõige enam see, et lund sadas ja temperatuur oli miinusesse langenud.

2 kommentaari:

Tuuli ütles ...

Kui nüüd arvestuse kuupäevast rääkida (kontekstist välja võetult), siis see pole tal küll enam koht, kus ülbitseda. Isegi kui ta sellega mingil x-moel head soovib :D Kui kuskil reglementides või dokumentides näpuga järge ajada, siis raudselt on tegelikult nii, et arvestuse kuupäevad peavad mingil teatud ajal olema juba kindlaks määratud; mitte, et üliõpilane peab seda aega mitu korda manguma ning kokkuvõtteks ei tulda talle vastu ka. Kõik, mis sa teha saad on siis lõpuks jälle ainult ÕISi ankeedis talle küsimuse "kas õppejõud arvestas vajadusel õpilaste soove ja huve" all tärn "üldse mitte" juurde panna.

Vaba oma mõtetelt ütles ...

mind ei muserdagi väga see kuupäev, mille ta nii hilja teatavaks tegi, vaid tema suhtumine, kui ta kirjutab. Asi pole õiguse nõudmist väärt. Üks asi, mis siin akadeemias kehtib, on see, et iga õppejõud teeb nii, nagu ise tahab. Ja et oma hinneteseisu heana hoida, ei tasu sõdida. Aga täna sain hoopis uue sisuga kirja tema käest, kus ütles, et mu töö oli lausa väga hea ja tahab seda näidiseks teistele.. et kas ma luban ikka :D.. ütleb, et alati saab paremini, kuid siiski. Ütles, et vastas eile liiga läbimõtlematult mulle. Lisaks ei pea ma arvestusele üldse minema, sest need, kelle tööd olid head, ei pea. 17. teen talle testi ära ja viin õppetööd ka ja olemas.

Ta on ikka uskumatu tüüp. Ning see võib mõnes mõttes jälk (karm sõna vist) tunduda, kuid mingil veidral moel ma siiski mõistan teda ja leian, et temas on väga häid omadusi ka ning õpetamisoskusi. Sest erinevalt näiteks meie inimeseõpetuse õpetajast või keemia õpetajast või kasvõi meie koori ühest dirigendist, on tema tõesti ka õpetanud väga häid asju ja mis peamine, oskuslikult, teadlikult ning arvestades (uskumatu, et tema kohta nii ka öelda saan, aga saan) :D

Uskumatu naisterahvas on ta.. :D