reede, 25. veebruar 2011

Kusagil on see olemas

Tahan luua, midagi


lõika aina seda paksu tundamatut maailma enda ees lahti ja ikkagi ei saa lõpuks aru, miks ja milleks üks või teine olukord sul läbi tuleb elada. Teame vaid, et kõik on millekski vajalik ja hea ning on variandid: alluda või edasi lõigata. Tunnen end nagu Heiddegger, kes tahtis seda maailma läbipaistvamaks muuta, et oleks ometi selgem ja mõistetavam, miks inimesed on nagu nad on või kuidas nad saaksid tagasi puhtaks ja puhtasse maailma, kui üleüldse midagi seesugust on kunagi eksisteerinud.


Ma tahan midagi luua


Vahel on nii võõras olla siin. Istud küll kõige soojemas ja ja pehmemas toa nurgas ning teed oma ainsa koolitöö ära, mida juba mitu päeva oled edasi lükanud ning lähed normaalsel ajal magama ja lased oma kallimal teises toa servas rahulikult lõputööd kirjutada (erinevate rahvuste muusikast, muide). Ikkagi on võõras, justkui eksleks mitme erineva dimensiooni vahel. Oled nagu siin maailmas, aga ei ole ka. Tihti tunnen just nii.


Ma arvan, et ma pole veel leidnud seda, mida ma päris enda omaks saaksin pidada ja mida ma oskaksin teistele ka edasi anda. Aga ma tean, et ma leian selle ja et olen õigel teel, ma loodan.


Ma tahan õppida ja tahan luua. Tohutusuur õppimise vajadus ja teadmiste janu on. Teadmiste janu maailma kohta. Mitte see, kuidas ühes või teises kultuuris erinevaid tantse tantsitakse või kuidas keegi lusikat hoiab, kui ta suppi sööb.. ma ei tahagi seda teada, pigem seda, mis tuleb pärast väliselt ja käega katsutavat, seda, mis on nende sirmide taga.


Ma janunen ja janunen ning suu kuivab. Mitte ainult seepärast, et nohuga magades ei saagi muud moodi, kui peab suu lahti hoidma.. 


Ma ei muutu rosinaks.
Inimesed on valmis taluma mitmeid asju selleks, et saada tilgakestki janu kustutamiseks.
Hingeta pole mitte miski päris, mitte miski




Parem hakkas. Mul hakkaski juba parem

Kommentaare ei ole: