pühapäev, 20. veebruar 2011

Üks väga ülendav päev..

17.02.


Algas see hommikuga, mil mingite sahinate peale üles ärkasin. Käisin vetsus, vaatasin kella ning end voodisse uuesti kerra keerates mõtlesin, et tund aega saan vähemalt veel magada. Samal ajal helises telefon, ekraanil võõra lauatelefoni number. 


Tere, Kadi, Agda olen.
Minu kõrval on üks inimene, kes on sinu sugulane, ta tahab sinuga ühendust saada.
Annan nüüd toru temale ja leppige omavahel kokku, kuidas kohtute.


(Agda on meie osakonna koordinaator)


Esimene mõte oli, et mida ma teinud olen või tegemata jätnud. Olin ootusärevuses. Kui ta mu sugulasest rääkis, siis mõtlesin, et see on mingi nali. Aga ei olnud. Oligi sugulane. Minu vanaonu tädi.


Mul on Tallinnas vanaonu, kes on minu kadunud vanaisa kaksikvend (emapoolne). Too sama tädi kasvas koos mu vanaisa ja vanaonuga üles, ta põhimõtteliselt kasvatas neid. Sugupuusse süvenedes, mis on mul geni.com'is olemas ja mida vanaonu hoolega täidab on tädi, kes mind Agda kaudu üles leidis minu vana-vanatädi, ehk siis minu vana-vanaema õde. Ehk siis minu ema vanaema õde. Minu ema vanaisa (isapoolne) oli sakslane. Seega oli mu vanaisa ja vanaonu isa sakslane.


Segane ja ennast üle kordav selgitus, kuid ma saan vähemalt pihta nüüd.


Me saimegi kokku. Istusime kohvikus ja tähistasime mu sünnipäeva. Ta ütles, et põhjus, miks ta mind üles otsis, on selles, et vanemate patud ja ka heateod nuheldakse nende laste seljas. Tänu minu ema avatusele, heatahtlikkusele ning julgusele soovis mu vana-vanatädi minuga kohtuda. No näed siis, pärimus kukub otse sülle! Pean jälle tõdema, et meie pärimuskombestiku aine on olnud mulle rohkem kasuks kui kahjuks, rohkem heaks, kui tüliks. Vaatan oma suguvõsa peale hoopis teise pilguga ja just tänu sellele ainele :)


Alles päeva lõpus sain seda lugu emale rääkida. Isa heitis voodisse juba pikali, aga ma jutustasin lugu.


Päeval tuli peale raamatute vaimustus, jätk Jaan Kaplinski loole.. kirjutasin kirjanduse vihikust üles kõik head ja paremad teosed, mida olen lugenud või mis soovitusliku kirjanduse nimekiras seisavad ja SIIANI lugemata on. Tellisin interneti kasutatud raamatute poest Robertile kingituseks ühe hea raamatu.. ta pole eriti ilukirjandust lugenud, seega.. see raamat peaks olema just talle sobilik. Valisin ausalt öeldes kahe vahel: kas Hingede öö või Leegitsev süda. Viimase tellisin, kuna see oli saadaval.


Mul ootab nimekirjas veel palju häid teoseid, mida täna raamatupoes ka silmasin, kuid lahkusin kiiresti, sest riiulitel lamas vähemalt kuus raamatut, mida olen tahtnud.. ja olen hakanud viimasel ajal tahtma.


bussisõit ja talv - et ta ometi jääks selliseks ja ei kaoks.. ma naudin alati bussisõite, kui on ilus vaade ja piisavalt ruumi, et istuda. Selle aasta talv on nii lummav, et ma ei saa lihtsalt magada hommikul bussis.. kasevõrad sädelevad, kas te olete enne märganud? Ja nii palju erinevate loomade jälgi on.. ma tõesti ei taha, et talved muutuksid ükskord jälle sulaseks ja vesiseks. Ühed targad meteoroloogia onud televiisoris rääkisid täna, et tegemist on inimeste enda hulgas käiku pandud jutuga nagu ilm oleks kliima soojenemise pärast hulluks keeranud. Ei ole, me elame jääaegade vahelisel perioodil, mil ilmastik kõigub üles ja alla. Kord plussi, kord miinusesse. Nad ütlesid, et praeguse aja inimesed pole ilmastiku olusid enam üles märkinud. Varem tehti seda palju rohkem ja seega sai ka ennustada, mis juhtuma hakkab. Nüüd mitte. Seepärast leitakse ilmastiku trastilistele muutustele oma selgitusi, mis ei pruugi sugugi õiged olla. Minagi olen arvanud, et jäised ja lumised talved ning palav suvi tulenevad just kliima soojenemisest. Võta näpust.


Robert sai endale uued suusad. Veel mõned päevad tagasi kerkis see idee alles esile ja jällegi mu ema peast. :) Robert ei saanud sõnagi suust, kui talle suusad ja kepid pihkudesse andsin. Ta lihtsalt seisis seal ja oli õnnelik.


Noortekas tundsin end üle pika aja vajalikuna. Aitasin noortegruppidel projekti kirjutada. See mulle meeldis. Sain teha midagi, mille tegemise juures end hästi tunnen. Mulle ei sobi vist ikka pidev mängude läbiviimine või räige kaartide meisterdamine. Meeldib siis, kui ma tean asjast midagi ja kui ma olen korralikult ette vamistanud.


Vanaemal sünnipäev. Käisime täna kahe perega tal külas. Olen nüüdseks end klubitamisest välja puhanud ning suure nohu endasse krabanud - juhei! Silmad jooksevad aina vett, lõualuu pole enam nii valus kui ta oli eelnevatel päevadel. Saan taaskord muremõtted oma viimase väljatõmmatava tarkusehamba pärast nurka visata.


Ma ahmiks praegu kõik endasse.. olen nagu väike laps, kes ühel hetkel unistab saada juuksuriks, järgmisel hetkel superstaariks ja müüjaks.. minu vend tahtis kunagi müüjaks saada, vaevalt, et nüüd enam.




Mina olen viimastel kuudel tahtnud saada/minna:


huvijuhiks
noorsooametnikuks või midagi sarnast kusagil suuremas organisatsioonis
näitlejaks
kirjandust või luulet õppima
kunsti õppima, et maalida või kujundada, disainida riideid või raamatuid või cd-plaate..
Ringvaate või mõne muu saate toimetajaks




Ma tahan anda, anda endast ära, aga ma ei tea, mis meetodiga ma seda suudan. Ma tahan inimesi suunata, neid aidata millegi kaudu, mida ma oskan ja armastan.




Olen väike tüdruk, sest ma tahan täna nii ja homme teisiti, kuid enamasti läbivad mu pead just need ametid, mida ülevalpool nimetasin.


****


Kirjutasin osa teksti juba üleeile valmis, aga ma ei jaksanud lõpuni trükkida. Vahel juhtub nii palju, et ma ei viitsi üles märkidagi ja siis leian, et polegi vaja. Ja vahel polegi.


Mul on kahe erineva pükste lõiked valmis. Nööpnõelad ja riidekriit juba kotis ning peagi joonistan ühed püksid riide peale.




Mu enesetunne on kordi parem kui ta oli septembris ja oktoobris ja novembris. Olen paremaks saanud ja seda tunnen eriti, kui teiste inimestega suhtlen. Mulle ei hakka nii paljud asjad enam vastu, mis varem hakkasid täiega vastu. Ma ei taha iga arutelu pärast veel pead tulle panna ja ma valin, mille suhtes ma rohkem suud pruugin, mille suhtes mitte. Võiks mõelda, et olen nüüd justkui osa endast minema visanud ja õppinud varjama, kuid see pole nii. Olen täpselt sama kriitiline ja sama optimistlik nagu varem, lihtsalt nüüd juba targem kui varem. Erinevad olukorrad elus õpetavad. Eriti õpetavad inimesed, kes on harjumatud või ebameeldivad või ebamugavad. Suhtlemine nendega õpetab kõige rohkem. Panna end ebamugavasse olukorda ning tõdeda, et tegelikult saab kõige ja kõigiga täiesti kenasti ja valutult ning iseennast maha surumata hakkama.


Mulle tundub, et see on üks neist asjadest, mida igaüks elus õppida saab.


Teen täna mõne töö ära enne kui päris põhku poen.
Olen rahul ja keskendunud.



Kommentaare ei ole: