Eesti on väike - kõike teavad kõiki. Ei ole suur uudis, aga ometi ütlen sama, kui avastan, et keegi, keda ma ammu tean, teab kedagi, kellega ma alles tuttavaks sain või keegi, keda olen salamisi jälginud teab neid, kellega olen igapäevaselt koos viibinud. Naljakas.
Põgeneda ei tahagi, aga mingid otsad tõmbaks juba kokku küll. Tüdimus on ja talumatus.. mis mu väikesel elul minuga plaanis on?
Elu üldiselt muutub suuremaks ja aina kindlamalt tean, kus on mingi piir või kus tegelikult ei ole, kuigi alati on justkui olnud. Seda selgem on kõik. Samas seda enam võiks asjad kergemaks minna, aga mida rohkem sa tead, seda raskem on. Nagu surnud ring.
Ma ei ole nii kaua joonistanud, et paha hakkab. Mul on riiul raamatuid täis, aga ma ei küündi nendeni. Asjad on korralikult lahti pakkimata - mõtlesin, et saan homme Itaaliasse. Tundub, et ei saa. Onu kirjutab mulle täna päeval ja pöörab kõik pea peale. Ma lasen sel juhtuda. Oleks ju võinud minna ka, aga.. selle asemel istun ma siin ja mõtlen asjade üle.
Postkast on koolituste pakkumisi täis, aga ma ei tunne, et mul neid vaja oleks. Üldse ei ole. Tahan midagi muud. Osasid asju ma tean küll, mida tahan ja mida saan ka, teisi.. jälle mitte. Mul on vist sama haigus... Miks ma ei saa aru, mida ma tahan siin elus teha?! Ometi ma tean, mida tahan, aga kuidas teha.. et tõesti oleks tunne, et ma teen ja täiega ja annan kõik ja saan juurde.
Võiks juba 27 olla, ehk on siis selgem pilt. Kindlasti on.
Kodus ei ole tervislik olla. Üksi ei ole hea olla. Mina lähen lolliks kui ma oma kodus selles toas üksi istun.
Homme olen päikese käes, puhkan. Täna söön midagi head.
Magada ei taha, palavus tapab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar