Eile õhtul pärast kolmetunnist sõitu teadusbussis Väike Vanker istusin teleka ette ja tahtsin õhtusöögiks krõpse dipikastmega. Möödas on vahva teaduslaager Kloogarannal, mis muutis minu arusaama laagerdamisest. Ma arvan siiani, et pole väga laagri inimene, kuid natukene olen ikka. See sõltub seltskonnast ja laagri eesmärkidest. Tõesti, lihtsalt spordilaagrisse ma ei läheks.. või vaba aja sisustamise pärast. Seesugune õppelaagri vorm sobib mulle küll. Tõesti oli vahva ja õppida sai palju. Nii palju toredaid inimesi on olemas.. ja ise muutud ka kuidagi enesekindlamaks.. lastega tegelemisel just, lisaks koosolekute ajal, kui konflikte lahendatakse. Ei lähegi enam närvi ja pead ei peida ka liiva alla, põgeneda ka ei taha. Ainult võimalust õppimiseks ja parandamiseks. See on nii hea. :)
Meisterdasin oma vennale hilised sünnipäevakingid - rohelise pirniga taskulambi ja raketi, millesse tuleb lisada natuke vett ja Fairit, siis rattapumba otsa keerata ning minema lennutada.
Lapsed olid nii toredad.. targad, ulakad ja armsad. Mõnel kasvatajal oleks palju neilt õppida. Isegi pedofiil võib kasvatajaks saada meie riigis, teades, kuidas neid eksameid tehakse ja kui kerge on maha kirjutada või vastuseid teistelt küsida.
Kodus avastasin, et 3 paari on abiellunud, imetore.. ja et ma ei jaksa hetkel muud teha kui magada ja magusat süüa.
Külastasime vanaema. Ujusin isaga jões, noorteka ees õpiti salsat, lapsed ujusid, poisid mängisid võrku ja muusikakoolist kostus puhkpillimuusikat - Põltsamaa on kõige parem linn, kus olen viibinud. Olime Maritaga nii nagu me pole enam ammu olnud.
Homme vaatan, mis saab. Suvi on ilus ja mul pole midagi kirjutada. Kõik on hästi ja läheb ise paika nii nagu peab ja siis kui vaja.
Olen tudune ja tahan kaissu.
Vihma sajab ja Marita on õnnelik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar