laupäev, 21. juuli 2012

Nukrus ja kerge masendus on mul juba teist päeva külas. Viimati olin sedasi nukker pool aastat tagasi. Enamiku oma ajast istun toas, kus täna viitsisin natukene koristada. Pakkima laagri jaoks hakkan alles homme. Mängult olen ma Lätis, kus kuuldavasti kõik ei läinudki päris nii nagu pidi minema. Ja ega mul kodus olleski ei lähe nüüd kõik nii nagu mõtlesin, et peaks.

Uut tööd on vaja otsima hakata ja kas ma tegelen sellega? Ei. Vaatasin eile Seks ja linna viimast hooaega ja täna eelviimast. Hetkel kirjutan internetist maha veregrupile vastavat sööginimekirja. Ehk üks (mitmest) asi, mille ungarist kaasa võtsin, oli see, et kõik, mis suu sisse läheb, ei pruugi mu kehale sobida.

Tahan kodust minema saada. Allkorrusel laseb teismeline oma hüppivat muusikat.. liiga vähe avarust ja liiga palju ruumi masenduse jaoks.


Kui aus olla, siis olen elanud must-valges-maailmas küll. Olen kurb ja nukker kasvõi veel ainult selle nädala lõpuni. Siis enam pole aega.

No ma ei tea. Ehk olen liiga kaua elanud mugavustsoonis, arvates, et see ongi mu elu. Tüdimus on, aga julgus kardiaarselt midagi muuta.. olematu. Ainult siis ei pea sa välismaale põgenema, kui sul on eestis piisavalt finantsi ja elukaaslane (korterikaaslased - kellega sa tõesti tahad koos elada), kellega koos elades saab jalad alla küll.

Ja praeguses seisus.. kui ma oleksin kaaslaseta. Ei jääks mul muud üle kui välismaale minna. Sest, mida sa teed üksiku inimesena Eesti Vabariigis?! Üürid üksi korterit? Ei, nalja teete või.


See selleks. 


Kommentaare ei ole: