pühapäev, 22. juuli 2012

Täna oli kolmas hommik, mil pärast silmade avamist surusin oma näo uuesti padja sisse, tõmbasin teki veel sügavamini üle kõrvade ning soovisin, et uni jätkuks. Kuigi isegi uni ei tee enam vabaks. Unes on sama, mis ärkvel olles. Samasugune mittetahtmine. Miks?

Ja kui ma nüüd targa inimese kombel vastan sellele. Mul on depressioon, nii on selle nimetus, aga sisult on midagi muud. Sest, kes üleüldse oskab erinevaid tundeid ja kogemusi alati sõnadega lahterdada.


Janunen: 


sädemete järele; kui ma ei ole suutnud nüüd pikka aega öelda kõva häälega välja, et olen õnnelik, ÕNNELIK! siis ma pean midagi muutma. Ja praegu ongi ju see aeg. Kool sai läbi. Mis muud, kui lasta janul end kanda. Täiesti piiridest lahti lasta.. teadmata, mis see tegelikult piirab ja kus on see koht.. õige koht.

1 kommentaar:

Tuuli ütles ...

Mis pilt see esimene on, tead sa? Väga ilus ja eluline kuidagi.