kolmapäev, 5. märts 2014

Arsti juures - dialoog iseendaga

Õues on muidu päike ja pimedaks läheb alles kaheksa paiku (justkui eesti suvi, ainult liiga külm siin)
Vaatan aknast välja ja lumi on maha sadanud.
Avastan Eesti muusikat.
Kuulan Pärt Uusbergi:



Üksõhtu nägin mere ääres pingil istudes Islandi esimest langevat tähte..



Ilmselgelt olen uude kultuuri sulandumise faasi esimeses etapis.


Sümptomid: kerge pidev masendus ja melanhoolsus.
Lahendus: D-vitamiin, toitumise muutmine, füüsiline kontakt.

Kohe kindlasti on D-vitamiini puudus. Kaob huvi igapäevatoimetuste vastu; suutmatus otsuseid langetada ja keskenduda; enamiku ajast tunned end kurvana.
Eestis olles jällegi ei pööra sellele pidevalt tähelepanu, kuna intiimne sotsiaalne tasand on kaetud - perekond, sõbrad, kultuuriruum.

Värskelt uude kultuuriruumi sukeldudes saan kohe aru, et midagi on väga teisiti ja kuidagi liiga tihti olen nukker ning tusane. 

Lisaks uurisin Agneselt toitumise kohta, kuna seedimine sassis. Ja hiina meditsiinis - kogu tervis käib kõhu kaudu. Tõsi, mis tõsi. Töötab. Ta paisaks mulle ühe testi, kus pidin välja selgitama, mis poolus minus domineerib, kas Vata, Pitta või Kapha. Ma väga pikalt sellel ei peatu, kuna internet on informatsioonist paks (võite ise juurde uurida). Sain teada, et Vata ja hakkasin siis uurima, et mida süüa või kuidas midagi oma eluviisis muuta.

Leidsin valdavalt sama teksti, mida rääkis mulle hiina massöör eestis - pean jooma/sööma soojasid toite. Käed jalad on külmad. Kehakaal ei ole väga kõikuv. Hele nahk. Ingverit tuleb panna iga toidu sisse. Kerged harjutused/meditatsioon päevas. Magama vara, ülesse vara. Söömine rahulikus keskkonnas, et toitained jõuaksid sinna, kuhu vaja. 

Praegusel hetkel täidan neid punkte suuremas osas. Siiski mitte piisavalt.

Üks asi, mis kirjas oli lisaks kõigele muule: "Touch and be touched regularly by the people you love. Get regular massages treatments." Teisisõnu - ole füüsilises kokkupuutes inimestega, keda armastad - kallistamine, kõrvuti istumine, üksteisele seljale patsutamine, mis iganes pisižestid kuuluvad siia alla. 

Ma puhkesin naerma, kuna sisetunne ei peta. Ma tõesti tunnen nii. Ja kõige kummalisem on, et ei tunnegi puudust inimestest, aga puudust lähedusest.

Et saaks jagada ja usaldada.
Seepärast läksin teatriringi.. midaiganes nad seal teevad, mul ükskõik.. võin ka improviseerida (kuigi ma väga seda ei paista oskavat).
Peaasi, et teeksime hääleharjutusi ja igasugu silmad-kinni harjutusi ja massaažiharjutusi.

Minu isiklik mullike on vist väga väike - heameelega avan end teistele inimestele.
Maria, mu saatusekaaslane ütles, et temale piisab täiesti sellest, et elame kümnekesi koos ja räägime juttu.
Mulle ei piisa.
Kohe üldse ei piisa ja rahutuks teeb.


Täna jätsin teatritunni vahele, homme jätan ka.
Tööd on üle pea palju. Õnneks on see laagrigrupp väga meeldiv, tahab jagada ja usaldada.
Saan vahelduseks rääkida teemadel, mis tõesti puudutavad.
Mitte ainult: siin on söök, homme kell 9 on väljasõit, too film räägib sellest, ilm on tuuline..


Kolmes laagris olen olnud. Igaüks omamoodi.
Esimese iseloomustus - happy people (õnnelikud inimesed)
Teise iseloomustus - having fun people (lõbutsejad)
Kolmanda iseloomustus - sensitive people (tundlikud inimesed)


Ükshetk pikemalt.
Kell on öös.
Tegime täna juustu. Lähen seda sööma.

1 kommentaar:

Tuuli ütles ...

Peame ühishalaskaibi tegema, tõesti.. :)