Üsna sageli kõmiseb minus üha enam ja enam Doris Kareva mõte sellest, et me sünnime siia ilma mingi konkreetse põhitunde tooniga ja misiganes meiega elus juhtub, me ikkagi tuleme tagasi oma tooni juurde. Keskmesse.
Osadel on see toon rõõmsakõlalisem, teistel kurvakõlaline. Ja kõik, mis teeme, kogeme, samastame oma tooniga. Paneme kõik teised toonid resoneeruma iseenda tooniga.
Igal ühel on oma toon.. mm.. see aitab mul kuidagi aru saada, miks me seal samas, kus nii sarnaseid vajadusi kanname, ikkagi nii erinevad oleme.
Igal ühel on oma toon.. mm.. see aitab mul kuidagi aru saada, miks me seal samas, kus nii sarnaseid vajadusi kanname, ikkagi nii erinevad oleme.
Me kogeme seda, mille me endaga kaasa oleme võtnud.
Me võime reisida läbi kogu maailma paigad, kuid kogeme alati seda, mida parasjagu endas kanname - kes kui sügavalt ja mida läbi on mõtestanud, tunnetanud ja siis kas laseme end mõjutada uuel kogemusel või jätkame vana rajaga.
Me oleme selles osas erinevad.
Erineva tundlikuse astmega.
Kui panna grupp inimesi üheskoos vabatantsu tantsima, mingeid silmad-kinni harjutusi tegema, siis saab üsna kiiresti selgeks, kui tundlik keegi on ja mis viisil. Millal on küllalt ja millal jääb vajaka.
Siit edasi võiksin jätkata.. aga olen ise ka alles teel :)
***
Eile naasime reisilt Islandi läänepoolselt poolsaarelt - Snæfellsnes'lt. Kõige raskem hetk oli vast teise päeva esimene pool, mil läbisime ligi 2 tundi kruusarada ümberringi mäed, ookean, jõed, kosed. Pruun, must, beež, valge, hall, pruun, must, beež, valge ja hall.
Õõvastavalt suur, lõputu ja igavene, kivikõva, raske maastik.
Õõvastavalt suur, lõputu ja igavene, kivikõva, raske maastik.
Ma ei saa öelda, et tühi, aga seda ta mingis mõttes kindlasti oli. Ja tegelikult ei saa ma öelda ka kõva, kuna kõik need korrad, mil auto peatasime, et loodusesse astuda, tundsin jalge all ainult pehmet vetruvat maapinda. Põhimõtteliselt võib pea igale poole külili visata ja magama jääda..
Mõned mäeharjad on nagu teatrisaalid, valid endale sobiva mätta ja istud maha, et looduseetendust jälgida.
Kui vaid tuul minema ei puhu.. seda ta ilmselgelt teeb.
Aga raske ja kõva oli see maastik eile pärastlõunal. Siis mõtlesingi, et kannan seda iseendaga kaasas.
Üksindustunnet ja suurt.. soovi välja pääseda iseenda piiritletusest.
Seepärast ma ju tegelikult tulingi siia.
Täpselt kolm kuud tagasi.
Läbisime 662km kahe päevaga.
https://www.google.is/maps/ms?msid=213896814298827402002.0004f673b56165f668e0b&msa=0&ll=64.595914,-22.625462&spn=1.454088,4.938354&dg=feature
Mingi hetk saan jagada ka pildimaterjali.
Jah.. sööma tuleb minna nüüd!
Seepärast ma ju tegelikult tulingi siia.
Täpselt kolm kuud tagasi.
Läbisime 662km kahe päevaga.
https://www.google.is/maps/ms?msid=213896814298827402002.0004f673b56165f668e0b&msa=0&ll=64.595914,-22.625462&spn=1.454088,4.938354&dg=feature
Mingi hetk saan jagada ka pildimaterjali.
Jah.. sööma tuleb minna nüüd!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar