Avastasin täna Islandi artisti Mammut, kes mulle tõesti meeldib.
Muidu siin ikka väga toredaid ja enamasti kõik meeldivad, kuid Mammut kuidagi.. sobib mulle, selline natukene kurvameelsem meloodilisem ja ka äkiline muusika. Vastandub ja harmoniseerub. Selline.. piiripealne. Ootusärev.
Klassikalise kõrval.
Aga samu asju hindan - äkilisust, muutlikkust ja seda miskit püsivust.. Sigur Rosil on see, Tüüril on see.
Miski, mis minuga sisemiselt harmoniseerub.
Täna lõppes mu viies laager.
Ükskord varem juba kirjutasin, mismoodi iga grupp on oma nägu. Kuidagi kujuneb sedasi..
1. Rõõmsad
2. Lõbutsejad
3. Tundlikud
4. Hullud
5. ...
See viies on.. kodune oli. Mõnus ja hubane. Töö polnud nagu töö. See voolas käes. Nii vist ongi siis, kui on hea. Vahelduseks on vaja selliseid päevi.
Laagrite keskel on alati murrang, kus midagi ei taha, kuhugi ei taha ja kohe üldse vot ei tahagi mitte kedagi kusagil ega kunagi näha, kuulda, vaadata.
Ja siis pärast poolt laagrit kujuneb välja see õige grupiloomus.
Ükspäev käisime mööda rannaäärt jooksmas. Kaua sa jaksad toas istuda! Energiaülejäägid, keha on füüsiliselt haige juba.. ma pole ammu jooksnud sedasi ja laagri ajal on keeruline oma harjutustekavaga rütmis püsida. Prantsuse noormees liitus minuga. Esimese otsa liikusime ühtlases tempos, viga tuli sisse siis, kui otsustasime muru sisse pikali visata ja enam mitte tõusta. Tõstsin vaid pead, et ookenit vaadata. Mõnus, siin on tegelikult lihtne kuhugi ära minna, peitu pugeda mingiks hetkeks. Istuda pingi peal omaette ilma, et keegi mitme tunni ulatuses mööda kõnniks. (pikalt ei saa, tuul viib minema)
Ma ju tean, et jooksmine on mõnus ja viimati tegin seda korralikult tõenäoliselt siis, kui Tuuliga Põltsamaa Kuningamäel igapäevaselt tiirutasime.. siis kui mõlemal olid pead paksud küsimusest: Mis edasi?
Nüüd, kui mul on taas pikemalt vabam ja majas liiga palju energiat, lähen jooksma.
Mõne asja tunned kergesti ära - kas on oma või mitte.
Arutelu teemal "Maavarad saavad kohe-kohe otsa, mis edasi" - väga ei võngu..
Prügi sorteerimine - jah, loomulik, et peab
Liigtarbimine - ostmise põlvkond - jah, nojah..
Vaalade valepüük Islandil - keeruline..
Psühholoogiline situatsioon - ojaa!
Mingi tehniline vigur arvutis, kuidas pileteid broneerida ja mitte seejuures pead kaotada - jah!
Plastiliinist loomade voolimine tagasisidemeetodina - jah, oma!
Matkakotiga üle tuulise välja kodu poole - jah!
Väike kuusepuudest metsake keset Islandi avarat maastikku - kodutunne.. jah, oma!
Progress.
Tänasega on paigas - 8. mail sõidan rohkem lõunasse, mitte väga kaugele Reykjavikist, esimest korda üksi laagrisse. Farm ja loomad ja laagrilised. Olen seda kaua oodanud - omaette keset loodust, teraapia, aeg mured minema muretseda.
Väike võbin on sees - tähendab, on õige.
Võbin peab olema, siis on ka põnevus ja uued väljakutsed. Kui isegi võbinat ei ole.. siis justkui pole mõtetki.. millelgi.
Homme puhkame. Kutsusime end ise meid naaberkvartali majja külla. See paik, kus ükskordki õhtust sõime ja rohke privaatsuse üle õhkasime..
Aga et mis ma sel vahepealsel ajal ette võtan. Raporteid pidin kirjutama hakkama. 3,5 kuud möödas, tuleks mingid kokkuvõtted vormistada.
Kodu peale mõtlen. Enam polegi niiväga raske, kuid heameelega põikaks mõneks päevaks Eestisse ja oleks inimestega koos.. metsas. Ehk on liiga vara veel.. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar