Mu meel on mingis rahulikus meeleolus. Aega pole olemas, päev on pikaks venitatud, unetunnid mahuvad ja vahel ei mahu ka. Üks pikk päev.
Justkui oleks 3 pikka päeva selles juunikuus.
Laager Eyrarbakkis
Hetk Reykjavikis
Laager Läänefjordides.
Olen selles kolmandas praegu, aga mõtetega pooleldi veel esimeses..
Ei jõudnud läbi seedida kõike ja kõiki.
Ja nüüd varastan mitmeid õhtuid asjade ülesmärkimiseks..
(..sest 3 päeva puhkamiseks on liiga vähe)
Eile lamasin oma madratsi peal.. tunnikese omaette üle pika pika pika pika pika pika pika aja.
Lamasin, kuulasin muusikat ja sain aru, mismoodi mu mõtted hakkasid ühtäkki jooksma mingit teistmoodi rada.
Avastasin, et pole tähti ja kuud pikka aega näinud.
Neid lihtsalt pole näha selle päikesesira ja valgusega.
Tähed ja kuu.
Avastasin, et Eesti on kusagil seal eemal ja mu elu on siin.
Et on erinevad maad ja erinevad inimesed.
Ja see on okei,
et ma olen (praegu) siin.
Nüüd vist siis viimaks olen ma lõpuks omadega päriselt igas hetkes koha peal.. tegutsemas.
Et, kui on töö, siis on töö.
Ja kui on mõtted kodus, siis on kodus.
Ja, kui tuleb mure, siis on ka lahendus.
Et on keskendumine ühele asjale, mitte 125 erinevat 'ollust' korraga läbisegi.
Keskendumine olulisele.
| Meie magala laagri alguses justkui Islandi maastik (13-inimesega, hiljem 6-inimesega) |
Kuidagi ei küsi enam, et miks minuga juhtub üks või teine asi siin elus ja miks küll on raske ja siis jälle - kuidas küll nii palju rõõmu ja head, miks ja miks ja miks.
Ei ole enam sugugi nii palju küsimusi.
Kõik lihtsalt on ja ainus, mida tegema peab - on toime tulla iga olukorraga.
Ilma sajatuhande miksita..
..leida jõudu ja nautida elu.
Kõige kiuste, kui tarvis.
(kusjuures, just kõige kiuste, kui kõik asjad on vastu ja takistavad, just siis ja ainult siis on väga selge see, et AINUKENE variant on leida jõudu ja edasi minna)
Kuidagi veider, et jõuan ikka ning jälle selle sama punktini - peab olema raske, et oleks kerge.
Peab armastama palju, et oskaks armastada, kui tundub, et pole midagi armastada.
(alati on)
Tõsi.
Olen kohanud ja koos elanud ning suhelnud ligi 100 uue inimesega.
Kõik ilusad omal moel.
Ja kõigiga on võimalik suhelda, koos elada.
Viimse kui ühega neist!
Ja siis on need mõned, kellega on kuidagi väga hea.
Saan olla mina ise. Ei pea midagi varjama, kuidagi käituma või mitte käituma. Ütlema või ütlemata jätma.
Palju ilusaid inimesi.
Hea tunne. Tekitab usaldust maailmas toimuva vastu (sest need inimesed siin - kõik tahavad ainult head).
Kuidagi tean, et asjad saavad korda ja paika.
Varem või hiljem.
Kuidagi tean, mida väärt olen.
Ehk ei oska alati kohe eneselegi teadvustada.
Aga head inimesed.. nad õpetavad, õpetavad palju
Ausus ja siirus.
Südamlikkus.
Neil üksikuil hetkeil, kui saan olla mina ise ilma liigse 'millegita' .. aeg seisab
Minus on suur tänutunne.
Mu elu on muutunud nii palju alates sellest, kui Eestist ära lendasin.
Hirmus ja kõhe.
Palju, palju ja korraga.
♥

Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar