Istun nagu boss Eyrabakki kultuurimaja juhataja kabinetis.
Olen surmväsinud, kell on liiga palju, et uneminuteid raisku lasta siin istumise peale.
Kuid ma PEAN välja kirjutama mõned asjad, sest lihtsalt ei ole kedagi, kellega siin JAGADA.
Alles esimene laagripäev..
Sellest tuleb kiire, lohakas ja unesegane postitus.
Olen tagasi vabatahtlikke koosviibimiselt, mis oli.. vabastav, emotsionaalne, siiras.
Nad on ilusad inimesed ja me kogeme sama.
Midagi ON sellel pildil valesti, kui..
..meil on valida kolme erineva toa vahel, kus on 5 voodit, 2 voodit või 2 voodit ja üks särtsakas kreeka neiu pakub välja lahenduse - naised koos, mehed privaatselt (kuna meid oli 5 ja noormehi 4), mille peale mina automaatselt eneselegi ootamatult lihtsalt nutma puhkesin.
..istume toas, vaja pakkida ja lõunat sööma minna, kuid Maria haarab must kinni ja nii me seal eneselegi ootamatult vaikides kallistades nutame.. lõunast jäime ilma aga kergem hakkas.
..ma jooksen eneselegi ootamatult keset lõbusat klaverimuusika, laulu ja hularõngaid majast välja ning istun järve ääres soojade kivide peal.. et lihtsalt.. olla
..pärast Reykjaviki jõudmist jätame head aega ning soovime üksteisele edu.. ning ma lihtsalt eneselegi ootamatult ei suuda "kodu" poole liikuda.. viskan kotid maha ja..
Me läksime mere äärde. Vihma sadas, kuid me istusime seal 2 pikka kaunist tundi.
Nad on ilusad inimesed ja me kogeme sama.
Tegelikult pole väga võimalik neid "asju" kirja panna ja ma võtsin pool võlu ära nende ülesmärkimisega. Kuna olen nad kõik kontekstist välja rebinud.
Saaks siis isegi aru, mis see kontekst on.
Asjad juhtusid.
Me kuidagi juhtusime olema teistmoodi kui muidu.
Vabamad.
Siiramad.
Avatumad.
Vaevatud.
Kurnatud.
Väsinud.
Rasked.
Kerged.
See aeg oli üürike, kuid me jagasime palju.
Ja need polnud sõnad.
Olen tühi, väsinud ja õnnelik avastuste üle.
Kodus saan eneselegi ootamatult teada, et minu laagriga liitub teine laager viieks päevaks (no muidugi.. väga taktitundeline samm; ideaalne võimalus grupitunde loomiseks-lõhkumiseks-loomiseks..).
ning mu Läänefjordide laager tühistatakse.
Ja öösel kell 3:20 tulevad peomeeleolus majakaaslased valju jutu saatel..
Ei mingit energiat, et liikuda edasi järgmisse laagrisse.
Ei mingit energiat millelegi üleüldse reageerida.
Ja siis naasen siia.. meeldiv vanem mees on meie tööandja (see sama kultuurimaja juhataja).
Tutvustab meile erinevaid maju, kus töötama hakkame. Kui küsin ühe kauni aiamajakese kohta, siis saan teada, et tema naine omab galeriid.. see on tema töökoda. Ta ise on praegu kopsuvähiga haiglas. Seisund on raske.
Ning toosama armas vanem meesteahvas on säravate silmadega, viskab nalja ning selgitab kohalikku elu-olu, ajalugu..
..mu mõtted ja tunded ja kogu olek keeras end eneselegi ootamatult ümber.
Füüsiliselt tundsin enese sees.
Kui tema suudab sellises olukorras säilitada inimlikku suhtumist ümbritsevasse, siis suudan minagi..
..koguda oma energia ja õppida seda vääriliselt jagama ning hoidma.
Ma loodan, et te tunnete mind ära, kui koju tagasi naasen.
Sest kõik muutub liiga kiiresti ja kogu aeg.
Ei mingit mugavustsooni.
Pidev paanikatsooni vahel jooksmine.
Seda ma otsisin ja ma saan siit seda, mida leida soovin.
Peaks kuidagi teisipidi postituse nüüd tegema, mis neid leidmisi peegeldab.
Aga kell on nüüd juba liiga palju - 6 tundi und pole palju.
Lähen oma madratsile magama koos teiste 12-ne laagrilisega.
Ookean on siin samas.
Homme kell 8 alustame esimese tööpäevaga.
Olen õnnelik otsija-leidja.
Ei ole kinni kasvanud järv..
..on voolav jõgi.
Ja kuhu ta voolab, pole sugugi tähtis.
Kuid, et ta voolab, on väga tähtis.
Ma ehitan ülesse oma unistustemaad :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar