Viimati oli mul kurgu-nina haigus viimases välilaagris, siis, kui ma oma majutajaga ühist keelt ei leidnud. Keeruline inimtüüp mu jaoks. Ja ei osanud sõnu õigesti välja öelda. Jäid kuhugi kinni mu sisse.
Nüüd siis jälle. Ja ma tean küll, miks. Liiga palju mõtteid ja liiga vähe võimalust maha laadimiseks. Välja laskmiseks. Tunnen end paremini. Mul on hea meel, et keha vastutuse võtab ja paneb mõtete kraani peas kinni. Veidi niriseb, aga ei voola enam sedasi. Lihtsalt väsin ära.
Lugesin kord ühte artiklit, kus soovitati uudiste lugemine mõneks ajaks kõrvale jätta ja ärevate probleemjuhtumitega sarjad-filmid. Ning tegeleda kõige sellega, mida naudid. Kuna mul on praegu selleks tegelikult ka aega, siis seda ma püüangi teha. Ja haigusega koos.. ei olegi muud varianti.
Inimese keha on tark.
Täna ostsin poest jälle midagi uut, mida ammu või mitte kunagi pole ostnud. Redised, kurkuma (arvasin, et ingver, aga pole), päikesekuivatatud tomatid. Ja uurisin, mis nende asjadega peale hakata. Keerasin kokku mingi salati ja magustoiduks 2 ploomi ning india pähklid. Ma pole ammu end nii hästi tundnud kui pärast selle salati söömist. Esimesed kaks ampsu ja ma hõljusin kusagil.. ma ei tea, veider kirjeldada, aga hea toidu tunneb keha ära. Tunneb ära selle, mis sobib parasjagu. Muide, kurkumaga saab hambaid pesta. Katsetan ära.
Kuna gluteiin pole mu väga hea sõber, siis eile tegin tatra-näkileibasid:
Tatraleiba proovisin ka teha ükspäev, aga see tuli välja nagu tatrakook.. mitte leib. Kuid need kräkkerid, neid hakkan nüüd leiva pähe tegema. Petab ära küll.
Ja siin mu õhtusöök:
Tüüpilised painajad.
Ja kuidagi eile oli see päev, kus ma endale ütlesin: Hei, oota! Ma olen palju reisinud. Erinevate kultuuridega tutvunud, inimestega tuttavaks saanud. Olen siin omapäi ja mugavustsoonist väljas. Kogen midagi ebatavalist ka igapäeva tavalistes olukordades. Sest see on teistmoodi. Kõik on teistmoodi. Sama, aga ikka väga teistmoodi. Ning kuhu iganes mu tee mind viib, selle kõik võtan ma endaga kaasa.
Ja mingid tobedad küsimused eesmärkide, eesmärkide ja eesmärkide osas. Edasiõppimine, edasine töö ja.. oma korter ja oma auto ja OMA ja OMA.. misiganes.. on midagi, mis mind füüsiliselt haigeks teeb ja hauda ajab.. ja ajabki! See ajab mind hulluks ja aina sõelub mu peas.
Tihti on süütunne, et ma pole veel alustanud. Ülikool lõppes ja pärast seda on üks väga veider periood olnud. Ma ei saa õieti aru, mis toimub. Et, kus ma siis nüüd omadega olen. Ja selline tunne, et ma PEAN aru saama ja ma PEAN selgeks tegema.
Kuidagi praegu, siin, nohuse ninaga ja kumiseva peaga.. ikka ei PEA küll! Ma olen vaba! Ja ma juba ammuilma teen karjääri oma elus. Juba ammuilma teen.. ja 50-aastaselt saan aru, miks 26-aastaselt neid asju tegin, mida tegin.
Mmmm.. analüüsiv meel. See ongi minu karjäär. Iga päev teen karjääri selles osas. Kuidagi see ikka sobitub minu masterplaaniga. Chalicel on üks laul metsa minekust ja jama selja taha jätmisest. Umbes selline masterplaan ongi. Pillamisest ja tarbimisest minema.
Olgu.. kuidagi palju sai täna. Vaatan ehk midagi ja siis tuttu ära.
Head ööd
2 kommentaari:
Tatra-näkileivad näevad nii head ja krõmpsud välja!
Ma pole muidu kunagi isegi googeldanud, misasi see gluteen (ja tema talumatus) on. Nüüd tegin selle sammu ja... oeh. Praktiliselt pole kasu, et loobun nisutoodetest, kui kaera-, rukki- jne jahud ka nii halvasti mõjuvad. Olen hakanud siin viimasel ajal ja esimest kordaelus üldse omaalgatuslikult hommikuti putrusid keetma, kaerahelbe näiteks - teeb kõhu korralikult täis. Ja noh, kuna rahaga hõre sel kuul, siis magusaisu taltsutan produktidega, mis kapist lihtsalt võtta või kokku keerata annab. Viimasel ajal pärmitaignad ja muud...-jahukoogid. Jubedus :D
Tegelt on siis kõik ok, kui endal pärast söömist kõhus mõnus rahutunne. Paradiisi tunne!
Ja kusagilt lugesin, et tegelt polegi asi nii väga gluteenis, vaid lihtsalt teraviljad on väga ära mürgitatud, et ikka rohkem ja suurem oleks.. aga sõltub muidugi, kust see vili tuleb.
Kui tuled, siis teen tatrakräkkereid ;)
Postita kommentaar