esmaspäev, 1. märts 2010

See ongi põhiline

Kõik algas juba teisipäeval. Otsustasin kandideerida seminaril "Kus paiknevad noorte teadmised... ja veel seda ilusat pealkirja." Sain positiivse vastukaja juba mõne tunni pärast ning mõtted Tallinna suunas võisid reaalsuseks muutuda.

"ei saa :( ma lähen neljaks kuuks Taisse laagrisse.."
"tore oleks.. kuid ma olen v-maarjas.. järgmine kord."
"olen sel ajal Pilistveres :("
"mul on kopsupõletik.."
"võiks kaasata.. seltsis segasem"

mnjaa, mis teha sellist vastustega?

Neljapäeva varahommikul istusime Rene autos ning tee Tallinna poole võis alata. Sõidu eest küsis ta väikesed 50 krooni (täiesti lõpp, kui odav!)


Koolitusseminar oli maru. Ma ei teagi, mis sõnadega seda iseloomustada. Peaksin reflektsiooni ära tegema, et tulevikus Külli mappi lisada.. sest tõesti.. ma pole ammu nii mõnusal seminaril osalenud. Igasugu pärleid sain. Mõnus on ikka see noorsootöö!
Kui me uksest sisse astusime säras Urmo oma neoonrohelises sviitris meile vastu. Kui ta meid nägi kommenteeris ühele pintsakus onule: "Näe, minu väga tublid õpilased tulid ka seminarile!"
Hahaa.. Urmo on ikka Urmo. Pintsaklipslane oli Tallinna Ülikoolist, valleraa.
Seminari reflekteerin Küllile, kuid hotellist räägin siin. Saime eraldi toad khe voodiga. Kas ma magasin kahes voodis või jaa?! Kas ma laristasin vett ja elektrit või jaa?! Kas ma nautisin vanalinna vaadet või jaa?!

Külastasime kordamööda teineteise tube ning jooksime öösel mööda koridori ja treppe ning lifti. Enne seda käisime vanalinna tiirul. Einestasime McDonalsis ning vaatlesime Virus ringi. Ukse peal põrkasime kokku Margusega, kes mind muidugi ära ei tundnud.. kui mitte öelda, ei märgandki. :D

Sain endale viimaks ometi suurepärase mantli: roheline, kollased ja lillakad ruudud.. vist. Peaaegu sellisse, millest olen unistanud. Üks teine jäi veel poodi, oleks pidanud selle ka ära võtma, sest millal muidu saan nii odava hinnaga kenasid mantleid endale lubada?


Kuna keegi teine sel ööl meid näha ei soovinud, siis helistasin Remole, kes isegi et oli nõus meiega jutlema tulema. Muidugi möödus tunde enne, kui ta viimaks helistas. Kas me olime otsustanud magama minna või jaa?! (mis haigus see on neid jaa ning ei küsimusi pidevalt kasutada? Hea haigus.) Kell oli poole ühe kandis, kui Remo meid hotelli eest autole korjas. Remo on Remo, kuid Ameerika on teda muutnud küll. Igatahes pole palju arvata, millest me lõppkokkuvõttes kõige rohkem rääkisime - Ameerikas töötamisest muidugi.
Ei saa eitada, et Remo lugu ei oleks mind rabanud. (Marika paneks selle lause eest mulle kahe). Ta ütles päris mitmeid häid mõtteterasid, mis mind siiani kummitavad.

Paar mõtet, mida Remo ja hiljem emaga vahetasime.
Miks me eestlased tagasihoidlikud oleme? Miks meile pudruga sisse ei söödeta, et oleme parimad, edukaimad ja targemad? Olgu, ameerika noored hindavad end paljuski üle ning meie naerame nende rumaluse ja liigse enesekindluse üle, kuid kas see on neid takistanud? Usun, et pigem edasi viinud.
Remo: kõik on siin kinni (osutas mõistusele)!

Ja ongi ju.. miks ei peaks mina olema võimeline tegema läbi sama, mida tegi tema ja veel mitmed mitmed teised eesti tudengid? Miks mitte? Miks ma arvan, et turvalisem ja parem on siiski Eestisse jääda ja kuidagimoodi mingi tööotsake siin leida ning elaksin ära küll. Jah.. aga kas ma areneksin nii palju, kas ma paneksin end proovile, kas ma ületaksin end? Vot.. ei tea jah.

Otsustasin, et uurin asja lähemalt ning siis otsustan lõplikult.
Kõik asjad on lükatavad: eksamid, laagripraktika, reisid välismaale.
Kui mitte see suvi, siis järgmine? Mõttel on jumet.

Ahh, keeruline.

Igatahes on Remo õnnelik ning eesmärkide ja sihtidega. Vahva!
"Sa oled naiselikumaks muutunud."

***
"Kas oled leidnud oma elu armastuse?"
Pisikene mõttepaus "jah, olen küll"

***
"Kas teie vahel oli kunagi mingi teema?"

Ning mulle meenusid Tuuli, Kuldari, Remo ja minu kummalised pannkoogiõhtud Rahu tänava majas. Hahaa, see ongi ju tema! Ta ongi selline, et võib oletada igasugu asju. Aga vot, ei olnud mingit teemat. Ehk on ta lihtsalt meeldivalt mesine vahel, aga sellest pole midagi.
Ta on muutunud. Ameerika on teda kasvatanud.


Mmmmm, kui head lood mul siin blogis jooksevad. Vaatasin täna Grey Anatoomia uue osa kordust. Lindistasin paraleelselt Veerpalu sõidu vaatamisega. Tunnetemöll missugune..



Jah, oleksin tahtnud veelgi rohkem vestelda, kuid eks hommikul oli vaja varakult üles saada. Elame, näeme. Tegutseme!



Järgmisel päeval harisime end veelgi seminaril ning kui see viimaks otsa sai, läksime Margega eraldi teid pidi. Jalutasin lägases Tallinnas hotelli juurde tagasi, kus ootas mind Darja, kellega suundusime vanalinna mingisse mõnusate toolidega söögikohta. Võtsime kakao, mis maksis hiiglaslikult, kuid see-eest olid toolid tõsiselt mõnnad. Kahjuks oli meil vaid tunnike, sest Darja pidi koosolekule minema.
Ta kutsus mind mingile foorumile.. ja rääkis Saksamaa mingist projektist ning suvisest laagrist muidugi.
Leppisime kokku, et kui ma järgmine kord Tallinnasse lähen, ööbin tema juures. Ta ema pidi mind väga näha tahtma. Ahh, lahe! Tead, keda see meenutab? Välismaalasi. Nad on ka sellised, et emad ning isad soovivad ka kohtuda nende laste uute sõpradega ning on väga lahked ja vastutulelikud. Darja on ka ju kohati välismaalane.. no mitte selles tähenduses, aga temas on midagi teisest kultuurist. :)
Kui meie teed lahku läksid, jalutasin Agnese elamisest mööda, kuid otsustasin Universaal Universumit ka külastada, kui ma juba seal kandis viibisin. Ei leidnud eriti midagi, mis olek köitnud.
Koperdasin suurte kompsude ja väsimusega uuesti Agnese maja ette. Leidsin sissepääsu ning vantsisin kõige kõrgemale. Seal nad siis olid ja võtsid mu vastu. Korter.. on lausa.. sõnatuks võttev. Suur, hubane, omapärane, kaunis, avar, katusealusega, muinasjututubadega. Vähe ei elaks seal ju! Olgu, tegelikult eelistan ma sellise vaatega maja või korterit, mille akendest näeb peale vanalinna majade katuste ja geide (:D) ka merd või mõnd kaugemat vaadet. Üldhinnang: kõige kenam korter, kus ma üldse viibinud olen.

Siki ja Agnes tegid süüa sel ajal, kui mina langesin lõplikult ülisuurde diivanisse. Jalad olid nii läbi nagu oleksin maratonilt naasnud. Ma lihtsalt olin, vaikisin ja suikusin. Söök oli imehea ning öö tulekul oli energia tagasi tulnud mingil määral. Otsustasime, et seekord siiski välja ei lähe ja oleme parem toas. Kuna ma Sikit ei tunne, siis ei teadnud ka temast suurt mitte midagi.
Ta on tore ning tark. Mitmel korral tabasin, et jagan temaga vastupidiselt Agnesele sama arvamust. Avastasin enda ja tema kohta. Huvitav. Kena inimene. :)


Mmmm, kui hea lugu käib: The Rescues - Take My Heart With You


Viimaks sain endale pööningupööningukorruselt. Just nimelt.. katusekorterisse on ehitatud veel üks puidust trepike, mis viib lae alustesse ruumidesse. Mina ööbisin ühe väikese neiu toas. Imemõnna. Magasin 12-ni.

Jah.. oli omamoodi seiklus.


Lempsu töö sai peaaegu ideaalseks limpsitud ning ülejäänud plaanid on ka rohkem kui paigas ja nässus.
Mu päevik on hullumaja, kus paiknevad hullud ülesanded ja tegevused.
Aga see on omaette teema.


Nüüd olen läbi.. enam ei jaksa kirjutada. Nii paljust saaks veel, aga ma ei jaksa.
Palju õnne Veerpalule kuuenda koha puhul! Elasime perega ta sõidule väga elavalt kaasa.
Palju õnne mu isale eilse nimepäeva puhul!



Head ööd.

pühapäev, 28. veebruar 2010

Eneseületuse vajadus - ameerikalik enesekindluse vajadus on pähe löönud?

Nonii ... hakkasin just bloggima kogu seda info- ja mõttetulva, mis viimastel päevadel minusse on voolanud, kuid üks asi viis teiseni ja esialgu läksin Postimehe kodulehele uudiseid lugema ning lõpuks avastasin end olümpia lainelt: Kanada iluuisutaja pisaraotsinguil sattusin youtube'i ja sealt algaski mu põnev seiklus eesti medalimaastikul. No on alles vahvad videod need vanad olümpiavideod. Eriti vinge oli see, kui Eesti sai esimest korda sini-must-valge vardasse. Ahh, mõnus!

See miski, mida kutsutakse rahvusluseks, keeb ikka teinekord hoolega üle ääre. On see üldse oluline või ei.. juba teine teema.

Ma keeran ära magama ja homme olen veel asjalikum kui täna.
Tööd-tegemised nõuavad aega.
Ja homme lõpetan selle, mida täna tahtsin siia üles laduda.

Enne, kui uinun, pean mainima, et õmblesin oma lõhkistele teksadele kaunid lisavigurid külge. Võiksin küll moodi luua, kui rohkem harjutaksin erinevate kangastega..
meenutan endale nüüd juba Tomi "Meeleheitel koduperenaiste" sarjast. Eile tsello, täna moekunst, homme Ameerikas raamatute müümine.

Hahaa, hea hetk, mil kirjutada to be continued...


Rahulolev ja õnnelik vs. rahulolematu ja õnnelik
No on alles kooslus.
Vähem möla, pikem samm, kell on pool neli läbi 8 minutit.

kolmapäev, 24. veebruar 2010

HAHAHAHAHAHAHAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA!

Sergei tunnid mõjuvad.


HAHAHAHAAAAAAAAAAAAAAAAAAA!

Ma naeran. Elu pole nii jama.
Minu elu pole ka iga päev ideaalne.
Ma olen õnnelik ja tahan ikkagi veel õnnelikum ja rahulolevam olla.

Lähen magama, enne kui halvasti ütlen.


Head ööd

esmaspäev, 22. veebruar 2010

No time to sleep

No time to sleep - Tina Dico


Me oleme teinekord nii ülekohtused. Mõelda vaid, abielunaine käib väljas ilma abikaasata ja viskab mõne meeldiva pilgu ühele hoopis teisele kontekstist väljas olevale noormehele. Kõrvaltvaatajad ei suuda ära imestada:

"Kuidas ta võib?"
"Miks ta nii teeb?"
"Libu!"
"Tal on ju nii hea mees..."

Me ei tea mitte midagi.
Enamus ajast me ei tea teise elust mitte tuhkagi.
Seega pole ka õigust hukka mõista, aga ometi me teeme seda.
Igal vabal võimalusel on vaja kellelegi silte külge riputada.

Õiglustunne ja.. eks on vajadus end hästi tunda.
Mõelda vaid, mina tean ju kuidas tegelikult elada..
ei tea. Mitte keegi ei tea.
Seega, mitte keegi pole piisavalt tark, et hukka mõista.

Olgu, ei ole ainult üks tahk.
Vahel peab ka vahele astuma.



Või siis olukord, mil süda on murdunud tuhandeks killuks, välja kistud, ära antud ja otsustad, et tahad hullata, maurata, lõbutseda.. ükskõik, mis hullumeelsusega hakkama saada, peaasi, et need mõned tunnid seal baaris saaks pea olla tühi ja süda kujutletavalt terve. Nendeks mõneks hetkeks. Ja oled valmis tegema ka selliseid tempe, mida muidu ei teeks. Mitte kõike, kuid siiski.

Ning jällegi, oled nõrk, vilets, jobu, rumal naine, et endast ja maailmast aru ei saa.

"Miks ta nii käitub, see pole ju maailma lõpp"
"Saa üle!"
"Ega sul ema ära surnud, et sedasi kurvastad"
"Hakka elama.."

Aga vot on nii kurb, justkui olekski maailm kokku kukkunud ja kas pole siis õigust põhja vajuda, et uuesti tõusta. Ei ole?!
Muidugi on.


Me oleme vahel ussid ja õelad.
Kõik me oleme vahel ülekohtused ja vastikud.
Mõistame hukka, räägime taga, aga ise ei tea sügavusi.
Oluline on teada sügavusi. (mulle tundub, et olen seda kunagi varem siin maininud ka..)




Millal inimene targaks saab?
Sest, olgem ausad, vigadest õpitakse ainult siis, kui need tõsiselt haiget teevad.




Mida ma veel ei taha?
Maailm ei saagi ju olla üleni läbipaistev ja siiras.
Inimesed ammugi mitte.
Elu vürts ongi ehk rääkimine ja imestamine selle üle kuidas ta saab? kuidas ta võib? miks ta üle ei saa?

Sest millest räägivad praegu need sajad tuhanded naised kohvikutes, telefonides, parkides teisel pool maakera..?
Vürtsitavad oma elu.
Mitte ainult, loomulikult mitte.


Ja on terve rida neid, kes istuvad öösel oma arvuti taga ning trükivad mingisse blogisse oma mõttesähvatusi ja eks ole ka see üks elu vürts.
Nagu poleks mul muud teha, ikka vaja siin leelotada, mismoodi elu võiks käia või mismoodi ta mulle näib.


Inimesed..
müstika!





Ma tahan vürtsi!
Aga midagi teistsugust.



Tahan riideid disainida
joonistada
maalida
katsetada uusi meike
soenguid ja värve
reisida
lugeda
rokk-kontserdile!
autoga sõita ööle vastu
suvel heinamaal joosta
öösel ikka

tahan end üles lüüa
üllatada
üllatatud saada
väriseda
joovastuda
harida
head fotokat

Mul on unistus oma kunagisest kodust.
tahan selle ise disainida
tahan Robertiga USAsse jazzi kuulama minna ja rokk-kontserdile ka
seiklema
nautlema
puhkama
harima

praegu loon eeldusi



ennekõike tuleb homseks kott pakkida ning hommikuse bussiga Viljandisse sõita.
Elu on kuradima hea!

Peaks kuldsuid ikka kuulama minema.
Pole ammu midagi vaimule saanud.
Varem sain kogu aeg.

pühapäev, 21. veebruar 2010

Ootan natukene veel

Eksole, sain ülimõnusa pleilistiga ühele poole täna. Stiliseeritult näeb veel eriti hea välja. Olen rahul. Oma mängijaski võiksid samad lood joosta, aga no näed, pole kunagi eriline lugude tirija olnud. Aga praegu tundub, et ei tunne puudust ka eriti.

Mis siin ikka. Tuisk sundis koju jääma ning alles homme lähme sünnipäevadele, kui veab. Soov on minna küll. Ahjaa, paar kooliasja tegin ära. Mõne peaks nüüd käsile võtma, kuna kogu päeva olen mööda saatnud puhates, passides, olles. Just nimelt - passides. Mõnus.

Suusatamist jälgisin, väga vinge sõit oli.

4 kuud - uskumatu.. isegi, aga kaunis :)
Ja mõelda vaid, et aasta tagasi sulasin ühe teise päikese käes.
Ning Agnes ei ootagi mind uue nädala keskel Tallinnasse. Ka Sandra on maal. Nojah, eks tuleb mõni teine päev minna.
Ise kutsus nii hoolega, aga eks.. kui kellelgi teisel on vaja minna, siis olgu nii.

Mnjaa.. mõtlen, et palju on muutunud aastaga.
Ja muutub veel.
Helista mulle!

pühapäev, 14. veebruar 2010

Hea

Sain nädalavahetusel mitme asjaga ühele poole. Näiteks ostsin läätsed, küsisin arsti käest dioptriate ja visuste kohta ning täitsin geenivaramu testi peaaegu lõpuni ära, vajalikud paberid saime Jõgevalt kätte, perepilt vanaemale ja endile sai tehtud.. tädile on ka kingiidee olemas. Kirjutasin Priidule ja Darjale. Muide, Priit helistas täna öösel. Suur müra oli selja taga ja ta ise huilgas suurest rõõmust: "Sa ei kujuta ette, millised peod siin on! Noored pidutsevad vanadega ja iga päev on kõigil uued kostüümid. Ülivinge.." Ja ma hakkasin peaaegu küsima tema käest, kuid siis katkes kõne. Tal sai arvatavasti kõneaeg otsa, sest sms jõudis kenasti kohale. Palusin tal meile kirjutada oma seiklustest. Uinusin uuesti, peas üksainus mõte: tahan ka reisile.. Priidule võiks külla minna. Jah, Saksamaal on kallis, kuid.. ehk me saame kuidagi Marge ja Tuuliga minna. Või kui see ei õnnestu, siis tahaks ikkagi välismaale.

Janari, Roberti kaardid tegin valmis. Tulid üleootuste head. Ma arvasin, et olen unustanud, kuidas joonistada või meisterdada. Pole nii ammu pliiatsit kätte võtnud. Hea tunne!
Mis veel? Filo artikkel ootab lugemist. Täna öösel ehk?
Külli kodutööst tegin pool ära. Pool teen homme. Homme on viha valitsemine - meie uus aine. Ootan. Homme on koor ja sellega seoses tuleb meelde Tsehhi reis, mille jaoks ma pole mitte midagi erilist teinud.. ja esimene makse tuleb ju ka ära teha varsti. Sellega seoses.. kui ma prillipoest välja tulin ütlesin endamisi, et need toetused olgu olla! Olgu olla! Kasvõi need suuremad. Ma tahan elada.. täisväärtuslikult ja ära teenitult. Tahan, et seda saaks teha mu pere ja isegi, kui raha pole väärtus, on seda saatanat ikkagi vaja. Nii, et olgu parem täiega olla! :)

Muusikat ma ei jõua otsida, see lükkub edasi.
Marita soovis head sõbrapäeva.
Ma kinkisin emale sõbrapäevaks rahvusliku rinnamärgi. Ta oli õnnelik.

Nüüd istun kavandi taga ning pean endalegi üllatuseks taaskord tõdema, et Lembit on kuradima tark mees.. ta ei sümpatiseeri väga, kuid ta on oma ala spetsialist sellest olenemata. Ma mõistan ta tagasisidet mu tööle ja oskan isegi vigu parandada. Saan Urmole päris hea kavandi saata, milles ta ei pea loodetavasti mitte midagi suurt muutma.

Aga põhjus, miks ma kavandi kõrvalt siia tulin on Grey Anatoomias. Jah, ma olen üleni selle sarja sees. Uue hooaja esimene osa ei läinud minust siiski mööda, lõpetasin selle vaatamise ligi 15 minutit tagasi. Siiras. Südamlik. Soe. Valus. Õel. Ohtlik. Kõik elu elemendid on ühes sarjas. Kohati tundub üle mõistuse ja võiks öelda, et päris elus nii ei juhtu. Aga ma ei ütle. Sest juhtub. Kõik äärmuslikud olukorrad on pandud ühte sarja.. ma armastan seda sarja! Suurepärane.
Ei jõua järgmist osa ära oodata.. ma ahmin seda endasse kogu mahuga.

Olen liiga palju televiisorit vaadanud sel nädalavahetusel. Olümpiamängude avapidu ei jätnud mind samuti külmaks. Vaatasin mitu korda erinevaid lõike.. vahel algusest lõpuni ja.. vahva. Samuti tahaks ise tulevikus Vancouverisse minna. See on tõeline unelmatepaik..






Lisaks juhtusin nägema exploreri pealt dokumentaalsarja, mis rääkis viiest inimesest, kes pääsesid ime kombel tormi käest. Saade õpetas ellujäämisnippe laevaõnnetustel.. mõtlen, et mõni saade teeb targaks ka. Väga palju veel. Kummaline.. mida vanemaks saan, seda enam tahan uusi teadmisi endasse ahmida nagu käsn. Kui exploreri saade läbi, panin kanal 11-ne peale, kus käis kokasaade. Avastasin, milline hämmastav sarnasus on kahe täiesti erineva saate vahel. Täiesti lihtne seos: sool imeb endasse vedelikku. Ja seda mõlemas saates.


Jah, kavand pole veel valmis ja kott on pakkimata ning naistepäeva koha pealt vastakad tunded, kuid olen sel nädalavahetusel jälle palju saanud.

Muide, vanaema helistas täna. Soovis head sõbrapäeva ja küsis üle, kas me ikka läheme nende juubelitele. Ütlesin, et jah. Ja siis ta mainis, et võime oma kavalerid kaasa võtta, kui meil nad olemas on.. muigasin.
Vanaema loeb vahel mu mõtteid.


Head mõtted:



Asun nüüd uuesti tööle.

pühapäev, 7. veebruar 2010

Vaheaeg, miks sa pead just täna otsa saama... algasid 2 päeva tagasi ja juba lähed minema.
Võtan viimast!

reede, 5. veebruar 2010

Puhkuse ametlik algus!

mina: :D
23:44 aitäh, et mind kolmapäeval autosse mahutad.. loodan, et kontrabass pole kurb, et peab maha jääma või katuse külge seotuna Tartusse sõitma
ihii
robert: ihhihhiii
mina: :D
robert: saab hakkama
23:45 mina: ma võin ta sülle võtta
robert: Sa võid selle sisse minna
mina: ei saa
keeled on ees
robert: aa
mina: bb
robert: viilutatult lähed

Igaljuhul.. täna öösel ei lähe ma kell pool seitse magama nagu eile juhtus. Täna lähen vist päris kiiresti või otsin oma ajusopist mõne tegevuse, mida olen ammu tahtnud teha, kuid ajapuuduse tõttu pole saanud.
Kadri kink on valmis. Alles olev raha siiani kokku lugemata..aga ma ei kahetse ka seda head praadi, mida täna Rivaalis sõin! Kusagilt mujalt peab kokku hoidma ja ma tean küll, kust. Geenivaramu küsimustik tõi reaalsuse silme ette. Muide, seal leidub tobedaid küsimusi ka.. haiguste, ravimite, vanemate haiguste kohta. Tere hommikust, pean ma seda kõike peast teadma?! Konsulteeri või arstiga ja istu temaga 3 tundi, et oma küsimustik ära täita.
Nüüd peaksin ütlema vist, et kõik on tibens-tobens ja vaheaeg ka nii pikk ja lai, et puhka või ogaraks. Kananahk tuleb ihule, kui päeviku avan. Äkki teeks nii ja ei avakski oma päevikut, mh?
Ahjaa, kuldsuud on sel aastal juba reedel ja alles siis tuleb kõnelaager. Peaks justkui minema, aga.. no ma ei tea. 150.- Peab ikka taara ära viima, saab ehk veerandigi kaetud.
Ma ütleks, et.. voodi on asju täis, ei saagi magama minna. Ei viitsi koristada. Süüa tahan ja paar kõhulihase harjutust tuleb ka teha. Juhei, mul on juba mingi rütm. Trenni peaks vist minema.. hullumaja, füüsiline koormus on absoluutne ja kõikumatu 0! Vajadus on lausa selle järele. Asi pole minu puhul nii väga kehas.. pigem füüsilise koormuse puudumises. Vot, mida üks geenivaramu küsimustik võib teha. Ei tahaks küll, et mu lapsed ja lapselapsed ja lapselapselapsed ja nende oma lapsed.. saaksid minu pärast mingi jõleda haiguse. Sest haigused ju tekivad ja tulevad juurde.. mida vähem enda eest hoolitseda, seda kindlamalt enda suguvõsale auku kaevan.Kõik on ikka omavahel seoses.. pole me midagi üksi ja ei tegutse üksi ning iseenda jaoks.. isegi, kui tahame. Iga liigutus mõjutab kedagi. Seotud mutukad.
Nüüd panin tõe maha!

neljapäev, 4. veebruar 2010

Huvijuhid kaardil. Koolitööga mõneks ajaks paus?
No, loodame.

Täna käisin Irise perega Adaveres uisutamas. Niiii mõnus jää ja parimad uisud, mida sel talvel olen proovinud! Väga hea oli ikka sõita.

Valmistan Kadrile sünnipäevakinki.. ja homme lähen vanaemale külla, lõuna paiku kohtun Maritaga.

Ongi justkui päris vaheaeg.


Hommikul vaatasin, et mingi võõra koodiga number on helistanud. Ei tahtnud tagasi helistada, mine sa tea, kellele see kõne tegelikult mõeldud oli. Uurisin siis päeviku tagant suunakoode ja võõra numbri oma kattus Saksamaa koodiga. Mõtlesin, et mul küll ühtegi tuttavat Saksamaal ei ela, ühtegi projekti ka seal tulemas ei ole.. no, las olla siis.
Ja õhtul helistas see sama number tagasi. Võtsin vastu, ütlesin muidugi eesti keeles tere ja kas sa näed.. Priit Haidak isiklikult tervitas teisel pool toru mind vastu.
Lobisesime siis omajagu, eriti tema.. oma Saksamaa viperustest ja kõrgetest hindadest. Põhiline on, et Priit on terve ja valmis seiklusteks, nagu Priidule kombeks.
Väga vahva kõne oli :)

Olgu, miksin Kadri kinki edasi. Päris huvitavaks läheb juba.
Sõitke seenele huvijuhid, kes te pole oma kooli kodulehel ka märgitud!
Kui ma kunagi huvijuhiks hakkan, siis lasen end esilehele kirjutada koos kõikide kontaktandmetega.
Ja lisaks sellele küsin Urmo käest kõikide huvijuhtide andmed, mida Tuuliga kaardistanud oleme. Hakkan tegijaks huvijuhiks.

Peaaegu on valmis!
Homme veel viimased ponnistused selle raisa nimel.

Õnneks tulevad mõned vabad päevad veel. Juhei. Saan magada kella viieni, kui tahan! No olgu, tegelikult ei saa..

teisipäev, 2. veebruar 2010

Rahulolu

Ma arvasin ka, et siis saabki kõik ideaalseks ja suurepäraseks, kui ellu tuleb see inimene, kellega tahad veeta oma elutunnid. Ei, see pole sugugi nii. Siis algab justkui uus tasand elus. See sama elu, ainult natukene teisem. Kõik on tegelikult teisem. On parem ja tunduvalt mõistetavam. Raskeks teeb see, et inimesed, kellega varem oli rohkem ühist keelt, pole enam need samad või olen just mina uuem ja parem.

ma mõtlesin, et meie maailm on mõnusalt intellektuaalne ja avardav, hoopis teistmoodi paneb asju nägema, Sinuga arutamine, ja ma arvan, et minu nägemused annavad Sulle ka ehk midagi uut
igatahes, ma nagu oleks Sinuga teise reaalsusesse sattunud
Sa jagad mõistmise keelt

Ja, just nii ma tunnengi. Nagu teine reaalsus. Ja osad need inimesed ning olukorrad, millest ma varem eriti aru ei saanud, on nüüd palju selgemad ja mõistetavamad. Justkui saaks inimene ka läbi armastuse paremaks.
Alati on nii, et iga väga hea asi nõuab natukene rohkem ohverdusi ja pingutusi.
Seda tean küll kindlalt, et ma pole veel kunagi nii tihti tunnistanud, et olen väga õnnelik ja rahul oma eluga. Pürgimise soov on veel suurem, tegemise tahe veel kõrgem. See ongi armastuse vägi?
Vastupidavus ja mõistmine.

Igatahes..

Eile magasin kaua. Telefon oli üleni hääletu peal ja uni magus. Ma polnud siis veel kindel, millal koju lähen, aga kõik lahenes õhtu jooksul iseenesest.
Tegime suurepärase ahjuroa: kartulid, kalapulgad, hapukoorekaste, juurviljad, maitseained, juust ja hapukoore toorsalat. Nämm, küll oli alles hea.
Tuba sai soe, seminaritöö jäi poolikuks.
See-eest sain tasuta Põltsamaale ning tänu autole kõik oma vajalikud asjad kaasa vedada. Istusime autos kuuekesi, kuid vähemalt oli vahva reis.
Panime sauna kütte ja põrutasime majja, kus olid väga hubased ruumid. Mingi hetk anti meile uisud sülle ja suunati uisuväljakule. Tegemist oli järvega, mille noormehed atv-ga puhtaks rookisid. Uisud olid üliebamugavad. Mitmel korral istusime Robertiga jää peale potsti maha ja kohendasime uisupaelasid. Sellest olenemata oli vahva.
Tegin oma elu teise atv sõidu, seekord lumises Eestis, vaheldusrikas ja tohutult värskendav!
Meie külmad kehad potsatasid saunalavale ja saunajutud võisid alata. Ülimõnus - ma pole nii tihedalt veel saunas käinudki. Ja nahk.. on pehmematest pehmem. Ehitame korterisse sauna, palun. Noormehed hüppasid jääauku, ma ei julgend seda trikki seekord teostada. Öösel sain koju ja voodisse. Oma voodi on ikka mõnus.

Täna ärkasin samuti hilja. Unevajadus on meeletu. Sattusin ühe hea filmi peale, et raske oli projekti kallale asuda. Nüüdseks on see tehtud. Sain veel mitmete asjadega ühele poole. Just siis, kui olin plaaninud seminaritöö kavandit viimistlema hakkama, helistas Jane ja ütles, et mul on 10 minutit aega, et end korda teha, nad on kohe autoga maja ees.

Mis.. kus?

Olin kümne minutiga valmis, pole kunagi läätsesid nii kiiresti silma saanud. Helistasin uuesti Janele, kes väitis, et helistas hoopis mu alumisele naabrile ja ajas numbrid segi.. kutsus alla, et võin tere ikka ütlema tulla. Läksin siis ilma salli-kinnaste-mütsita. Muidugi jätsi koti ka maha. Ja otseloomulikult tegi Jane nalja rubriigist: tõmban-teid-kõiki-haneks. Autos istus veel 3 tuttavat nägu. Põrutasime Adavere tuulikusse. Väga lühike, kuid tore seiklus. Midagi taolist peakski üks vaheaeg olema. Ning ma pole sugugi kurb, et mul siiani pooled huvijuhid kaardistamata ja seminaritöö kavand ikka veel saatmata.

Olen pigem rahul, et arvuti tagant minema saan.
Sest vaheaeg rüperaaliga.. pole ju vaheaeg.

Homme võiks uisutama minna..
ja täna lähen veel välja. Kuulan muusikat ja naudin talveööd.
Lähitulevikus peaks Tallinnasse minema.
Jah..

..tahaks midagi head lugeda.

neljapäev, 28. jaanuar 2010

ba-bab

Viimane eksam lõppes täna kell 13:30.
Ma ei oska kuidagi olla.
Esimene mõte oli, et ma nüüd olen. Lihtsalt olen.
Vaatan telekat ja passin ning teen, mis tahan, aga praegu tundub juba, et peaks justkui uued ülesanded käsile võtma.. alustades seminaritööga.
Täna pean raudkindlalt huvijuhid ära kaardistama ja kavandi valmis tegema.

Ülejäänu kannatab oodata, küll uuel nädalal tegutsen. Uus nädal on juba poolenisti täis kirjutatud.

Homme Tartusse ja laupäeval ning pühapäeval Tõstamaale koorilaagrisse.



See ei saa kunagi otsa.
Tegevus, ma mõtlen.

Minna tõmbas Koduperenaiste uue hooaja kaks viimast osa.. tahaks näha. Üldse, õhtul tahaks teha midagi, samas võiks ju ainult puhata ja olla..
..on veel mõned olulised asjad.


Jah, ma ei oska siiski veel olla. Imelik lausa, et ei peagi enam neid tohutuid materjale lappama.


Sünnipäev oli väga vahva!
Üldse.. palju häid asju on.


Ma ei oska enam blogida.. pole seda ammu teinud.. korralikult kirjutanud.


Kõik on hea, ehk ei oska seepärast.



MA OLEN NII TUBLI JA VÄÄRIN ÜHT KAUNIST PÄEVA!
PS. sain täna kaltsukast kolm kena riideeset, juhei.. ei oska poeski enam olla. Ainult õppida oskan.

reede, 15. jaanuar 2010

Hea on teada, et ma pole ainus, kes asjad imelikus suunas liikuma paneb.
Ma arvasin, et ainult mina oskan seda.

Kõht on tühi.
Pelmeenid ootavad sügavkülmas.
Pühapäeval tuleb isa puid tooma (aktuaalne teema)
Sünnipäeva korraldamiseks pole aega.
Õppida praegu ei jaksa.


Näidend läks korda!
Täna õhtul saab Minna juures järelpidu koos üllatusega.
Ilus lumi on ikka veel maas (õnneks!)
Peaksin nüüd lisama, et elu on ilus..

..pean veel filosoofiat õppima, et lahti lasta. Et tunda elu ilu. Mhh?
Mhmh


Lahti laskmine on põhiline - aga ülemõistuse raske.
Kõigi jaoks on.
Ükskõik, mida siis lahti laskma peab.


Kui mu vanaisa elaks, oleks praegu sünnipäevapidu.

esmaspäev, 11. jaanuar 2010

Armastus harib

Mis.. on juhtunud selle maailmaga?

Ei taha tagasi, ei taha tagasi, ei taha tagasi.
Seda ma üle ei elaks.
Ei elaks.


Ma kardan.



Palun..

laupäev, 9. jaanuar 2010

Armastus harib

Eile oli mu parim kelgusõit üldse! Viljandi vana suusamägi on vallutatud ja see, et me Urmo ka kutsusime, on küll väga vinge. Nüüd on küll sinikad, kuid see-eest kestis vestlus kella poole seitsmeni hommikul. Hea vaheldus, aga juba praegu tunnen, kuidas pinge on taaskord pea kohal.

Üks naer palun! Siis pinge langeb.

Kõike ei saa praegu mõelda ja kõige pärast muretseda.

Panen sahtlisse seisma:
-sünnipäeva pidamise ideed - arvata on, et siit ei tule sel aastalgi midagi.. suurejoonelist.
-Perepärimuse töö jätkamise
-vanaema sünnipäevakingi idee
-tähtsad paberid!
-arstil käik
-kink siia ja kink sinna
-ainetele registreerimine
-esindusele kirja kirjutamine
-tähtsad jutud!
-projektijuhtimise projekti..
-sõnaraamatute ja kirjanduse hankimine..
-Karl Suur
-nukruse, kurvastuse
-meie saare

korjan üles niipea, kui saan.

Ja ainsad asjad, millele keskenduma pean:
-Filosoofia eksam
-TLM eksam
-näidendiproovid ja esinemine
-KK essee
-noorsootöö alused
-külli arvestus
-kultuurisemiootika arvestus
-seminaritöö kavand



On küll oluline!
Meie oleme olulised!
Isegi praegu ja isegi siis, kui külli arvestus ja filo peale pressivad.
Isegi siis.



Armastus ei ole nagu tühi magu, mille õrritamiseks toidupalukesi neelata.
Armastus võtab kõik.



.joonistamiseks.aega.olemiseks.armastust.lõõgastust.keskkonnavahetust.pahupidipööratudüllatusi.

reede, 1. jaanuar 2010

Pillerkaar

29. detsember - Põltsamaa-Tartu-Saverna-Otepää-Saverna-Võru-Vastseliina
30. detsember - Vastseliina-Tartu-Põltsamaa
31. detsember - Põltsamaa-Lemuvere-Tartu
1. jaanuar - Tartu-Põltsamaa

inimesed, kodud, pered, sugulased, jutud, söögid, joogid, raketid, suusad, lapsed, võõrad, omad, lumi, kuu, seiklused..

justkui pärast imetoredat välismaa reisi või noortevahetust,

fantastiline ja kõik ühekorraga. Ongi õige aeg oma kapslisse tagasi tulla ning haarata koolitööde ohjad. Ei jaksa. Ei soovi. Ei taha sellest toredusest igapäevaellu tagasi tulla. Tahan ja ei taha.

Tegelikult on hea.
Nii palju erinevaid tundeid ja emotsioone.
Elu on kirju!

Ja homme.. vanaema juurde. No, enam ei jaksa, aga tuleb ära käia.
Teen end triksi traksi ja ongi ok.

kolmapäev, 30. detsember 2009

Algab uus

Istusin vetsus kui Kertu hõikas, et mulle on telefon. Võõras number. Ja olingi juba õues, kuigi kell polnud veel üks. Sõitsime Tartusse, kus külastasime pillipoodi ja hiina restorani - maitsev oli. Veetsime aega Lõunakeskuses, enamasti Apollo osakonnas.. ostaksin maailma parimad eesti luuletajate raamatud omale koju riiuli peale. Ühe sain, Hando Runneli.

Oled minu tüdruk
Oled minu naine
Oled minu kallis
ei,
oled Minu

Istusime uuesti kolmekesi autosse ja sõitsime Savernasse (jess, just nüüdsama tuli meelde see nimi!) Istusime, vaatlesime, kuulasime, mängisime Markusega.. nuusutasime forelli lõhna ja valmistusime suusatama minekuks.
Otepääl Tehvandi radadel ma väga edukas polnud, kuid treenisin käe- ja rinnalihaseid, samuti suutsin mitmel korral rajalt välja sõita. Kõige parem oli ikka see järsk laskumine. Mõtlesin, et siin ma oma kaela murrangi! Omamoodi lõbus seiklus ikka see suusatamine. Eriti kaunis oli seal, kuuvalgel, tehisvalgusest kaugel, puude vahel. Kuuled ainult suuskade kokkupuudet lumega.

Hilisõhtuks jõudsime tagasi. Asjatasime veidi ning kell 1 saime söögi kallale asuda. Kell oli veerand 4 kui lauast tõusime ja Võru poole sõitma hakkasime. Viimaks jäime kahekesi ning tundsime, et täna öösel me küll Põltsamaale tagasi ei jõua. Veetsiime magusasti oma talvist aega ning maandusime hommiku saabudse Vastseliinas ühel mõnusal asemel. Uni tuli kohe. Äratus veel kiiremini.

Hommikused pannkoogid olid mu haardeulatuses, kui silmad avasin. Peaaegu ilma suhkruta tee maitses täna eriti hästi, pannkoogid veel paremini. Raamatuid oli palju. Rahulolu veel rohkem.

Viimaks sundisime end autosse ja võitluses tuisuga suundusime Tartu poole. Esiteks tuli õhtused jäägid Savernast peale korjata ning ma memoreerisin läbi une, sulgesin silmad ja jõudsin Tartusse. Kõik oli ehe.

Ma ei viitsinud seda bussi oodata, kuid sõit läks kiiresti. Silmad kinni ja silmad lahti. Võib öelda, et sama kiiresti kui silmapilgutus.
Tuppa jõudes viskasin kohe voodisse ja magasin magusasti oma mahlakat und.

Sõime pelmeene ja leppisime kokku, et homme lahukvad ühed kella 12-ne ajal, teised kahest. Pakkisime sümboolsed jõulupakid, mida on kogu laud veel praegugi täis.

Homme siis juba. Leiame end maalt ja uuesti Tartust. Loodetavasti kohtun seal Irise, Merli, Marita, Minna, Maidu ja teistega :)
Esimene aastavahetus, mil lahkume maalt enne südaööd. Ehk näen Sandrat ja pisikest ka.

Peagi võtan Esa Saarineni käte vahele ning loen end homsesse.
Kõht on natukene tühi. Mõni hea asi mahuks ära küll.

Isa tuli tund aega tagasi töölt. Läheb kell 2 tagasi. Lahe on see masu aeg, eks? Kasvatad paksu nahka ja treenid närve ning teenid riiki ja köömest...

Vot, ei loe filot, teen hoopis pulmapiltidest koopiad ära.


Millest hing laulaks viimase loo
Sinust

esmaspäev, 28. detsember 2009

Last Christmas, I gave you my heart
But the very next day, You gave it away
This year, to save me from tears
I'll give it to someone special

:)

pühapäev, 27. detsember 2009

minus on ikka seda vanaema jäikust ja teravust..

..õnneks leebemal moel.

Ahh, ma ei viitsi ikka sedasi igavleda. Lolliks võib minna kodus passides. Ei viitsi neid pühi ka enam pidada. Aitab küll.
Tahan nalja ja rõõmu, tahan seiklust ja fantaseerida, tahan hullumeelsusi ja ulakusi. Tahan põnevust ja seiklust.
Kasvõi natukenegi värve.

Kogusin täna suure hunniku perepärimust ja sain teada, et mu ema ema isa (ehk siis minu üks vanavanaisadest) õppis Tartu Ülikoolis usuteaduskonnas, kahjuks jäi tema isa haigeks ja ta pidi tagasi tallu minema ning maatööd tegema.. temast sai vallavanem ka. Kõva mees oli see vanavanaisa mul. Mitte, et see teaduskond nüüd midagi hullult näitaks, kuid ma pole kunagi teadnud, et mu suguvõsas oleksid haritlased ja õpetajad. Ja et need emaliinid lähevad minupidi ka edasi. Juhei! Vanad Pütsepad oleme kõik. Ühed vinged Tartumaa sellid! Ja tädid ning täditütred on sama käredad tüübid.. hellad ja soojad ning asjalikud.

Vanaema käest pärin pärimust uuel aastal. Küll ta oskab rohkem rääkida oma emast ja isast kui mu isa.. olid alles keerulised ajad.. ema elas ikka väga rasket elu. Mul veab, et nad mul normaalsete vanematena ikka välja kukkusid. Oli see elu siis, milline ta oli.. emal ja isal kodus, lisaks ema isa hullumeelne abiellumine, salaja ja noortena. Aga kui suguvõsad ikka koos on.. isa oma suurtel sünnipäevadel ja ema oma harvadel kohtumistel vanaema õdede ja nende peredega.. vana-aasta õhtulgi, siis vaatan, et kaunid ja värvilised ja omamoodi kõik. Ühed ilusad ja erinevad erilised inimesed. Hea tunne, et on pere ja et on juured ja sugulased. Ja et nende hulgas on mõnedki, kellega on tihe suhtlus säilinud.

Eile, isegi vanaema juures (isa ema).. vaatasin, et meil on ikka vahvad kaks perekonda. Vanaema kaks ainsat last ja.. oli tore küll, nalja sai palju ja.. sellest piisabki.

Keevitan nüüd isa jutust ka ühe kena teksti kokku ja ema isa abiellumisest saan ka armsa loo. Huvitav oli neid täna kuulata.


Ema: ..issi lätutas seal vahel, et "kellele Sa need lilled viid, kas mulle?"
Isa: viskasin silma peale, et ilus tüdruk.
Ema: kogu aeg käis ja piiras
Isa: ei piiranud ma midagi
Siis panigi tähele.
Isa: emmel oli hoopis üks peiku sõjaväes
Ema: endal sul oli seal kinos mingi Katja
Isa: see, et kinos kõrvuti istuti, ei tähenda, et kohe keegi oleks..

isa kutsus ema auto peale (meie vana NIVA!), aga ema hõikas kõik sõbrannad ka ikka kaasa. Isa tahtis tegelt emaga kahekesi sõita.. :D

Isa: Olime noored ja lollid.
Ema naerdes: veri vemmeldas ja purjed olid tuult täis.
Isa muigas ka.

10. septembril, 1988 see temp ära tehti. Mina olin ema kõhus ja 1989 jaanuaris sündisin.
Kaunis ju!
Ema 19 ja isa 22

Nelja aasta pärast on 25 aastat abielu täitunud.

Aeg loobib lainetega kive laulab Hendrik mulle kõrva, aga küll vesi lihvib need siledaks ja kaotab sootuks.

Homme veel koolitööd ja seda kõike kuni 30. detsembrini. Siis lendame paradiisi tagasi!
Ma igatsen Teda. Meie esimesed jõulud kohe eraldi.
Aga eks meil tule neid jõule palju.
Olen ka noor ja loll, tuul on purjetes :D
Uskumatu, et Ta üldse minu valis...

reede, 25. detsember 2009

Imeline!
Sina oled imeline!

See laul.. kas Sul on veel?
Millal plaat tuleb?
Mina ostaksin kohe!

Ja tuleksin kontserdile ka.. :)
Sa oled nii hea!
Mulle meeldib Su kandlejalgade idee nii väga ja ma tahan viibida su järgmisel kontserdil, kus pliidil küpseva söögi lõhn mu ninna jõuaks ja raam ja.. kogu see idee..

Oleme nii üks.. hullumeelsed ja uuendusmeelsed. Sa oled.. mu hingepeegel!

Siis oleksin saanud Sinuga tol ööl Põltsamaal kõike seda paremini jagada.
Ma oleksin siis paremini tunnetanud.
Ma tahan paremini!
Võta mind kaasa, kui vaid saad..

Homme vaatan Sind telepildist ja 31. või isegi juba 30. kohtume, kallis!
Õnn!





Vaatan msnnis ringi. Nii palju inimesi jõuluööl netis. Mina ka, mina ka.. kõhuvaluga punnitan Küllit teha. Õnneks pole raske, ma usun.
Kuid, ma vaatan neid ja nende hulgas on nii mõnigi, kellega mingi tihedamat sorti minevik selja taga..
ühel küsimärgid..
teisel.. nojah, pilt ju ei loe, mõne jaoks loeb..

Ja ma olengi kõrgemal kõigest sellest. Lõpuks ometi olen ma kõrgemal kogu sellest valust, mis on olnud seoses selle tiheda minevikuga. Igal Mihklil oma Mihklipäev.. bumerangi efekt.





Mu elu on imeline