"ei saa :( ma lähen neljaks kuuks Taisse laagrisse.."
"tore oleks.. kuid ma olen v-maarjas.. järgmine kord."
"olen sel ajal Pilistveres :("
"mul on kopsupõletik.."
"võiks kaasata.. seltsis segasem"
mnjaa, mis teha sellist vastustega?
Neljapäeva varahommikul istusime Rene autos ning tee Tallinna poole võis alata. Sõidu eest küsis ta väikesed 50 krooni (täiesti lõpp, kui odav!)
Koolitusseminar oli maru. Ma ei teagi, mis sõnadega seda iseloomustada. Peaksin reflektsiooni ära tegema, et tulevikus Külli mappi lisada.. sest tõesti.. ma pole ammu nii mõnusal seminaril osalenud. Igasugu pärleid sain. Mõnus on ikka see noorsootöö!
Kui me uksest sisse astusime säras Urmo oma neoonrohelises sviitris meile vastu. Kui ta meid nägi kommenteeris ühele pintsakus onule: "Näe, minu väga tublid õpilased tulid ka seminarile!"
Hahaa.. Urmo on ikka Urmo. Pintsaklipslane oli Tallinna Ülikoolist, valleraa.
Seminari reflekteerin Küllile, kuid hotellist räägin siin. Saime eraldi toad khe voodiga. Kas ma magasin kahes voodis või jaa?! Kas ma laristasin vett ja elektrit või jaa?! Kas ma nautisin vanalinna vaadet või jaa?!
Külastasime kordamööda teineteise tube ning jooksime öösel mööda koridori ja treppe ning lifti. Enne seda käisime vanalinna tiirul. Einestasime McDonalsis ning vaatlesime Virus ringi. Ukse peal põrkasime kokku Margusega, kes mind muidugi ära ei tundnud.. kui mitte öelda, ei märgandki. :D
Sain endale viimaks ometi suurepärase mantli: roheline, kollased ja lillakad ruudud.. vist. Peaaegu sellisse, millest olen unistanud. Üks teine jäi veel poodi, oleks pidanud selle ka ära võtma, sest millal muidu saan nii odava hinnaga kenasid mantleid endale lubada?
Kuna keegi teine sel ööl meid näha ei soovinud, siis helistasin Remole, kes isegi et oli nõus meiega jutlema tulema. Muidugi möödus tunde enne, kui ta viimaks helistas. Kas me olime otsustanud magama minna või jaa?! (mis haigus see on neid jaa ning ei küsimusi pidevalt kasutada? Hea haigus.) Kell oli poole ühe kandis, kui Remo meid hotelli eest autole korjas. Remo on Remo, kuid Ameerika on teda muutnud küll. Igatahes pole palju arvata, millest me lõppkokkuvõttes kõige rohkem rääkisime - Ameerikas töötamisest muidugi.
Ei saa eitada, et Remo lugu ei oleks mind rabanud. (Marika paneks selle lause eest mulle kahe). Ta ütles päris mitmeid häid mõtteterasid, mis mind siiani kummitavad.
Paar mõtet, mida Remo ja hiljem emaga vahetasime.
Miks me eestlased tagasihoidlikud oleme? Miks meile pudruga sisse ei söödeta, et oleme parimad, edukaimad ja targemad? Olgu, ameerika noored hindavad end paljuski üle ning meie naerame nende rumaluse ja liigse enesekindluse üle, kuid kas see on neid takistanud? Usun, et pigem edasi viinud.
Remo: kõik on siin kinni (osutas mõistusele)!
Ja ongi ju.. miks ei peaks mina olema võimeline tegema läbi sama, mida tegi tema ja veel mitmed mitmed teised eesti tudengid? Miks mitte? Miks ma arvan, et turvalisem ja parem on siiski Eestisse jääda ja kuidagimoodi mingi tööotsake siin leida ning elaksin ära küll. Jah.. aga kas ma areneksin nii palju, kas ma paneksin end proovile, kas ma ületaksin end? Vot.. ei tea jah.
Otsustasin, et uurin asja lähemalt ning siis otsustan lõplikult.
Kõik asjad on lükatavad: eksamid, laagripraktika, reisid välismaale.
Kui mitte see suvi, siis järgmine? Mõttel on jumet.
Ahh, keeruline.
Igatahes on Remo õnnelik ning eesmärkide ja sihtidega. Vahva!
"Sa oled naiselikumaks muutunud."
***
"Kas oled leidnud oma elu armastuse?"
Pisikene mõttepaus "jah, olen küll"
***
"Kas teie vahel oli kunagi mingi teema?"
Ning mulle meenusid Tuuli, Kuldari, Remo ja minu kummalised pannkoogiõhtud Rahu tänava majas. Hahaa, see ongi ju tema! Ta ongi selline, et võib oletada igasugu asju. Aga vot, ei olnud mingit teemat. Ehk on ta lihtsalt meeldivalt mesine vahel, aga sellest pole midagi.
Ta on muutunud. Ameerika on teda kasvatanud.
Mmmmm, kui head lood mul siin blogis jooksevad. Vaatasin täna Grey Anatoomia uue osa kordust. Lindistasin paraleelselt Veerpalu sõidu vaatamisega. Tunnetemöll missugune..
Jah, oleksin tahtnud veelgi rohkem vestelda, kuid eks hommikul oli vaja varakult üles saada. Elame, näeme. Tegutseme!
Järgmisel päeval harisime end veelgi seminaril ning kui see viimaks otsa sai, läksime Margega eraldi teid pidi. Jalutasin lägases Tallinnas hotelli juurde tagasi, kus ootas mind Darja, kellega suundusime vanalinna mingisse mõnusate toolidega söögikohta. Võtsime kakao, mis maksis hiiglaslikult, kuid see-eest olid toolid tõsiselt mõnnad. Kahjuks oli meil vaid tunnike, sest Darja pidi koosolekule minema.
Ta kutsus mind mingile foorumile.. ja rääkis Saksamaa mingist projektist ning suvisest laagrist muidugi.
Leppisime kokku, et kui ma järgmine kord Tallinnasse lähen, ööbin tema juures. Ta ema pidi mind väga näha tahtma. Ahh, lahe! Tead, keda see meenutab? Välismaalasi. Nad on ka sellised, et emad ning isad soovivad ka kohtuda nende laste uute sõpradega ning on väga lahked ja vastutulelikud. Darja on ka ju kohati välismaalane.. no mitte selles tähenduses, aga temas on midagi teisest kultuurist. :)
Kui meie teed lahku läksid, jalutasin Agnese elamisest mööda, kuid otsustasin Universaal Universumit ka külastada, kui ma juba seal kandis viibisin. Ei leidnud eriti midagi, mis olek köitnud.
Koperdasin suurte kompsude ja väsimusega uuesti Agnese maja ette. Leidsin sissepääsu ning vantsisin kõige kõrgemale. Seal nad siis olid ja võtsid mu vastu. Korter.. on lausa.. sõnatuks võttev. Suur, hubane, omapärane, kaunis, avar, katusealusega, muinasjututubadega. Vähe ei elaks seal ju! Olgu, tegelikult eelistan ma sellise vaatega maja või korterit, mille akendest näeb peale vanalinna majade katuste ja geide (:D) ka merd või mõnd kaugemat vaadet. Üldhinnang: kõige kenam korter, kus ma üldse viibinud olen.
Siki ja Agnes tegid süüa sel ajal, kui mina langesin lõplikult ülisuurde diivanisse. Jalad olid nii läbi nagu oleksin maratonilt naasnud. Ma lihtsalt olin, vaikisin ja suikusin. Söök oli imehea ning öö tulekul oli energia tagasi tulnud mingil määral. Otsustasime, et seekord siiski välja ei lähe ja oleme parem toas. Kuna ma Sikit ei tunne, siis ei teadnud ka temast suurt mitte midagi.
Ta on tore ning tark. Mitmel korral tabasin, et jagan temaga vastupidiselt Agnesele sama arvamust. Avastasin enda ja tema kohta. Huvitav. Kena inimene. :)
Mmmm, kui hea lugu käib: The Rescues - Take My Heart With You
Viimaks sain endale pööningupööningukorruselt. Just nimelt.. katusekorterisse on ehitatud veel üks puidust trepike, mis viib lae alustesse ruumidesse. Mina ööbisin ühe väikese neiu toas. Imemõnna. Magasin 12-ni.
Jah.. oli omamoodi seiklus.
Lempsu töö sai peaaegu ideaalseks limpsitud ning ülejäänud plaanid on ka rohkem kui paigas ja nässus.
Mu päevik on hullumaja, kus paiknevad hullud ülesanded ja tegevused.
Aga see on omaette teema.
Nüüd olen läbi.. enam ei jaksa kirjutada. Nii paljust saaks veel, aga ma ei jaksa.
Palju õnne Veerpalule kuuenda koha puhul! Elasime perega ta sõidule väga elavalt kaasa.
Palju õnne mu isale eilse nimepäeva puhul!
Head ööd.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar