kolmapäev, 19. veebruar 2014

Elu on ilus ja valus rännak

Veel Islandi muusikat

Viimasel ajal leian end tihti mõttelt, et kogu mu olemine siin on Söö-Palveta-Armasta repertuaar.

Tegelen praegu söömisega ja mittesöömisega. 
Seedimisega.
Õige toidu valimisega.

Mu magu on segaduses. Kogu keha on stressis tõenäoliselt. Pidev söömine aitab mul märgata, et osasid toiduaineid mu keha ei talugi enam üldse. Leivad-koogid-saiad - ma lihtsalt ei saa neid süüa. Juustud-piimad-kohupiimad-koored - ei suuda seedida neid.
Ihkan värsket toitu - juurvilju, puuvilju, teed, teed ja veelkord teed.

Kui toitumine on paigast, on justkui kõik veelgi enam sassis.
Seega alustan sealt.

Lisaks.
Tegelen sellega, mida endaga kaasas kannan.
Näen, et asjad liiguvad. Et ma vähemasti teadvustan ja olen valmis muutusi ellu viima.
Eestis olles tundsin pidevalt, kuidas asjad seisavad. Vesi seisab. Haiseb ja pidev püüdmine olla armas, hea, soe ja südamlik. Tihti kukkus vastupidi välja.

Vesi ei seisa enam. Ma pean tegelema, isegi, kui mul pole isu ja soovi.
Ja ma olen tänulik, et ma sisemiselt ei jaksa enam olla, et ma PEAN. Et see on eluliselt oluline.

See ei ole mugav. Ei ole üldse mugav.
Kogu see protsess. Uued söögid, läbisegi kõike. Kõik on sassis.
Ja on teadmine, et ükshetk enam ei ole.

***

Ootan kevadet ja looduskauneid avastusi Islandil. Tahan linnast välja saada.
Rahu, vaikust ja ruumi anda kõige jaoks aega.
Kaotada aeg üleüldse.
Sest siin tõesti.. ajal pole tähtsust.


Mõni päev tagasi, veel siis, kui laager täies hoos..
Täna olen enamus ajast istunud hostelis ja internetiavarustes. Uudistasin, mis ka ilmas toimub.



Lõpuks peatusin ikkagi kodumaal. Põnev ööülikooli rännakute sari on käimas ETV2-s. 
Kuna ei tahtnud veel ära ka minna siit.. sest kui lähen, siis olen jälle tööl ja selles majas seal.. olengi nii pikaks ajaks siia jäänud.

Pean justkui mõttes dialoogi nende vestlustega, mida vaatan ja kuulan.
Head ja värskendavad mõtted.

Näiteks metsast:
http://etv2.err.ee/videod/ooulikooli_rannakud/b9683610-be60-4a21-93a3-2a74a26c22cf



Väljas on kohati torm, mingi hetk tuiskas väheke.

Siinkohal jätan pooleli, kuna kõht on siiski tühi ja õues juba pime.
Peab minema.
Nagu Valdur Mikita ütleb, et tuleb end liigutada ja välja minna, muidu mõte ka ei liigu.
Ja siis kõik seisabki ning läheb pahaks.
Meel, süda, olemine.


Seega, lähen praegu.


***
Eile lõppes laager. Jätsime hüvasti, koristasime maja ja sõitsime tagasi koju. Õhtul tulid külalised üle pealinna kokku. Valdavalt kõik vabatahtlikud.
Tegin siis nii nagu meil Viljandis ikka kombeks oli - dresscode (mis oli võibolla liiga lihtne, kuna kõik tulid nagu tulid); etteaste - lõpuks tegime vaid meie, kuid vähemasti said teised sellest indu; rahvustoidud.


Enne, kui kõik algas, süütasime küünla Ukraina inimeste jaoks.





Esmaspäeval tähistan tõenäoliselt Eesti Vabariigi aastapäeva Reykjavikis elavate eestlastega. Lisaks soovin oma kodustele midagi pakkuda vaatamiseks ja maitsmiseks. :)

esmaspäev, 10. veebruar 2014

Þetta Reddast!

Möödunud nädala muusikaline avastus:



Olen nüüdseks Islandil viibinud kuu aega. Ilm väga muutumise märke ei näita, sama ka mu nädal. Igasugu asju juhtub, aga midagi ei jää sedasi meelde, et peaks üles kirjutama. Või kui pannagi mõni ere sündmus sõnadesse, kaotab see oma väe.

Mõned asjad siiski...


Kümblen kultuuri(de)s.
Kõik maailmanurgad on esindatud.
Inimtüübid, iseloomud, vanused ja vaated.
Sotsiaalne ja psühholoogiline õppus.

Üha enam leian kinnitust, et inimestel on vähemalt kaks vanust: füüsiline ja vaimne.
Pole tarvis uurima hakatagi, kui vana keegi on või mida õppinud, kus käinud, keda näinud.. see ei loe. Miski ei loe. Lõpuks on ikka inimesed ise nii nagu nad on. Ja sa näed ära, kes nad on või kes nad pole.

****

Külmad ööd.
Soojad päevad.
Soojad ööd.
Külmad päevad.
Lõputu jääväli.
Lõputu tali.
Virmalised (üleeile muuseumiööl nägime juhuslikult - seni minu eredaimad):


Pilt pole minu, on ühe imelise hosteli omaniku oma, kellega nädal tagasi kohtusime.



Homsest algab laager - 11 päeva. 3 vabad, 8 tööl... mõned vabad ning jälle töö.

Eestlane hakkab kurtma, islandlane ütleb: "Þetta reddast!" 
("ära muretse, iga olukord leiab oma lahenduse, varem või hiljem") 


Linn muutub kodusemaks. Ka inimesed. Ikka leidub keegi, kellega jagada 
süüa, mõtteid, vaateid, muusikat, õlut, naeru.


Värvisin pead. Olen nüüd hallijuukseline. Või sinine. Hommikul vaatan, mis välja kukkus.

esmaspäev, 3. veebruar 2014

Happiness is your birthright


Meil oli 5-päevane koolitus Selfoss'es. Eile jõudsime tagasi. See oli mõnus puhkus.

Mõnus hostel nagu eestis - puidust majakesed - tunned, et energia on seal!

Mõnus ingveri-sidrunitee elutervete sõnumitega. Minu omad: "Happiness is your birthright"; "What matters in life is courage, you bring to it."

Mõnus vana koolimaja keset ei-kellegi-maad, millest on tehtud hubane hostel ja kohvik ning kus töötavad inimesed, kelle vanavanemad selles koolis käisid. Asukoht ise on väga väikese elanikkonnaga, kuid suure energiaväljaga. Too mees, kes meile hostelist rääkis, samal ajal, kui meie teed jõime ning kooki sõime.. vist polekski vahet olnud, millest ta räägib. Temast kiirgas elujõudu ja rahu. Energiat. Ta rääkis oma elust ja sellest, kuidas ta lõpuks kodukanti tagasi jõudis.. Terve see maja on.. me kõik tundsime, kuidas see maja võngub mingitel muudel sagedustel. Ja me võiksime sinna jääda päevadeks, et juua teed, vaadata aknast mägesid, lugeda raamatuid..

Mõnus spa-melu. Basseinid looduslikult kuuma veega iga nurga peal. Külastasime kolme neist miljoneist. Esimene kogemus kuumaveevannis - sarnane eesti tünnisaunaga. Lund sadas üles-alla, võimatu oli silmi lahti hoida, aga samal ajal, kui su keha on üleni mõnusas kuumas vees.. unustad lume ja naudid seltskonda ning vett. Lapsed jooksid ujukate väel ringi ning loopisid üksteist lumepallidega, teinekord limpsasid lund nagu jäätist. Emad väikeste lastega, vanaemad-vanaisad - kõik on iga võimaliku ilmaga basseinis.

Mõnusad loovad meetodid. Kirjutasin vist kõik ülesse, sest võimatu oli mitte soovida õppida. KUIDAS on alati tähtsam kui MIDA ja MIKS. Näiteks voolisime plastiliinist loomi ja pidime leidma seoseid endaga.

Mõnus farm, kus kogu toit tuleb oma loomadelt. Esmapilgul arvad, et istud restoranis, kus mäed on ümberringi. Kuid ühest suurest aknast näed otse loomalauta lehmade elu-olu. Ja samal ajal limpsad mõnusat kohalikku jäätist.



Olen kohtunud mitmete säravate inimestega.. mõni lihtsalt pakatab sisemisest energiast, heatahtlikkusest ja valgusest. Armastab inimesi ja elu enda ümber iga rakuga. Nagu loeks elavat filosoofiat OSHO'lt. 

Hea on olla inimeste ligi, kui nad soovivad Sulle ainult head. Ja nad ei tunnegi Sind. Ja mina ei tunne neid. Ilma, et ma mõtleks sellele, soovin kõigile inimestele alati head.

Seadsime eile koolitusel eesmärke oma siinoleku ajaks. Üks peamine õppimiskoht minu jaoks on midagi sarnast, mida kirjeldab OSHO ja niipea, kui ma selle kõvasti iseendale või teistele välja ütlen, avanevad ka uued uksed.

Näiteks alustasin koolitusel jalamassaaži õppimisega - India kultuurist, kus lapsed õpivad seda oma vanemate käest läbi praktika. Nagu hammaste pesemine ja riidesse panek..
Lisaks  oli igal hommikul võimalus liituda joogatundidega. 
Ja inimesed, keda kohtan ning kellega leian kõige rohkem ühiseid teemasid.. räägivad mulle just nendest asjadest, mida mina siia õppima olen tulnud.




Küllatulek: 

Wow-airlines on kõige odavam variant. Lisaks pidi ka teenindus olema lõbus - ohutusnõudeid tutvustatakse läbi huumoriprisma. Mõnele meeldib, mõnele mitte. Samas, kui lennuk alla kukub, on ellujäämise tõenäosus väga väike, seega miks mitte teha nalja nende nõuete üle :)

Kõige sobivam aeg siia lendamiseks minu jaoks on september-oktoober (siis on ka ilmad ilusamad ja pääseb sisemaale).

Samas suvel pidid olema kõige odavamad piletid, kuna mitmed firmad pakuvad teenust ja palju inimesi lendab Islandile.

Majutuse osas leiame kindlasti mingi odava või lausa tasuta variandi. 

Seega, kellel on soov mulle ja Islandile külla lennata, siis andke aegsasti teada, kuna pean oma puhkusepäevadest varakult ette teatama.




Bless bless!

pühapäev, 26. jaanuar 2014

3. nädal Islandil

Meie laager lõppes 23. jaanuaril. Nüüd üritame puhata kuni 28. jaanuarini, siis liigume pealinnast 40km eemale, vabatahtlikke koolitusele. 5 päeva tööst eemal koos toredate inimestega. ENEBi koolituskogemustega võrreldes loodan siitki saada kvaliteetsest kraami.

Kogu aeg on tegemist. Praktiliselt kordagi ei ole võimalik omaette olla - va wc, dušš ja uneaeg oma voodis. Täna mõtlesin, et ok, lähen hostelisse, et videosid vaadata ning asju alla laadida. Vavu sain arvutikaane lahti lüüa, kui juba pidin tagasi tulema. Okei, ei pidanud, see oli minu valik. Islandi suurim kontserdisaal - Harpa: http://en.harpa.is/events/young-voices-adalsteinn-mar-olafsson. 30-minutiks lülitasin oma aju välja, panin silmad kinni ja kuulasin baritoni inglise ja islandi keelseid laule.

Praegu.. istume viiekesi koos oma "perekonnaga" toas, ülakorrusel. Kõik pole kodus, seega on ruumi ja vaikust. Me rahulikud inimtüübid - võime 1 tund vaikuses olla küll. Taustaks klassikaline klaverimuusika. Igaüks nohistab omaette.. Danny mängib kitarri ja blokkflööti, Stefan teeb kiirmeetodil õhtusööki kartulitest ja maitseainetest. Mina valmistasin salati ja võtan nüüd 10 minutit blogimiseks.


Pöörane on olnud kogu jaanuarikuu siin ja nii kiiresti lõppemas..


Ehk kõige huvitavamad sündmused sellel nädalal on olnud öine "dumpster diving" prügikastist toidu otsimine. Ühed vabatahtlikud olid leidnud 6 liitrit veini. Lisaks leiab korralikult pakitud kooke ja ka puuvilju. Kui google otsingusse panna dumpster diving, siis leiate rohkem infot. Ma ise pole veel jõudnud uurida, kuid kavatsen kindlasti praktiseerida. Absurd, kuidas me asju ära viskame - 6 liitrit veini prügikasti?!

Kui meie laager 23. jaanuaril lõppes, ei olnud kellelgi meist isu ära minna. Käisime kaltsukates, toidupoes.. meie osad vabatahtlikud tahtsid teist korda virmalisi vaatama minna, kuna esimene kord ei õnnestunud neil midagi näha (teine kord on tasuta sel juhul). Kuna kohti oli 7-le, aga neid ainult 5 ning mina ja Maria olime õigel ajal õiges kohas, kutsusid vabatahtlikud meid endaga kaasa.
Riietusime paksult, kuna lagedal on tuul väga tugev. Muidu külm ei olegi nii väga, ainult tuul võib minema viia.
Giid siis seletas bussis, teel Vaala-fjordile, et kuidas virmalisi oma fotokaameraga kõige paremini jäädvustada - isod, programmid, kuhu suunata fookus jne - täispikk kursus 5 minutiga. Me ei olnud Reykjavikist kuigi kaugele sõitnud, kui giid kriiskas üle bussi: vaadake paremale, vaadake vasakule - virmalised tantsivad taevas! Buss peatus, kogu see ligi 40-liikmeline kamp kiirustas maha ja nii me seal seisime, pead taeva poole õieli.. tähti on palju, ei saa öelda, et rohkem kui eesti taevas, kuid kuidagi väga palju on siin neid.
Ja virmalised - kolmandat ööd nägin neid, kahel korral isegi linnas. Tavaliselt on valgusreostus nii tugev, et midagi ei näe. 
Palja silmaga olid virmalised suht hallikarva, kuid kaamerapildis väga kaunid erkrohelised. Väga kerge on siiski silmaga eristada tantsivat tolmu pilvedest.

Helkur - iidse tava kombel tulin Islandile, kõikidel jopedel helkurid kenasti küljes. Talv ja pime aeg, ikka on tarvis. Siin ei kanna mitte keegi helkurit, tundub, et olen ainus, sest pidevalt saan küsimusi - mis asi see on ja siis selgitan ülevalt-alla, paremalt-vasakule, mis imevidin on helkur ja miks me seda eestis kanname ning et ilma ei saagi. Kuid seda, miks islandlased helkurit ei kanna, ei suuda ma ära põhjendada.

Alkohol - teema, mille lihtsalt pean tõstatama. Neli sõna: hirmkallis ja kesine valik. Mulle meeldib vein ja vahel meeldib ka rumm, kuid siin on kas õlu või vein ja kange alkohol. Kõige odavam vein on 6-7€ - enamasti Hispaania brändid. Kõige odavam õlu on - Saku Originaal (1 0,5l purk maksab umbes 1,5) ja seda me joomegi, sest tegemist on kogu poe kõige odavama joogiga. Toidupoest alkoholi ei leia, selleks on eraldi poed. Olema peab vähemalt 20-aastane. 

Vahel on lausa piinav veiniriiulite vahel jalutada. Ma ei taha õlut juua, aga tundub, et pean ümber harjutama end. Lihtsalt nii kallis on (ma räägin siin vist kõige rohkem alkoholist..).


24. jaanuaril sõin esimest korda haikala - üks kuubik, hais oli jube, maitse veel jubedam. Kolmanda korraga pidi normaalne maitse olema. Hahaa, eks paistab, kas ma seda veel söön. Samal õhtul tuli välkidee minna laupäeva hommikul ülikooli ühele kursusele 10-16:00 loengut kahel nädalavahetuse päeval. Pidasin esimese vastu, teise ei läinud. Tegelikult on huvitav, lihtsalt see pole päris minu ala. Kavatsen nüüd kursusi enda jaoks otsida ja siis kohale sadada ning uurida, kas võin liituda. Mine sa tea.. küsija suu pihta ei lööda.


Oleme pidevalt väsinud ja tegevuses, pole aega sissepoole vaadata. Aga sealsamas tunnen, et olen sattunud ühte väga erilisse programmi, kus vabatahtlikku usaldatakse niivõrd, et tunnen end juba kui täisväärtuslik töötaja. Me oleme kui isetoimiv süsteem - igalühel omad rollid ja kui keegi jätab midagi tegemata, siis kannatavad kõik. Kui tavaliselt kuulen, et vabatahtlikel hakkab igav, pole piisavalt vastutust jne, siis meil on vastupidi - liiga palju erinevaid ülesandeid. Küll need piirid saab ka paika löödud, et päris ära ei kurnaks end.


Raskusest olenemata on põnevus ja ma ei tea praegu paremat kohta, kus võiksin vabatahtlik olla ja õppida niivõrd palju iga päev.


Meie vabatahtlikud meie esimeses keskkonnateemalises laagris



Vabatahtlikud, kellega veedan kõige pikema aja üheskoos - Danny, Diego, Stefan ja Maria.

Nüüd lähme "kohtingule" - nii me seda nimetame. Kohtume esimest korda enda mentoritega (nö meie usaldusisikud, kellega saame tööd taga kirjuda..) hubases Babalu kohvikus.


Always hurry
Never time

:)

kolmapäev, 15. jaanuar 2014

2 nädalat Islandil

Ma pole suurem asi blogi pidaja. Pigem võiksin skypes jutelda. Vahel tulevad mõttesähvatused, mis siia kirja panen. Püüan kolme (veel mõni aeg tagasi kahe) nädala loo kuidagi kokku võtta, kuid lõikude sidumisega ma pead murdma ei hakka. Vähemalt mitte täna. Üks laager on peagi läbi saanud, päevad pikad ja väsitavad, kuna enamik infot on uus. Alustades sellest, et põhimajale on meil laagrimajad üle linna laiali. Ja laager - erialakaaslased saavad aru, mida tähendab laagrikasvataja töö. Formaalselt justkui 8h päevas - reaalselt 24/7 tööd ja vastutust.


9. jaanuar, kolmapäev
PRÜGIVEDU ja POODLEMINE
Siin on üks vabatahtlik (mitte EVS), kes vastutab transpordi eest - seega kõik asjade vedu: prügi, toidukraam, vahetevahel ka meie ja meie asjad on vaja toimetada punktist A punkti B, C, D, E, F ... väike linn, aga tundub, et SEEDS organisatsioon, kelle alluvuses töötame, on kogu linna vallutanud. Sorteerimine on igas majas nr.1 teema. Kogu sorteeritud kraam tuleb majadest kokku korjata ja siis viia suurde kogumispunkti sadamas. Olenemata sellest, et järjekord kogumispunkti väravate taga oli pikk, ei sorteeri enamik islandlasi oma prügi - see on vabatahtlik. Sõitsime oma minibussiga prügijaama sisse ja hakkasime järjest kaste õigetesse konteineritesse tühjendama. Minu esimene mõte: appi! Kui palju prügi me tekitame. Teine: kuhu see kõik küll viiakse? Nüüdseks juba tean, et enamik prügi pole võimalik ümber töödelda - plastmass eelkõige ja seda on ka kõige rohkem meie planeedil (ka meie veresoontes! ja meie tulevaste laste veresoontes ja ...) Nii see on.


11. jaanuar, laupäev
VÄRVIMISTÖÖD ja PESUPÄEV
Olen tuttavaks saanud vähemalt 10-ne vabatahtlikuga, kes elavad minuga ühes majas ja töötavad SEEDS organisatsiooni jaoks 6-... kuud. Justnagu mina. Minuga enam-vähem samal ajal tulid 4 pikaajalist vabatahtlikku - tõenäoliselt seltskond, kellega kõige lähedasemaks saame. Aasta jooksul tutvun vähemalt 500 uue inimesega erinevatest maailma paikadest, kes tulevad ja lähevad sama kiiresti kui muutub ilm Islandil. Seega on hea, kui mõni nägu selle aja jooksul ei muutu.. Siin on palju vene keelt kõnelejaid ja kui päevad on pikad ning tahaks vahel omaette mõtiskleda, teed juua, siis ei jaksa kogu aeg suud liigutada ja jutustada + selgitada, et sa pole väsinud, vaid lihtsalt oled iseendaga natuke aega :) Seega, kolisime ülesse. Ostsime 7-eurose (odava!) veini, panime islandi muusika käima ning istusime 1,5h vaikuses. Igaüks nokitses omaette vihikus, märkmikus, internetis. Ah, nii hea!

Esimese nädala õpetus hispaaniast: "When the ship has a captain, others don't lead." kui aknast välja vaatan ja loodust näen, tuleb rahutunne sisse. Automaatselt. Justkui kohe juhtub midagi põnevat või et on mida oodata.. ja see on loodus, mis nii paneb tundma. Eestis ma ka imetlen metsa ja vaikust - aga nüüd, kui mul on vaid aasta siin, siis tunnen, et iga päev päikesega või iga ilus vaade mäele, on juba ime ja rohkem polegi vaja.. justkui :) Kummaline.


12. jaanuar, esmaspäev 
REAALSUS
Täna arutlesime homset laagrit ja ma arvasin, et vaatlen, kuid mind pannakse ikkagi rakkesse. Pean vähemalt 2-3 töötuba ette valmistama, keskkonnateemal.. oleks siis, et ma saan ise välja mõtelda asju - ei, pean tegema nii nagu füüsika kontrolltöödega - nii nagu õpetaja ütleb, et tuleb kirjutada, nii tuleb. Sõnastust ei tohi muuta, isegi, kui sisu jääks samaks. Olgu, esimene laager, vaatlen ja vaatan, kus saan kaasa lüüa. Laagri ülesehitust ma ju tean, seekord selle pärast muretsema ei pea. Vaatan ja õpin.

Õhtul.. söögilauas uurisime, et mida suvi endaga toob:
 A: "You have to be camp leaders also.
Meie: "2 of us together?"
A: "No, no, no, no - alone. In the country side.. you don't see each other perhaps 2 months."
Ja meie näod - võite ette kujutada, kui pikaks need venisid. Ehmatas hetkeks ära.

Kuid loodus.. ja kohalikud inimesed ja noh.. need, kes töölaagrisse tulevad - kelle eest me siis vastutame suvel. Tundub äge! Ja väga võimas kogemus! Palju tööd, vähe vaba aega.. aga, kogemus. Seega, see, mis ma teadsin, et EVS formaalselt on, seda ta siin küll ei ole. Kuni 8h tööpäevad + vabad nädalavahetused + 2 vaba päeva kuu kohta = 12h tööpäevad + mõned vabad päevad kuus + (võibolla õnnestub mul 24 ette nähtud vaba päeva puhkusena välja võtta; aga siis tuleb osavalt organiseerida ja ette planeerida - seega, kui keegi tahab külla tulla, on kasulik varakult teada anda).


13. jaanuar, teisipäev
Ärkasin täna ja olin mures, et oeh, liiga hilja, kuid Maria ütles midagi väga olulist: "It's good, because now we smile more." Mis on igati õige.


19. jaanuar, pühapäev
Siin on üks paik, kus puud moodustavad ringi ja ma soovin seisma jääda. Käed hakkavad surisema (tõenäoliselt pikast kõndimisest ja seljakoti kandmisest). Kuid kuidagi on hea ja ma tahan seisma jääda. Kui on selge taevas, vaatlen tähti ja kuud. Kui ei, seisan. Vb on mu all mingi kuum kese, mis annab energiat. Hea hakkab. Joon teed, teen mee ja pruuni suhkru näomaski. Eile leidsin teisest laagrimajast Bioparadis vms palju kampsuneid ja tööpluuse. Saunalinasid on meil vähemalt 50. Eelmiste vabatahtlikke ülejäägid.


Nii palju siis formaalsusest. Tekst on üleni und täis. ...
Katsun hakata postitama iga nädala lõpus, kuid tõenäoliselt kujuneb see postitamiseks iga kahe nädala tagant. Või kuus korra..


tagant. Mõned pildid ka:

 One thing at the time. You can not control everything. you can control pieces of big picture.

esmaspäev, 7. oktoober 2013

Nädal aega töölt eemal. Iga päev kõike juhtub ja sealsamas ma vaatan teinekord tunde aknast välja - kuidas lehed ja pilved liiguvad.

Loen Oshot ja praegu on kõlama jäänud mõte, mida ikka ja alati olen endale korrutanud, kuid mis iga kord on midagi uut minu jaoks.

Unusta mõtlemine ja kuula enda sisetunnet.
Ainult Sina tead, et Sul pea valutab. Ainult Sina tead, et Sa oled kurb. Ainult Sina tead, et Sa oled õnnelik. Teised ei saa tunda Sinu eest. Sa ei saa panna oma tunnet, kogemusi lauale analüüsimiseks, mõõtmiseks, uuringuteks. Sina tunned, mis Sina tunned ja ometi on see olemas, mis sest, et tõestamatu!

Ja siis veel.. küllap saadab mind endiselt mingi minevikuküsimus seoses Jumala ja religiooniga.
Jumal ei ole mingi isik, Jumal on Sinu enda sees. Jumal on sisetunne. See on see, mida tunned, südamehääl, mida kuulad. Jumalik, puhas, ehtne. Ei ole vaja mingeid rituaalne. Religiooni. Kuulata on vaja. Iseennast.

Ja siis.. inimestel on ainsad puhkepäevad nädalavahetusel. Nad ootavad neid meeleheitlikult, et siis minna ja puhata, lõõgastuda, olla omaette, nautida elu. Ja kuhu nad lähevad? Sõidavad suvel randa, kuhu lähevad kõik teised inimesed, kes tahavad puhata. Ja kui küsida neilt, miks - et olla omette, puhata, lõõgastuda. Omaette ja puhata keset rahvamassi, lobinat.. 

Inimesed ei oska omaette olla. Nad kardavad kuulata enda sees toimuvat. Kardavad eralduda. Sest, kui Sa ükshetk otsustad, et Sinu suurim sisemine soov on minna välismaale viinamarju korjama (vähemalt praegu, järgmine samm), siis see on hullumeelsus! Hullumeelsus, sest Sa jätad pere, sõbrad, töö, karjääri.. 

..aga just seesugune hullumeelsus on inimlik ja loomuomane.
Enamikele meist võõras.

Me tahame üksteisele meeldida. Me tahame, et teised kiidaksid meie tegusid heaks.
Ja meil on raske käituda enda soovide kohaselt, kui meie lähedased ei ole nende tegude poolt.

Suurim julgus on sellest kõigest olenemata tegutseda oma soovide kohaselt.
Sest keegi ei tunne minu enda eest minu kurbust, rahulolematust, rõõmu ega rahulolu.


Must-valget elu ei ole olemas.

:)
**

Mõned päevad tagasi Skypesime Minna ja Tuuliga. Hea on, sest me kõik muudame oma elu nii nagu me sisemiselt soovime. Ja hea on jagada. Sealsamas, ma tundsin, kuidas igaüks ikkagi ise teab, mismoodi tal läheb ja igaüks ise näeb endaga toimuvaid edusamme, langusi. Me püüame küll jagada, aga alati jääb see lihtsalt sõnadeks ja väga keeruline on reaalselt jagada seda kõike toimuvat.
Tajusin, kuidas sõnad panevad piirid. Kuidas igaühe enda kogemus on igaühe enda kogemus ja seda ei saa panna lauale - vaadake, mõõtke, uurige, andke hinnang.

Ma polnud nukker.
Natuke kõhe hakkas - et ma olen tegelikult omaette. Nende asjadega.
Sain aru, et nii ongi.


**

Mu sees on üks.. ma pole rääkinud.
Ja ma ei ole kindel, et rääkimine aitaks.

Tahan hüpnoosi alla saada
kasutada enda peal meetmeid, mis teaduses ei loe, aga annavad kogemuse - võimaluse vaadata ennast kõrvalt.
Ma ikka püüame analüüsida end ja hinnata arengut.
Reaalsuses, kui asjalood ongi keerulised - tol hetkel - on meil rohkem vaja astuda iseendast kõrvale, et osata üldse mingit hinnangut anda.

Reaalseid praktikaid ja meetmeid.

pühapäev, 7. aprill 2013

neljapäev, 28. märts 2013

Kui R-Kioskist osta kuuma jooki, siis sai sõbrapäeva paiku kaasa ühe Contra mõttetera.
Üks seisab mul tööarvuti kuvari all, et ma aeg-ajalt seda endale meelde tuletaksin.

Kui oled rõõmus, ära noruta, ei ole ühtki mäge ilma oruta.



Täna on kummalise energiaga rõõmus päev.
Siiani.

Tahan kuulata rõõmsaid lugusid ja unistama panevaid lugusid.


Hommikul - jälle soe päike. Bussis kisu vägisi müts peast, sest nii palav on. Kahjuks ei ole õues veel sedasi.

Tädi valmistub eksamiteks, tal saab kool läbi see aasta. Me õega ikka aitasime tal üht-teist teha. Hea tunne on. Tädil ja meil.

Praktikandil oli täna viimane tööpäev. Kuidagi tühi on temata. Tore neiu. Meil kõigil kolmel klappis hästi.
Soojade sõnadega.

Viimased kaks nädalat on tööl lausa head olnud. Mõnus energia.. ja ulakad poisid, kellega on tegelikult naljakas ja huvitav.

Minna tahtis outlookis abi. Üks hea asi nende vähest hulgas, mida tööl olen õppinud. Lahendasime tema mure.

Kuidagi.. ühistranspordis kaa. On tunne olla hea ja abivalmis. Ning inimesed vastavad samaga. Tõesti vastavad.

Otsime Maigiga mõlemad paralleelselt EVS-võimalusi. Kirjutame ja jagame infot teineteisele. Äge.. ja kummaline, kuidas ükshetk on perega suhtlemine jälle esikohal. Iseenesest ja nii loomulikult.


Jõudsin koju. Triin oli läinud.. kuidagi tühi on, kui oled juba pool aastat ühe katuse all elanud.
Possuta on ka kurvem.
Kummaline.
Saab ukse lahti jätta.. ja keegi ei kräunu öösel.
Samas, ta on ikka eriline kass. Ma ei ole sellist kassi näinud. Koer-kass. Hingestatud loom nagu Agnes ütles.
Homme tuleb uus tüdruk, keda keegi veel ei tea-ei tunne.

Iris ja Merli tulevad. Lähen lõpuks välja. Laupäeval saan üle pika aja (jõuludel viimati), koju! Nii ootan.

Üks päev nädalavahetusel juures ja selline tunne nagu pikk puhkus algaks.

Tegin end couchsurfinguga rohkem tutvust. Otsin Portos häid kohti, mida külastada. Ja.. oh, Porto. Mul on head ootused selle reisi suhtes.


Võib-olla on Agnesel õigus, et täiskuu mõjutab naisi ja siis on võimalik mingid asjad selgeks saada.
Täna vabanesid minu jaoks 2-3 energiakanalit.. ehk siis osad suhted said justkui ilusa lõpu-alguse või jätku.


Naljakas on üleni rõõmsat teksti postitada. :D
Lihtsalt laduda kõik asjad ritta, et mis on tore olnud.


Lähen pesu pesema ja valmistun homseks.. ja aprilli lõpuks.

reede, 22. märts 2013

just be eternal

just be enternal

kõik juhtub ja mitte midagi ei juhtu

ma lendan kuu aja pärast Londonisse. Kohtun seal Kadriga ja lendame Portosse. Viibime seal 6 päeva.
meil on ainult piletid ja reisijanu.
ülejäänu tuleb iseenesest.

täna midagi lõppes 

ja midagi uut algas
tunnen füüsiliselt seda enda sees,

kuidas lõpp ongi algus,

aga emotsioonid peavad enne ladestuma
Marita ütles, et 3 päeva vähemalt (oli vist nii)

enne ei ütle midagi

ei ole kuidagi

püüan aru saada sellest suurest pildist, milles me oleme.

miks juhtub nõnda nagu juhtub ja 
mis on selles varjatud, mis tõeline


ajalugu kordub

ja ei kordu
oled ikka teine
teistmoodi
uuem ja parem
seega ei kordu


midagi on selles kiskumises võluvat ja kaunist
ehedat
Arvo Pärdi muusika sarnast


ega ma tean, et see on ohtlik..

aga samas usun ma millessegi suuremasse kui see, mis mu ümber näha ja kuulda ja katsuda ja haista on.
seega.. mis on ohtlik?
ei olegi ju midagi
on vaid teadmatus, mis võlub ja on kaunis
sest tavaliselt siis kõik pöördub ja kogu teadvus saab uue vormi.




Sigur Ros lasi mingisuguse hoopis teise maigulise loo välja, mis on ohh, kui ideaalse ajastusega..


Oma järgmise kuu palga eest ostan esimese asjana Positivuse pileti.

reede, 25. jaanuar 2013

becoming clean

Kus täna on olnud.. alles päev!

Üks peaaegu normaalne tavapärane noortekeskuse tööpäev.


Intervjueerisime kahte tulevast vabatahtlikku. Mõlemad noormehed ja pärit Hispaaniast.
Jälle üks telefon kadus ära. Mängisin päev otsa eradetektiivi ja politseinikku, sest alati pole päris politseinikust kasu!
Võimalik, et see olukord laheneb täna õhtuks.


***


Ta süüdistab mind.
Võib-olla mitte nii karmilt, aga mingi okas on.
Täna ei jaksa.
Täna ei jõua.

Kuidas see oligi?

3 päeva peavad emotsioonid jahtuma, mõtted selginema. Siis. Siis ma kirjutan.
Ma pole kunagi väga kaua suutnud keelt hammaste taga hoida. Kui ikka vaja, siis vaja.
Ja on vaja!

sina kõnnid öises taevas pihud pilvi täis
mina olen valge laev kes ankrusse sus jäi

On vaja!

***

Tegin endale töö juures tatraputru. Panin tatra keema, mõtlesin, et söön ülejäänud pool sünnipäevakooki veel ära. Otsustasin sama kiiresti ümber, sest muidu ei jaksa ma seda tatart enam süüa.

Sõin tatra ära.
Läksin kööki siis koogi järele. Ja külmkapp tühi. TÜHI!

Prügikastid - tühjad!

Ja poisid, kes tol hetkel toas olid, olid eelmisel hetkel hoopis teises ruumis. Kuidas?!

Tol hetkel..
see võisin olla ka mina, kes koogi ära sõi. Täna olen olnud siin ja sealpool piiri.
Ei saa enam aru, mis on uni, mis on reaalsus.
Kes on süüdi?
Kes on süüdi?

Aga mida see aitab.
Poisil oli võib-olla suur nälg. Suurim. Ja kook, see oli eilse kuupäevaga ning pealegi.. ma sõin sellest juba pool.

Ei jõua täna.
Ei jõua.

Kes on süüdi?
Ei ole keegi süüdi.
Sa oled rumal.
Sa oled nii rumal mõnes asjas.

Can you lie next to her
and give her your heart, your heart?
As well as your body
And can you lie next to her
and confess your love, your love?
As well as your folly
And can you kneel before this king
and say "I'm clean", "I'm Clean"?

Seriously?! SERIOUSLY?! You can?!

Ja mina?!
Tark?
Ei.

Iga päev uus versioon, kuidas lahendada see aastaid kestnud "mõrva"müsteerium.

Üks päev üks
teine päev teine
kes Sa oled?
Kes ma olen?
Who are you?
Do you exist?
"One day.."
"Someday.."

Seriously?!

Ma saan pildi selgemaks, veel selgemaks, kui see on praegu.
Ja ma ütlen!
Sa kas sured, seda mõistmata või sa mõistad.
Vahet ei ole!

Tol hetkel, kui ma tean, mida öelda, ma olen nõus tulema ja ütlema seda otse SULLE!

***


Aga.. peale selle. Mul oli väga tore sünnipäevanädal. Olen õnnelik inimene.
Ka kurbuses.
Ka teadmatuses.
sest
see on vaid hetkeks.

Homme on uus päev.

I will come clean.
But not today.
Not today.

kolmapäev, 16. jaanuar 2013

Siin on süngus ja valgus üheaegselt. Kontrastne.. olen meeldivalt vaimustuses!
Einari pilt.

Eile külastasin Tallinna THK juuksurisalongi. Asjad kukkusid, rahvas sigis-sagis edasi-tagasi. Ringi liikusid huvitavalt värvitud peadega neiud, kes tegid teineteisele kordamööda juukselõikusi.
Mina sain ka ühe hea raha eest. Lõpptulemus kujuneb välja alles siis, kui juuksed on veidi veel kasvanud.

Ma pole oma tööst väga rääkinud. Siin on töölaud aasta lõpus, mil meil oli tõesti veel palju tegemist. Vahel on ikka nii tühjad päevad. Liiga tihti, et kanda töö mõtet.. või pigem - liiga tihti, et motiveerida, elus hoida. Toidan enda vaimu millegi muuga, et ometi ellu jääda.


pühapäev, 30. detsember 2012

Jõuludest




***



I will never, never trust the shining frames of fame
Ei saa minna tagasi vana ja tundmatu juurde, kui oled kogenud midagi uut ja teistsugust
Pilt läheb ikka aina selgemaks, mitte udusemaks




pühapäev, 23. detsember 2012

teel koju



veel nagu tuul käid üle vaikse välja
ja kaardid jagad nelja eri masti
ning ilma jagad neljaks mänguväljaks

ma seisan kõrval tahe teispool tõde
ning mõõdan kaheks vaikimise vaeva
mu osaks jätad üksikute saarte rea
ning veidi väsinuna sinetava taeva (Sulev Oll & Anti Kuus "Öö mõte on kuus")

raamat, mille iga pilt ja iga luule sõna on nii omased

Luule armastab kannatajaid. Seest on soe ja ebamugavalt terav. Ma olen õnnelik, isegi õhtul pimedas ma pigem naeratan, kui kurvastan. Samal ajal on seest ebamugavalt terav ja mugavalt soe.

ei ole kurbus
See on armastus


--
Päev enne koju tulekut õnnestus mul kuulata Argo Valsi verivärsket albumit, mille muusikast ma enam lahti ei saa. Siin on üks vanem salvestus meelispaladest:


--
veri salamisi rähni
kisub kuuse otsa
sinu veri salamisi
viib su maailma otsa (sealsamas)

Ilusaid jõulupühi, armsad :)

esmaspäev, 10. detsember 2012

Külastasin täna jõulujazzi. Jäin jälle tukkuma. Ma ei saa jazzkontsertidele minna.
Artisti impropala oli hea.. väga hea. Vb seepärast, et polnud väga jazz.

Tegin poolikuid banaane ahjus. Puistasin tumedat šokolaadi peale ja sõin ära.


Vahel on nukker.
Ja miskipärast ma ikkagi ei.. tea.
Olen kusagil tumedas kohas. Natukene.
Ja püüan mõista, miks ma siit veel välja ei saa.

neljapäev, 6. detsember 2012

Now you're taken.. just for now

Jõudsin töölt tund aega tagasi.
Jäin maha esimest ja peaaegu ka teisest bussist.
***
Läksin täna töö juures poistega peaaegu kaklema.
Enesekaitseks.
Aga taipasin kiiresti, et sellest on asi kaugel, kui jututeemad seksi peale veeresid.
Eks nad veeretasid seda palli pikalt, lihtsalt mingi aeg kadus neil ikka igasugune piir.

Poodi.
Vein.
Koogitükk.
ja jäätis.

Ei ole mina endale enne magusat Tallinnas ostnud, kui siis nüüd.
Aga juba kolmandat päeva veini juua.. 


Lühifilmide 16. osa:

Ma ei karda
ja armasta kõike.. :)


Millegipärast blog vimeo videosid täissuuruses ei jaga.



Pick me
Choose me
Love me
Maalida tahaks..


"One day we'll be together again, for certain... Now is just growing and waiting"

kolmapäev, 5. detsember 2012

Pick me.
Choose me.
Love me.

...

Ei, ma ei ütleks midagi, kui sa ei ütleks midagi
aga sa ütled ja ma ütlen ka
ja ma..
ning sa..




Ning sügaval sisimas hõikab üks hääl: Kadi, armasta ikkagi sügavalt, alati ja kogu aeg tee kõike sügava südamesopiga. Ilma ei saavuta me midagi. Südamega minnes, saavutame kõik. Ja kurbusel on oma osa õnnest.
Võib-olla ütleb nii ainult Maeterlinc (Tarkus ja saatus) ja Jüssi noogutab takka ning mina seepeale usun.
Mhh, tegelikult ma ei kahtle selles üldse.

esmaspäev, 3. detsember 2012

Puudutab

Võta mu käsi
raske
ja palav
kõigi nende
ütlemata sõnade pärast

läbi mu januse keha
jõuavad nad sinusse
see on rahu
vahel on hirm
aga see vist ei loe
/J. Kaplinski/
Where did it go?
I don't know
Where is it now?
Time hides things
Lies hide things
I hide things
I lose things
Where did it go?
I don't know
Where has it gone?
Where has it gone?
Time hides things
Lies hide things
I lose things
I break things
I forget
I fall away
I'm tired
I'm tired

pühapäev, 2. detsember 2012

laupäev, 1. detsember 2012

Something I strongly believe in..



teisipäev, 27. november 2012

Pahupidi

Teate, vahel ei saagi õieti aru, kas elu paneb inimest proovile või pigem paneb inimene ise end proovile.
Kui rääkida võtmes...


Või on see koosmõju. Tänane päev on olnud täis ärevust. Õhtuks olen kuidagi moodi end rööpasse ajanud. 

Viimased 4 ööd ei saa korralikult magada, uni on rahutu ja unenäod ärevad, sündmusterohked, mitte hirmsad, aga häirivalt rahutud. Täna öösel näiteks jäime pereautoga lumetornaado kätte. Tundsin end turvaliselt, aga kogu tegevus oli nii äkiline ja ootamatu.

Tööl. Selgus, et homme läheme Eveliniga mõlemad esmaabi koolitusele, õhtuks tööle tagasi. Neljapäeval koolitus. Reedel väljasõit ja väike promo koolides. Meil on praktikant keskuses. Justkui vähem tööd oleks, aga ideid on rohkem ja tegevused saavad kiiremini tehtud. Ärevus.

Lisaks.. ahh. :)

Tänased rahu saavutamise mõtted:
ma olen õnnelik ka siis, kui ma tunnen, et mul õnne pole
Ma armastan, ma armastan, ma armastan, ma armastan, ma armastan..
ma ei lõpeta, ma ei lõpeta, sest ma tunnen ja usun, et on vaja jätkata
ma kujutan endale paljusid asju ette, vanast harjumusest olla kartlik ja karta seda, mida pole veel näinudki
I do as much as I can handle. I do as much as I can handle.
And I can handle much more than THIS - ärevus praegu ja siin minu sees, mind ründamas!


Sain tund aega varem töölt lahti, ettemaksuna.
Avasin bussis taas raamatu ja esimene lause, mis mind tabas: "Olla õnnelik tähendab ka ülejõudmist ärevastõnneootusest."

Mida peaks see siis nüüd tähendama, täna, minu jaoks?

Mu mõistus ründab mind oma valede tõdedega.. NII ON, USU MIND.. su hirm on põhjendatud, su kartused on põhjendatud, karda, ole ettevaatlik.
Sisuliselt ütleb ta mulle - ära usu, looda ja armasta. KARDA.

Aga kas on hirm ja kartus meid kunagi õnneni viinud. Seda ütleb ka raamat:

"Kui mõni võõras loom tungib mesipuusse, peatavad kõik mesilased oma töö; ja samuti jätavad meie hinges, kui põlgus või loobumus on sinna asunud, kõik meie võimed ja voorused oma tööülesanded, et koguneda iseäralise võõra ümber, keda meie suurelisus nele tõi."


Aitab. Täna pean säästma energiat tädi essee jaoks. Hakkan seda nüüd kohe siinsamas kirjutama.

Tänased ilmastikunähtused: hommikune vihm, päike (ohtralt päikest), pilved, tuul, vikerkaar, jäide maas.. kas võib öelda, et talv tuleb või on meil vaja viiendat aastaaega? :)




Ma tunnen talve lõhna.
armastan, et ma usun ja alla ei taha anda, isegi, kui sees kõik keerab. Iiveldus läheb üle. Ma veel ei ole seda kogenud. Aga läheb.