reede, 19. september 2008

Jalgadeta tool

Ja sa arvad, et sul on kõik, aga tegelikult pole midagi...

Ma tõesti olen teadnud, siiralt uskunud ja pidanud seda täiesti normaalseks, et mul on see, mis ma arvan, et mul on. Ülimalt hingelõhestav teadmine, et tegelikult nii pole. Lugesin täna seda kirja, mis 2 nädalat tagasi saatsin. No, miks küll? Ma tõesti olen arvanud, et oled olemas, aga pole. Jääd igaveseks minu muinasjututegelaseks, keda pole kunagi olnud ja kelle jaoks pole mind olnud. Ja oleks sa siis ainuke, ei. Neid on veel. Need ühed, ainsad vähesed, kes mul üldse on. Ja neid ka pole. Palju järele jääb? Mõned veel. Õnneks.
Nii nad kaovad, järgemööda ja üksteisevõidu.

Mul nii veab. Mul nii veab selles elus. Nii hullut veab, et ise ka ei usu!

Jajah

Homme tegelen koolitöödega ja õhtul Tartusse. Pühapäeval tegelen aruande ja koolitöödega. Esmaspäevast algab täispikk töönädal. Vahva! Ausalt, see on tore.

Ma nii igatsen!
Mida ma selle sisemise olekuga peale hakkan?
Korjan labidaga välja ja panen karpidesse?
Jälg, valus jälg.
Tahan varjuda lehtede alla..
Oleks siis midagi jäävat. Midagi on, aga miks seegi lagunema peab?
Ma ei taha.
Ma ei taha sedasi mängida.
Tuleb uud nädal ja ma unustan kõik taas ära.
Ja siis ärkab uuesti ellu
jalgadeta tool.


Miks mina loll nii väga alati vajan?!! Ja miks nemad ei vaja!??

Ma ei tea, kuhu ma selle panen. Kuhu ma selle kühveldan.

Ma tõesti ei tea..

Kommentaare ei ole: