reede, 5. september 2008

Raske on siis kohaneda?!

No kurja, ma ei saa sedasi magama minna, kui pole kogu oma nädalat siia kirjutanud.
Viljandi on ilus, aga kui pean jalgrattaga autotee ääres sõitma ning vihma sajab, siis pole Viljandi ilus. Siis on ta tüütu ja mägine linnakolgas! Iga päev higisena kooli jõuda pole just mu lemmik hobi. Esimene nädal oli suhteliselt mõttetu: ba, ba, ba, ba, ba, ba (Tuuli ja Marge teavad, kuidas seda lugeda). Aga no, vähemalt sain ainetele end ära registreerida ning üliõpilaspilet on ka käes. Käisime paar korda väljas ka.. tutvumisõhtud.. no, mis sa kostad: huvitavad inimesed, aga no ei läinud üldse peale veel. Paljud ei läinud. Eks ma igatsesin kodu järele esimene nädal. Õnneks oli õhtuti pingelangus ja ma tundsin end vahepeal päris koduselt. Kui me täna jalgsi kooli poole vantsisime (kompsud olid rasked!), mõtlesin meie osakonnajuhi sõnade peale: "Miks te siin olete?" Jah, miks ma pean selle tee peal nii palju aega maha kõndima? Miks ma pean seal majas elama, kus tädi võib mind kohtusse saata (inside joke), miks ma sõidan selle vana kosuga kooli poole ja tagasi? No, miks?

Sest ma valisin selle kooli, selle eriala, kingiks sain selle linna ning selle elamise. Mina tegin selle valiku ja küll ma harjun! Ma tean, et harjun! Sest viimaks sattusin keskkonda, kus on palju minusuguseid.. võib-olla seepärast ei meeldigi need inimesed mulle koheselt.. nad on sama hullud nagu mina! :D

Praegu ajavad mind rohkem kihevile projekti analüüs, raamatu kokkupanek ning Veneverre minek.

Igatsesin oma kodu, perekonda, televiisorit, kassi ja arvutit. Teen esmaspäeval Viljandis oma olemise veel paremaks.. vean kasvõi kogu oma elamise sinna, kui vaja, aga mõnus hakkab veel olema! Peab hakkama! Saab olema!

Täna oli kurbi hetki ja homme on head.
Tahan rääkida.. homme saan!

Kommentaare ei ole: