esmaspäev, 26. oktoober 2009

Tuleb 4 tundi und, aga ebamugavasse olukorda panek tasus ära. Need tasuvadki end ära. Peaaegu alati. Ei tulegi praegu pähe näidet, kus ei tasuks.

Pea 3 kuud.. see teeb ju siis august, september, oktoober.. hea, et ma varem teada ei saanud, hea, et alles nüüd. Ehk ongi nii, et.. kui valmisolek lubab, siis võib justkui uue hoobi saada. Juusiis mu valmisolek on juba valmisoleku moodi.

Aga mitte veel valmis olek.
Kuid ma ei nuta lahinal, isegi pisarat ei jookse. Paar tükki tuli. Seda nimetan ma arenguks, edasiminekuks. Mitte, et nutmine oleks alati nõrkuse või valu tunnus..

Ma olen tubli!
Olen ikka kuramuse tubli.. ja kiidangi, sest pean. Sest olen selle ära teeninud.


Sellest poolest aastast, võtsid sina oma kolm kuud ja läksid. Minu jaoks kestab veel mõnda aega see agoonia.
Mis uss mind küll hammustamata jättis, aga.. mul on Su üle hea meel.

Pole ma midagi nii õel ja vastik.


Ei mõtle, ei mõtle, ei mõtle, ei mõtle!
Kohe voodisse.
Hull nädal on tulemas. Jumal tänatud, et ta nii tihe on. Keda ma selle eest tänama peaksin.. iseennast.
Aitäh Kadi, et end hullumise asemel tegevusse uputad.
Jah, ma oleksin hull ja armuvalus pisarais katkine narts.

Ma tunnen, kuidas ma tõusen, kuidas see kogemus mind tugevamaks on teinud ja edasi teeb.
Janel oli õigus.

Veelgi enam.. ma tahan kiiremas korras raamatukokku minna! Mul on vaja lugeda end sellest kõrgemale, et paremini mõista.
Nüüd saan magada vähem kui 4 tundi. :)


PS. tahan näha seda inimest, kes käituks nii nagu ma tegin. Elame-näeme.
Olen täitsa hull :D

Kommentaare ei ole: