Aga mida ma tegelikult öelda tahtsin.. seda oligi ju arvata. Läheb ikka vana viisi. Uut vana viisi pigem. Kui arvad end leidvat juba midagi, mis lööks maailma uuesti särama, kukub see kokku. Ja kui väga aus olla, siis tegelikult jääb ka selle teise asjaga nagu jääb. Nojah. ning mõnest asjast pole mõtet rääkidagi.
On küll justkui ilmatu aeg mööda lennanud, ometi leian end vahel õhtuti väga melanhoolsest olekust. Kuramuse röövel.. läks ja jäi. Ning mina, mis vägi see on, mis ei lase enam elada!
Tahan pidu, tahan rahvast, tahan uusi inimesi, tahan tegevust, tahan nalja ja naeru.. aga kui mul avaneks võimalus kõik see vahetada oma südamerahu vastu, ma ei mõtleks hetkegi. Mitte grammigi.
Minna voodisse või teha üks haige liigutus?
Kisu või lõhki end.
Mhh.. ja mööduski ilma pisarateta.
Saavutus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar