Ma tajusin, et midagi hakkab kohe-kohe juhtuma.
Eile tegime ööülikooli.. rääkisime ööst hommikusse. Uskumatu, kuidas läbi kellegi teise leiad endas üles need niiöelda Pestalozzi (pesta lossi) põhitõed. Inimesele ei tule teadmisi anda, need on temas juba olemas. Silmad peavad särama lööma. Minu silmad lõid särama. Juba varem, jah.. kuid ta korjas mu üles ja leidis, et ka tema leiab minust enda peegelpildi. Pagan.. oleks see siis nii, et mina siin üksi sõnastan neid hetki ilusate sõnadega.. Tema sõnastab neid nii. Ja ma olen nagu filmis, kus kõik sõnad õigel ajal välja tulevad. Täiesti õiges sõnastuses.
See ei mahu minusse ära!
Uskumatu, et inimesed peavad nii palju otsima ja nuhkima ja nad leiavad, et see peab raskelt tulema.. või.. et kui tuleb raskelt, siis ongi õige.. aga valu ei peaks olema.. nii suur või siis üldse mitte olema.
Möödas pole kolme päevagi ning mul on tunne, et oleme ajatus olekus liikunud miilide viisi edasi.
Ühtäkki on kogu pilt selge ja siit algab juba filosoofia ning muinasjutuline reaalsus.
Ning ma ütlen neid klassikalisi lauseid: "näpista mind", "ma ei usu, et see kõik minuga juhtub", "ma ei usu seda" ja lasen end klassikalistest võtetest võluda..
Ometi on neid aastaid öeldud, kuid selleks, et uskuda, peab ikkagi omal nahal läbi elama.
Mul on nii palju öelda ja kirjutada, kuid praegu pole piisavalt aega.
Hakkame peagi Viljandist kodu poole sõitma.
See ongi see!
Ilma vaeva ja valuta.. täielik üksteise peegeldamine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar