neljapäev, 4. märts 2010

Pagan, oleksingi unustanud. Eile öösel, kui ma magama läksin laususin ühed mõtted, mis tundusid siis väga õiged olevat ja kui ma nad nüüd uuesti meelde tuletan, siis vaatan, kas nad on kaunid või enam mitte.


Tõeline armastus on see, kui ma saan Sind kallistada ja hoida teadmisega, et Sina tunned sama. See ongi armastus. Armastus on kahe inimese vaheline side. Ma ei saa üksi armastada, mul on vaja teist poolt, kellega koos armastada.
Küsimus: mis see siis oli, mida ma muidu olen tundnud?
See oli midagi muud, aga mitte armastus.

Kõigest minu teooria, mis tundub siiani sümpaatsena.
Just see osa, et üksi ei saa armastada, kellegagi koos saab. Aga.. nii ju ongi.
Eks ta filosoofiline ole, aga eks ka armastus on filosoofia ju iseenesest.

Mind see toidab.

Kommentaare ei ole: