teisipäev, 7. september 2010

põhimõtteliselt olen ma sodiks.
on justkui üleminekuperiood ühest maailmast teise.
puudu on vaid.. ma ei oska minna. tean, et vaja on minna, aga ma ei oska.

miski siin ei klapi.
kuhu ma sattunud olen?!

ma ei tunne iseennast selles keskkonnas ära. Robert ütles, et olen introvertsete inimestega kokku sattunud ühe katuse alla ja see võib olla üks põhjustest. Ma ei tea, ausalt. Ei võta tõe pähe ka, aga jutus on iva.

ehk minu piisk karikasse ei tähendagi meeletut ausust ühekorraga ja julgust välja öelda. Seda oskan niigi. minu piisk karikasse mõjutab mind kuidagi teisiti, ainuke jama ongi, et ma ei tea, kuidas.

Ma pole nii halb, kui ma arvan. Olen lihtsalt paralleelmaailmas või kuidagi nihkes. Vastused ripuvad õhus ja ma ei saa neid veel kätte, sest ma ei tea, kuidas.


Marita, tule, räägime. Sa oled see inimene, kellest härra Lembit meile koolis rääkis.
Ta küsis, kas oleme tundnud sedasi, et mõne inimese juurest tulles oleme justkui innustust ja tahtejõudu täis ning kõik tundub võimalik ning teise inimesega vesteldes võime paari lausega juba täiesti tühjaksimetuna end tunda.

Sina oled minu esimene.
Teise variandi all ei oska absoluutselt mitte midagi öelda, aga Sina oled esimene.


Kirjutuslaud on ülimõnus ja suur.

Kommentaare ei ole: