laupäev, 4. september 2010

Praegu on see tunne: tahan väga aidata, aga ei saa mitte midagi teha.. täiesti õudne.
Kõige valusamad ja õnnelikumad sündmused juhtuvad alati ootamatult. Alati.
Mõtlen Su peale nii tihti, iseeneslikult.

Elu ikka näitab, kes on need inimesed, kellele saab loota.

"Mul polnud aega sellega tegeleda" - aitäh, vähemalt annad mulle võimaluse iseennast paremini tundma õppida. Kus on südametunnistus, kus on kiire reageerimine, kus on mõistus..?


Phäh, isu kaob ära.
Söögiisu on juba tagasi, mis sest, et ajasime päev otsa kõike head ja paremat näost sisse. Vanaema tuli külla ja Merili tähistas oma sünnipäeva. Maale lähen alati parimal meelel. Seal on kodutunne.


Mäletan, ta ütles mulle kunagi, et siin maailmas pole enam midagi, mida ta kardaks või mis talle väga valusasti haiget saaks teha..
Elu ei ole õiglane, kohe kindlasti mitte.

Kommentaare ei ole: