Rottidest rääkides, vaatasin kanal kahest teist korda oma elus seda multikat, kus rotipoiss kokaks hakkas. Nii mahe ja hea. Multikatele annan ma andeks, kui nad ebareaalsed on, kuid filmidele mitte. Labane on, kui inimesed filmides üksteisele torte näkku viskavad või vale inimesega abielluvad, kuna too onu ähvardas kedagi olulist tappa. Hale.. isegi mitte naljakas, huvitav ammugi mitte. Sisutühi.
Täpselt nagu tänane noortekohvik kiriklas. Kus on meie noorsootöötajate silmad? Millega nad mõtlevad, mis on nende eesmärgid? Lihtsalt mage.. matused. Mitte mingisuguseid värinaid, mitte mingisugust kirge. Igav.. täielik jama, mis seal täna kokku aeti. Maavanem oli isegi kohale kutsustud, lihtsalt seepärast, et ta on maavanem, mitte et ta midagi vabatahtlikku tööst teaks noortele rääkida. Ja meie uus noortemaja, mis nii kaunis ja hiilgav.. hakkab detsembrist tööle vana ja puhastamata sisuga. Räpane ja olematu noorsootöö. Nojah, head võiks ka ju öelda, aga täna pole see päev. Pidin hädavaevu sõnad kurku tagasi litsuma, kui Heidi ütles, et praeguse seisuga uusi töötajaid pole plaanis palgata. Kui siis projektipõhiseid. Meil on uut verd vaja, uusi ideid, uut stiili.. vana ju ei tööta, miks peaks nüüd töötama. Hakkavad lihtsalt oma saunapidusid korraldama seal. Kui seda enne polnud, miks peaks nüüd. Muidugi olen pettunud. Ja ka seda pettumust ei hoia hammaste taga. Aus peab olema ja tegutsema, kui vaja, mitte nagu nemad.
Nimelt minu elamuspedagoogika seltskonna osaline koosseis.. saastsin õppejõule kirja, et olen temas pettunud ja ei lootnud, et ta nii võib käituda nagu käitus. Ütlesin ka teistele, mis õigeks pidasin. Ilusad kirjad tulid. Kusagilt pole kinni haarata, pahaseks saada ega midagi. Õppida on ainult. Ma oskan küll olla, olen õppinud. Õigel ajal tuleb tegutseda.. mitte passida.. südametunnistust kaotada.
Mis see siis olgu?!
Kas ma tahan vastuvoolu ujuda, kas mul on midagi viga, et ma rahul pole sellega, mis sünnib?!
Miks ma näen ainult rahulolevaid nägusid seal, kus neid ei peaks olema?!
Nagu oleks mingi halb unenägu, mingi vale paralleelmaailm, kuhu ma sattunud olen. Need inimesed pole enam samad.
Hakkab vastu, ei suuda enam sisse ahmida sellist laadi.. ma ei teeagi, kuidas seda nimetada.
Kus on elu?
Elu ongi hall, kui lasen tall halliks muutuda.
Ma tean, et mina selline inimene olla ei taha.. ma ei taha nüri noorsootööd teha, ei taha kergekäeliselt asjadele-inimestele lüüa seal, kus ei peaks.
Ma ei ole pohhuist, seepärast mind nii väga huvitabki ja kõigutabki.
Tahan sellest rämpsust välja ja lähengi.
Kusagil on see, mida ma otsin ja mis peab olemas olema.
Nagu tõeline armastus ja printsid ja õnnelikud lõpud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar