teisipäev, 19. oktoober 2010

Meil oli Margega täna tore vestlus

Muidugi mul ei ole motivatsiooni. Esiteks on selline periood, kus peaaegu miski ei paku enam rahuldust. Vajadused on suuremad, enam ei piisa ainult täis kõhust ja ema paist. Midagi enamat on vaja, et süda sees lööma hakkaks ja veri kiiremini liiguks. Midagi palju suuremat ja põhjapanevamat.

Ja kuidas.. kuidas me saamegi olla rahul, muidugi on kriis. Igaüks vaatab enda sisse, sest kuhu mujale siis vaadata. Budistid olid vist need, kes tahtsid, et inimene kõrgeima tasemeni oma mõistuses jõuaks. Kuidas saab meie ühiskonnas üldse midagi seesugust korralikult rakendada? Pidev põhivajaduste rahuldamine - söök laual, elamine olemas, soojad toad, riided seljas. Eesti inimene on justkui nurka surutud ja labidas kätte antud, et ta ometi töötaks, sest teisiti ju ei saa.

Ma mõtlen, et ei taha veel lapsi saada või peret looma hakata. Ma tahan veel iseendas ringi liikuda ja vaadata, kompida, leida võimalusi, et mingigi muu vajadus peale põhilise saaks toitu.

Mõtlen, et elu on nagu menstruatsioonivalud või sünnitus. On pikem periood, mil kõik on tavaline ja udune ning siis tuleb suur valu, mis kestab mõnda aega, aga pärast mida on alati natuke aega rahulolu hetk - see on nüüd möödas. Ja see käib nii edasi.. iga aja tagant valu ja üha pikema aja tagant udune periood.. selline normaalne.

Aga ma ei taha, et oleks udune ja tavaline, valmis! Ei ole valmis. See ei ole see, mida ma soovin. See, mis hetkel on ei ole see, mida ma tegelikult sisimas ihkan ja tahan.


Praegu on lihtsalt selline periood.


Ja vahel on suured valud, pärast mida lühikesed sähvatavad valgustushetked, mil tajud, et SEE ONGI SEE, MIDA MA TAHAN! Vahel harva tuleb neid ette.. mingi seletamatu segadus saab ühtäkki selgeks ja lahendus tuli sealt, kust ei osanud otsidagi. Mingi sisemine valmisoleks peab justkui olema. Selline, mida ise ei tajugi, kuid keegi või miski.. midagi.. paneb inimesed seda hetke nägema ja salvestama.


Jah, praegu on selline periood.


Ning muidugi on eestlased kurvad, kibestunud ja nii endassetõmbunud. Kuidas saabki teistmoodi olla. Ei saa olla nagu ühes heas filmis, kus räägitakse asjad KOHE selgeks ja pannakse paar kõvemat nooti oma kõris kõlama ning tehakse seisukohad selgeks.. ei saa olla, sest see pole aktsepteeritud, see on ebatavaline ja vastuvõetamatu ning ebastabiilse inimese tunnus. Ei saa olla kriitiline, märatsev, liiga aus, liiga siiras.
Aga üks noor inimene ongi pigem ebastabiilne kui stabiilne. Kuidas ta saabki teisiti olla, kui nii paljud asjad tema elus muutuvad ühel ja samal ajal ning väga teistsuguseks võrreldes sellega, milles oled harjunud elama.
Ühelt poolt nõuab kool, teiselt poolt riik ja kolmandad neljandad.. viiendad. Kurat! Ma tahan ise olla!

Ning noored omavahel ei mõista, ei saa üksteisest aru. Heidavad üksteisele ette.. teadmata, saamata aru, et me oleme kõik osakesed suurest pildist. Me oleme ise enda pusade sees ja teiste pusade sees, kuidas me saamegi siis üldse.. mõista üksteist. Ei saagi ju.

Ja ei saagi.


See on lihtsalt selline periood ja ta läheb mööda.
Midagi muutub inimese sees, midagi seletamatut ja katsu siis sellisest elust üldse aru saada, veel enam.. seda elada.

Mõni läheb ja joob sellise jutu peale paar pudelit.. ja mõtleb: midaiganes..
Mina mõtlen. Tahan suuremat pilti. Enam-vähem usutavat selgitust, mille talana maasse suruda, et sealt siis edasi minna juba selgemana.

Kommentaare ei ole: