Euroopa Noorte päev ei köitnud nii väga seekord. Kohtasin juhuslikult Reinu, kui me Agnesega ülikooli kõndisime. Hea oli näha.. inimesi.
Remo juures käisime ka Tuuliga. Talle on raha ikka pähe löönud, ma ei kannataks kaua sellise jutu sees viibida. Hea oli lahkuda, eemale saada. Hea oli näha ka, kuid parem oli lahkuda.
Kõndisime siis Remo ja tema Mariga Kaubamaja juurde, Darja helistas ning me saime seal samas kokku. Ta on hea inimene ja kui ta käiks minuga samas koolis, siis eelistaksin vene tudengitest just teda mingi ülesande tegemisel. Sõitsime tema koju ja jõime teed ning sõime tema ema tehtud kotlette ja šokolaadi. Millalgi varsti tuli tema kauaaegne sõber, kes tõi samuti šokolaadi. Suhtlesime kolmekesi eesti keeles ;)
Darja ema on eesti keele õpetaja, muidu vene naine mu meelest, aga ei saanudki aru täpselt, sest tema eesti keel on väga hea. Darja ise töötab kahes kohas ja ta võtab neid noorsootöö kvalifikatsiooni kursuseid. Ütles, et Denis käib ka seal. Meeldiv on omada toredaid kaaslasi ka vene keelt kõnelevate eestlaste seas.
Hommikul helistas Kertu, kutsus enda ja Martiniga koos kinno. Läksime siis ja panin oma kompsud riidehoidu. Tasuta sai panna, kui pilet on olemas, muidu maksab 5 krooni. Oleks varem teadnud, poleks oma kompsudega mööda Tallinnat ringi tuuritanud. Järgmine kord olen targem. Istusime hiigelsuures saalis, jõime liitirist koolat, mis oli suure tõenäosusega veega lahjendatud. Suhteliselt kehva maitsega. Pärast filmi külastasime Rotermani tänavatel kahte riietepoodi, mida olen pidanud hirmkalliteks, kuid mis osutusid hoopis täiesti normaalsete hindadega poodideks. Valik oli ka väga hea enamjaolt. Kunagi, kui raha peaks rohkem olema või mõni oluline riideese purunema, aeguma, siis külastan neid poode uuesti.
Helistasin Sandrale, aga telefon oli väljas. Ometi me leppisime kokku, et ma helistan ja siis uurime, mis teha annab. Pole ju ammu kohtunud, aga noh, mis seal ikka. Kadriga sain kokku teema uues kodus. Päris lähedal on see kesklinnale. Martin ja Kertu juhatasid mu ära. Kadri juurde läheks teinekordki. Ta ütles, et tuleb Viljandisse ka ehk millalgi, keegi sõber pidi tal seal elama. Hea, mulle meeldiks see, kui ta tuleks. Kadrit oli väga hea näha, tema juurest ei oleks tahtnud lahkuda. Lõpuks pidid meie teed ikkagi lahku minema, ta läks tööle ja mina pidin ootama kella kaheksani.
Kõndisin jalgsi 20 minutit Kristiine keskusesse, lappasin poodides ringi ja tundsin, et see tegevus on nii masendav.. üldse, Tallinn, kui ma seal üksi peaksin elama, oleks masendav. Üksi selles mõttes, et sõpru ja tuttavaid pole. Tallinn on masendav linn mu jaoks. Ja nii on.
Kohtusime siis millalgi Timoga, kes töölt tuli. Käib kaheks kohas korraga tööl. Sõitsime siis bussiga tema uude elamisse, mis asub täpselt vanalinnas ja katusekorteris, kus elab veel 4 inimest peale tema. Vähemalt neli veel. Korter oli naljakas, aga päris vahva. Tema tuba oli hirmus külm ning värvilise tapeediga. Päris armas oleks ise sea elada. Timo oli kurb. Jah, ta on kurb ja päris tõsine ning kuidagi õnnetu ja pettunud. Iga kord kui ma püüdsin alustada vestlust mingil sellisel teemal, millest oleks toredasti saanud vestluse kujundada, otsustas tema kõik mu öeldu pea peale keerata.
Eesti riik on tellinud meie õppekohad, nad peaksid meid ka toetama...
Kõik peaksid õppetoetust saama...
Mulle meeldib see töö, mis ma teen...
Ei ole nüristav töö, õpin uusi asju...
Lülitan end välja, et mitte lolliks minna...
Siin on vist päris külm... kas sul on külm... hommikuks on vist soe juba... ei tea, kas see tuba lähebki üldse soojaks...
Rääkisin, et Priit on Nepaalis 7 kuud, Timo ütles selle peale: mis kogemusi sealt välismaalt ikka saab, mitte midagi ei saa ja see ei aita tulevasele elule sugugi kaasa. Alustad ikkagi nullist. Sest siinses süsteemis see ei aita, keegi ei hinda seda, et oled kusagil vastu pidanud. Nad näevad, et sa pole kusagil püsinud, vaid ainult ühest kohast teise reisinud.
Nii mittetemalik
nii vastuoluline ja masendav.. selline üksik.
Töö, kool, töö, kool ja elab omaette kusagil uues kohas. Varem oli ühikas, kolis sealt ära.
Ning Kairit.. on ka 5 minutit Kristiinest ja eelmine elukoht oli 5 minutit Kristiinest.
Mõtlen, et Timo on nii teine.. ta pole mu jaoks enam see, kes ta oli siis, kui ma olin kaheksandas klassis ning põhikoolis, osati ka gümnaasiumis.
Ma ei teagi, kas ta on nüüd üdini aus või on ta lihtsalt osav manipuleerija ning suhtleja. Miski temas on vastuoluline ja.. igatahes oli mul hea sealt lõpuks minema saada ning ma helistasin Robertile ja ütlesin talle, et ta on parim, kes mul on.
Timo surus minus igasuguse lootusrikkuse maha.. hing jäi kinni ja hea oli lõpuks bussijaama poole kõndida.. nii vabastav. Pääseda sellest Tallinnast ja inimestest, kes sinna sisse end uputuavad.
Mul on kahju ja olen nukker ning enesesse tõmbunud täna.
Võõras on igal pool olla. Jah, olen segaduses ning arusaamatustes kinni.
Vahel on justkui väga hea juba, kuid siiski saadab mind mingi haiglane must vari.
Vastik!
Ma tahan midagi, mis paneks elama!!!
Grey Anatoomia uus osa võiks juba tulla.
Ma ei tea, mida ma tahan ja mida ma siin teen
ma pole nii õnnelik kui ma tahaksin olla
ma pole rahul praeguse seisuga
ma ei taha viljandisse tagasi minna
ma tahan ära
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar