Mul on hoopis paar mõttetera, mida olen õppinud või mille poole püüdlen.
1. mul on uue keskusega paar plaani. ärge küsige, mis - ma ei tea ja ma pole samuti veel mõelnud, mida ma täpselt taotlen, aga ma tean, et ei taha olla üks neist noorsootöö eriala lõpetanust, kes Põltsamaal toimuva enda huviorbiidist välja viskavad, kuna arvavad, et ei saa seda parandada või lihtsalt ei taha või ei oska või ei pea oluliseks. Mis iganes põhjustel - polegi oluline, igal ühel omad huvid.
Aga ma tahan midagi teha, mingi udune plaan on.
See, mida head keskus mulle on pakkunud ja mida head mitmetele teistele noortele.. ei saa lihtsalt niisama peldikupotist alla lasta. Ma ei saa seda niisama pealt vaadata.
Konkreetseks tuleb minna.
Siin lõpetan selle plaani kirjeldamise.
2. seikluskasvatuse tudengid peavad olema ühed karmid noorsootöötajad. Praktika on oi-oi-oi-oi missugune ja vahel võiks lausa pisarais koridori joosta või enda kaitseks vastu lärtsuda, kuid.. tark inimene teeb teisiti ja olla seal tark, kus vaja oleks, on hirmus raske ja vahel ei tule üldse välja. Hetkel võimleme ühe projekti kallal ning see paistab olevat üks raskemaid projekte üldse.. millega kokku olen puutunud. Kui inimene tahab, õpib ta VÄGA PALJU elamuspedagoogikast.. kui ta tahab nutta ja piriseda ja aina vaielda, siis ei õpi ta eriti midagi, kulutab ainult närve. Seepärast leian, et elamuspedagoogika teeb tugevaks ja on üks pidev piiride tunnetamine ning enesest ja teistest õppimine. Karmide tädide kasvatamine. Mitte selles mõttes, et me oleme nagu Charlie inglid, mkm.. selles mõttes, et kui tulevikus tuleb mingi probleemne olukord või ootamatus - ja uskuge, neid tuleb roppu moodi ja pidevalt igas eluvaldkonnas - siis ei anna kohe alla või ei hakka koheselt plärtsuma, vaid toimub kiire analüüs ning mõtestatud tegevus. Sedasi üldmuljelt on asi niisugune.
3. ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar