-kuidas see meie edaspidist suhtlust hakkab mõjutama;
-kas on võimalus, et ta kellelegi midagi mainib;
-kas ta arvab nüüd minust nii või teisiti.. mismoodi ma talle tundun;
-mismoodi ma temaga koostööd saan teha, kui ta minust nii palju teada saab nüüd;
-ta on ju tegelikult võõras ja kuidagi räbal tunne tekib, kui ma talle ära räägiksin (Lembit rääkis sellest tunnis);
-ta ei saa mind ju mõista sedasi.. tema reageering võib osutuda väga pinnapealseks, mis sest, et ta on selline rõõmus ja kõikide psühholoog;
-...
Neid efekte pole ja seda on nii hea kogeda :)
Sest ta on mu oma õde.
Igatahes nendest vähestest asjadest, mida ta ütles jäi helisema selline lause:
"Sul on vaja seltskonda vahetada.. muutust"
See kool ja seltskond on end minu jaoks lihtsalt ammendanud. Tuttav, Minna istus pea käte vahel ja ütles midagi sarnast ühe rahvatantsu proovi alguses.. Keegi polegi halb või nõmeda lobaga, lihtsalt ma ei saa peaaegu mitte midagi enam nendest seltskondadest, kus ma viibin. Paaniline vestluskaaslaste otsing.. toimub. Mitte peale vaadates, aga sisemiselt.. ja vahel ma leian neid inimesi, kellega mingitest asjadest rääkida. Vajadused on suurenenud, terve mu keha vajab hoopis mingit muud moodi toitu.
Vaata, kui sa oled pidevalt näiteks riisi söönud (nagu Priit Nepaalis) ja sa oled sellest isegi vaimustuses ning rahul, et sööd, kuna see on tervislik, siis millalgi tahad või ei, hakkad sa ikkagi soovima midagi muud, näiteks tatart, kartulit või makarone. Sest see riis ei anna enam sellist vaimustust või rahulolu kehale ja ei täida justkui vajadusi.
Kõigiga on nii, ma siiralt usun, et on.
Aga, kui see juhtub inimeste keskel olles, on tegu päris keerulise olukorraga. Ausalt, keeruline on.
Kertul on õigus
Kodus on hea
Kadri võiks Viljandisse tulla juba. Samamoodi Mairi ja Merili (hahaa, kui nemad tulevad Viljandisse.. :D see oleks veider
..nüüd on selge, kust see Kadi enda tibilikkuse saanud on - kogu suguvõsa on ju selline
hahahaaaaaa!
Ma ei oska sellest lahti lasta ja see häirib täiega ning pidevalt.
Aga vähemalt ma tegelen iseendaga, et paremaks inimeseks saada
asjadest rääkimine on minu suur ravim, aga raske on leida inimesi, kes julgevad või tahavad asjadest rääkida nii nagu need on. Tihti peidetakse valu naeru taha ära. Mingites olukordades on see mõistetav, aga pidevalt?!
Nagu oleks võõras kohas..
Igal ühel oma meetod
Kodus on hea
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar