kolmapäev, 22. detsember 2010

Mis mu põues pakitseb

Üks soov mul see pakitseb juba pikemat aega, nüüd on neid lausa kaks, mis sees pikemat aega. Kas see tõesti muutub juba soovist lausa vajaduseks?

Mõttekaaslaste otsides olen midagi enda jaoks leidnud.. väljundeid on mitmeid. Neid, oskuseid ja teadmisi ka juba omandatud küllaga. Nüüd oleks vaja praktikasse lennata või hoopis.. veel edasi minna ja õppida.

Ma tunnen kirjanduse tundidest kohutavalt puudust. Kohustuslike raamatute lugemisest. Ma pole suuremat sorti raamatute sõber, aga kui ma kohustuslikku kirjandust endasse ahmisin, siis armastasin selle juures kõige enam arutelusid klassikaaslaste ja õpetajaga. Seda polegi või ma ei oska enam kirjandust eluga siduda nii nagu sai seda gümnaasiumis teiste mõtetega teha. Elu = justkui vestluskaaslased. Aga nad ei ole võrdsed.

Tegin täna testi, mida kunagi lahendasin gümnaasiumis. Mõtlesin seekord eriti hoolega, kuidas ja mida vastan. Tulemused on netist ära kaotatud, aga mul on Viljandis üks leht, kus peal peaksid olema ka need tulemused. Lihtsalt huvitab, mis sealt välja koorub.


Appikene.. ma justkui tunnen, et olen nagu leidnud selle, mida ma väga teha sooviksin. Enda jaoks, mul on enda hingele midagi vaja. Nagu mõni teeb muusikat, teine maalib, kolmas tantsib. Minu eriala.. rebiks kohati justkui eluisu ära. Aga ehk on see lihtsalt teadmatus ja hirm tuleviku ees. Mitte hirm, aga just teadmatus ja segadus. Õnneks üha enam ma tean, milles ma hea olen ja milles mitte ning mida võiksin veelgi arendada.

Ma tunnen, et suurte muutuste aeg ei ole mitte möödas, vaid on alles ees.
Kui ma vahepeal, siin hiljuti, arvasin, et möödas, siis nüüd leian, et mida selgemaks kõik muutub, seda rohkem kõik muutuma hakkab. Paremaks ja veelgi selgemaks.


No, kus on see rada, mida mööda ma minema peaksin.
Oeh, ma nii igatsen elada end välja, endast välja ja enda sisse tagasi.
Ma tunnen, et ma olen leidnud midagi enda jaoks, aga see saavutamise ind on nii suur, et ma ei saagi nüüd siis õieti aru, mida tegema peaks või kuidas toimima.


Täna ei ole sugugi kerge päev olnud ja ma ei pea silmas üldse mitte õppimist..
Kas te olete oma lähedaste ees kunagi nii alasti olnud, et seest väriseb ja ausus võtab maad ning kõik on korraga selge ja pole kunagi varem nii selge olnud. Minuga juhtus täna nii ja selliseid hetki ei ole elus tihti ning sellistel hetkedel saan öelda, mis on armastust tunda ja seda jagada.
Midagi, mis liidab. Üksteise sisse.

Oleks maailmas vaid rohkem seesugust puhtust.

Hah, maailmaparandaja.
Kõrge hind suurtele soovidele.

Keegi ütles, et elu peab lihtne olema.. Priit oli see, jah. Aga neid on veel, kes nii on öelnud, kindlasti ju on. Maailmas elab liiga palju inimesi, et ainult üks nii öelda võiks.
Ma ütlen, et elu ei pea lihtne olema. Armastus ei ole lihtne, inimesed ei ole lihtsad. Lihtsakoeline, mõtlen ma tegelikult..
Ei tohigi olla.

Homme sõidan üpriski varahommikul Viljandi poole. Vana aasta sees vaja projektile üks korralik mütakas anda, et kannataks uue aasta alguseni veidi puhata.
Teinekord on armastada ja olla õnnelik mitmeid kordi raskem kui kurb olla.

Kerge on raske olla.

Mul on süvenemise vajadus. Haigus süvenemise järele.
Ja ära tule mulle ütlema, et see on halb või liiga põhjalik.
Mul on Kanti prillid ees. Sul on ka. Meie prillid ei pruugi olla samad. Ja nad polegi, usu mind.

Projekti kaustad said sorteeritud, toredad materjalid homseks kaasa pakitud. Liiga põhjalik - jah, ma tean ja see meeldib mulle, kui ma vähemalt püüan iga tahuni jõuda.

Ma lähen magama.
Ma olen mina ise, ma tõesti tunnen seda, et ma olen mina ise.

Kommentaare ei ole: