Hea mäng on, tõsiselt. Olen sabotöörinud mitu head mängu juba maha eilse ning tänase päevaga. Hea kink, mis endale tegin.
Pärast mängu sattusin täiesti kogemata ETV-st Ameerika presidentide fotograafide kohta saadet nägema. Sealsetel riigimeestel on ikka hoopis teistsugusem mõttemaailm.. Kui president ütles, et tol hetkel, kui tema poolt esitatud tervisehoiu seadus vastu võeti, mõistis ta, miks poliitikasse läks, mõistsin mina, et nende mõttemaailmas on midagi teistsugust. Meie poliitika tiirleb ainult raha ümber - kes kui palju palka saab, kes mis kell töölt koju läheb, kellel on suurim liising, kes kellega suhteid loob jne jne jne
Ühtlasi pani see mõtlema tööle, mida inimesed teevad ning suurele võidutundele, mis grupis tekib.. eriti suurele võidutundele, kui on palju tööd tehtud ja midagi olulist saavutatud. Taolisi pisikesi hetki on minu elus ka olnud ja ma tahan nende nimel ka elada.. need hetked on kuldaväärt. Kui Sa teed Seda, mis Sulle PÄRISELT meeldib ja mida Sa PÄRISELT ka armastad. Nagu need fotograafid selles saates. Teevad ainult pilte, aga milliseid pilte.. imetlusväärset kunsti. Kaunis amet, sest nad armastavad seda. Uhke amet.
Timo ise kunagi ütles, et tuleb teha tööd, mis meeldib ja mida armastad, muidu imeb see tühjaks. Ükskord ikka. Ja imebki, kohe päriselt imeb täiega tühjaks. Ja siis ongi ainult raha ja inimvõre. Mhh.. meie riigikogus on ka nii? Rahanäljas inimvõred? Või ma ei tea tõesti, mida paljud neist seal üleüldse saavutada soovivad..
Olgu, teema vahetus. Kolmapäevases pealtnägijas on minu arvates üks jälgimaid telenägusid võsapeeter, aga ka Jaan Tätte abikaasa. Jälle üks minu killast saade.. ei meeldi mulle esimene külaline ja soovin väga näha, mida tal siis öelda on.. ja olen palju kordi mõelnud Jaan Tätte abikaasa peale, väga mitmeid kordi ja kindlatel põhjustel. Leian, et mul on temaga nii mõndagi ühist, mis sest, et ma teda ei tea ja pildiltki ehk ära ei tunneks. Igatahes olen talle palju mõelnud ja väga huvitav oleks kuulda, mida ta räägib oma elust selles saates.
Jõudsin täna jälle pahaseks saada selle projektivärgi peale. Tegin suure töö ära tolle taotlusvormiga, väga suure töö. Jätaks tegevuskava lausa tegemata nüüd, kuid ei saa. Mõtlen, et kui ma tean, siis seda enam pean ma andma ja seda ma teengi. Nii palju vihjeid ja viiteid, mida võiks kasutada, aga pole veel kasutatud.. juusiis ma olengi siinses projektis sõnumitoojaks kohati. Ahh, mis ma ikka mõtisklen selle üle praegu. Päris palju olen õppinud sellest värgist, aga üht ma tean. Ma tahan kunagi teha taolisi ja veel suuremaid projekte sellise tiimiga, kus inimesed on minust peajagu targemad ja kellega ma saan mõtteid vahetada nii, et pooled sõnad võetakse suust. Sellist ideaalsust ei leia igast eluvaldkonnast, kuid minu tulevikutöö peab olema küll midagi seesugust. Kui praegu saan vatti, siis kusagilt maalt algab ka rahulolu ja joovastus ning meeletu motivatsioon ja tahe areneda. Ei midagi halba mitte kellegi pihta, need on kõigest mu mõtted ja tunded mu enda pihta. Praegused eesmärgid on erinevad, mõistan seda täielikult ja panustan ka sellesse täielikult. :)
Neid mõtteid mõeldes leidsin, et Heidil on tegelikult väga hästi läinud. Tema alluvuses on nii mõnigi inimene, kes seal ei peaks olema, kuid Tema ise kontrollib kuhu rahad tulevad ja millesse ning mismoodi.. sest tal on OSKUSED ja TEADMISED, millega ta saab kogu seda asja juhtida ja kontrollida. Kui neid ei ole, siis oledki lihtsalt.. tõmmata-lükata-tõugata ja leiad, et pooled projektid sulle ei meeldi ning tegelikult ei saagi ju noori koolist kätte, kui keskus suletud on. Vot, ma ei taha selline olla, eks näis, kas see elus kuhugi viib ka üldse.. eks natukene ikka. Vaated võivad aastate jooksul muutuda ja ma ei imesta, kui mulgi muutuvad. Muidu poleks ma ju inimene.
Nojah, millest siis sellised mõtted. Arvatavasti tollest fotograafide dokumentaalist, mida täna nägin.
Piret ütles, et draamasse lähevad enamasti loovad inimesed või need, kellele meeldivad loovad tegevused ja kultuuri korraldama need, kellele meeldib rohkem laua taga pabereid majandada, kuid seiklus on üldiselt neile, kellel loovusest ehk vajaka ja pidevalt koha peal ka istuda ei jaksa. Seikluses omandatakse kindlaid meetodeid, milleta ei tohi kanuumatka korraldada, köietegevusi läbi viia, ei tohi selliseid keerulisemaid mängegi läbi viia, tegelikult. Mitmel juhul on inimesed tegelikult ohus, kui pole piisavat turvatunnet ja teadmisi ning oskusi.
Ma jällegi leian, et olen küllaltki loov inimene ja ainult turvanõuete päheajamine mind küll ei rahulda. Pabereid meeldib mulle samuti teinekord väga majandada. Mulle meeldib täpsus, korrektsus, aga kunstis meeldib mulle ülepaisutatus, laialipillutatus, voolavus, absurdsus, isegi jabursus kohati.. mingites etendustes või muusikapalades on absurdsus teinekord just see, mis tekitab minus täpsuse ja korrektsuse pildi.
Misasja? Selliseid asju mõtlengi ainult? Inimeste mõtted võivad väga jaburad olla, kui me neid vaid lugeda saaksime. Üllatuksime paljuski. Miks mitte kõiges.
22. külastame õhtul kontserti, mida olen soovinud pikemat aega.. Mägi ja Sisask. Teate, ma ei julge enam täisnimesid ka välja kirjutada, sest google otsing lööb mu blogi koheselt leitud asjade hulka ja ma tõesti ei taha seda üldse.. seepärast ma oma blogi ka näoraamatus ringi ei levita või msnnis.. või kusiganes. Kahjuks pani mu kursavend selle oma blogide listi.. nagu oleks ma nüüd üles leitud või midagi taolist. Olen pikemat aega mõelnud, et poen kuhugi neti sügavustesse lihtsalt ära, mul on tegelikult küll üks koht, kuhu minna. Ma pole seal lihtsalt ammu käinud. Nagu mõni suvila Pärnu linnas.
Paiskasin meie uue keskuse foorumi ridadesse siis järjekordseid mõtteid sellest, missugune võiks välja näha mu kodulinna noorsootöö.. kas see üldse midagi aitab.. aga, kuramus, ei saa enda sees ka hoida neid mõtteid, millel võib olla mingigi kaal tuleviku heaks.
Elu on ilus ja lumine.
Hahaa, kui narr see lause siin lõpus tundub.. nagu oleks eelpool poeetiliste ridadega maha saanud.
Oh, ei, mu mõtted on päris ratsionaalsed, kui aus olla.
Priit tänas täna mind, et olemas olen.
Üks südant soojendavamaid asju, mis kuulub soojade südamesõnade rubriiki.
Ja kui ta seda ütles, siis meenusid mul need vähesed, kuid see-eest väärtuslikud hetked oma minevikust, mil olen ise midagi seesugust osadele olulistele inimestele öelnud.
Ja tõesti, sellised sõnad ei pudene just kergesti üle mu huulte.
Täpselt nagu sõpruselgi on minu jaoks kuidagi teistmoodi tähendus..
hiljuti panin sellele uue nime, sest sõprusega on keerulised lood - liiga palju ja erinevaid tõlgendusi. Ma ütlen nüüd erilised ja lähedased inimesed.
Justkui ei liigitagi ju inimesi enda ümber, aga ometi me teame, kes on südames sügaval ja kes on seal, natukene kaugemal. Ometi on see hierarhia meis mingil määral ju olemas. Jumalale on kõik ehk pojad ja tütred..
aga kas meile, inimestele, on ka?
Erilised ja lähedased inimesed. Miks on see mu jaoks nii oluline? Ehk seepärast, et mul ei ole olnud mitte kunagi oma elus üht ainust südamesõbrannat, kellega kõike jagada. Mulle on mitmetel kordadel tehtud vihjeid selle kohta, et peaksin leidma endale oma inimese. Ja kui ma nüüd, aastaid hiljem, olen siiski tajunud ära, kus ja kes on need minu oma inimesed päriselt.. ja mõistnud, et neid pole tegelikult üldse nii palju ja neid ongi ehk ainult üks või kaks.. ei saa ma heaks kiita ja neutraalseks jääda, kui näen enda ümber teinekord liigagi tihti seesugust "oma inimeste otsimist" ja enda sisemaailma laiali pillutamist kõigile.. juusiis olen ma mingist muust puust ja mingite muude põhimõtete ning hinnangutega, et mul on lausa raske seda taluda.
Inimesed, kõik ei ole teie inimesed, või tõesti on?
Ka mina olin ise selline, et rääkisin hirmus palju ja vahel liiga paljudele. Teate, kui näru oli seesmiselt olla hiljem? Sest su südameasjad või mingid mureasjad on mööda ilma laiali.. ja seda ma näengi tihti enda ümber ning seda ma just ei salligi. See, et sul poissi pole või, et ta ei vasta su kõnedele - see on su suurim mure siin elus?! Katsu iseennast üles ehitada selliseks nagu tegelikult võiksid olla - see on hoopis palju suurema kaaluga ja palju keerulisem...ei leia õiget sõna.
Mu sees on nii palju mõtteid, mida sooviksin väga soojas diivanis istudes arutada. Roberti või.. ma ei teagi.. kellegagi, kes tahaks nende asjade üle arutleda. Mis iganes elu asjade üle. Mul raugeb elujõud, kui ma ei saa neist elu-asjadest rääkida.
Ja siinkohal ei imesta ma absoluutselt, et mul siin hiljuti katus ikka väga ära sõitis, kui vaimutoidu asemel saad hoopis ainult midagi muud. Ei imesta.
Äkki jooksen ma peaga ainult mööda seina, leidmata üles tegelikult ust, milles kõik on palju lihtsam, kui mina usun ja arvan olevat.
Ma tahan mõelda, et mõned asjad siin elus on keerulisemad kui meile meeldiks. Sest mille üle siis juurelda, kui kõik nii kerge peab olema.
Kust tulevad need mõtted? Ja miks ning milleks?
Tunnen, et see tekst on sügavalt isiklik ja mul on lausa kohatine vastumeelsus seda postitada siia nagu aluspesu oma toa aknale.
Lõppude lõpuks on see minu pesu ja las ta siis ripub.
Sest kelle asi see peaks olema, et minu pesu ripub väljanäitusel kõigi jaoks. Mitte kellegi ja nii meeldibki mulle rohkem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar