reede, 21. september 2012

Täna aasta aega tagasi: killuke seiklust.

Paslik on siinkohal postitada ka meie projekti täispikk film: 


Nagu ma meie projektigrupi foorumis postitasin: kõik on muutunud ja samas miski pole muutunud.

On olnud imelisi päevi. 

Täna panin oma asjad uude kotti, mis paistab täiesti kasutuskõlblik. Olen rahul!
Hommikune harjutuste tegemine on isegi parem kui õhtul. Täna ei mõelnud ma hetkegi töö peale (väljaarvatud nüüd). Ma tegelesin asjadega, mis mul tänases päevas tegemist ootasid.

Sisimas ootan pühapäeva, et minna maale üle pika-pika aja.
Muide, sõitsin oma täditürega Tallinnast Põltsamaale. Ta tuli Soomest töölt. Arvestades seda, et 3/4 ajast rääkisime sellest, kuidas tööd pole ja mismoodi Eestis elamine on võimatuks tehtud, oli mul ütlemata hea meel just Temaga koju sõita.

Hea, kui on lapsepõlvest häid inimesi, kellega siiani suhelda saab.

***

Kuulan Sigur Rosi, nende muusikapagas on nii põhjatu, et võimatu on iga päev midagi uut ja head mitte leida.

Jälle ma teen ühepajatoitu oma postitusega.

"Kerge on raske olla, raske kergeks saada."
Selle viimasega ma tegelen iga päev. Või nagu Erkki-Sven Tüür ütles oma uues loengus taas: kui tood vett, siis too vett. Lisades, et ei ole kerge olla 'siin ja praegu'. Aeg-ajalt tuleb endale meelde tuletada: Hei! Ma elan praegu ja siin! Takistada oma mõtteid rändamast kord minevikku ja siis tulevikku, aga teadvustamata praegust hetke siin ja nüüd.

Tahtsin ühe Kaplinski luuletuse panna, mis peegeldab seda, mida ma usun. Aga see tundub praegu kuidagi liiast.

Kommentaare ei ole: