Olen hoolega tööd otsinud ja kandideerinud. Võiks öelda, et hästi on läinud, sest kohad, kuhu kandideerisin, olen pea igale poole vestlusele saanud ja kahes kohas oli mitu vooru, jäin teiseks või nelja hulka. Enamasti luges see, et kogemust polnud. Aga inimesed on ikka toredad. Lubasid mu cv'd edasi saata jne.. Ja need kohad, kuhu ei osanud saadagi, seal läks veel kõige paremini. Hea enesetunde annab tegelikult.. näed, et ikka vaadatakse inimest või.. kuidagi pole vaja karta, et ainult CV ja motivatsioonikirja järgi otsustatakse. Kui nii on, siis pole see töökoht mu jaoks.
Viimased 3 nädalat oli masendus.
Elamist polnud. Tööd. Suhted kannatasid. Lõpuks ütlesin osad vestlused ära, sest lihtsalt ei suutnud enam otsustada, aru saada, mida tahta. Ootasin abi teistelt, ei osanud end ise aidata. Ei tahtnud. Püüdsin, aga loobusin, sest mõtlesin - miks?!
Leidsin rahu mõnda aega tagasi. Nüüd on seis sama, elukohta pole, tööd ei ole. Aga hingerahu on kasvanud. Ses mõttes on põnev aeg. Muutused.. ja ebastabiilsus panevad ikka mõtlema ja tundma ning iseennast avastama.
Homme lähen töövestlusele ja elu viib mind arvatavasti Tallinnasse. Süda kutsub välismaale. Vabatahtlikuks. Aga lasen elul viia end, olles ise selle juures täiel teadvusel. Püüan südamega otsustada, mida tegin ka varem, aga praegu.. sellises situatsioonis tajun reaalselt, mismoodi mõistus lihtsalt ei tööta ja töötab vaid siis, kui süda juhib.
Õpin tundma armastuse erinevaid tahke. Elu = armastus = hingestatus = edu = maailma tajumine ka sealpool piire.
Olen sellest lugenud ja olen seda avastada püüdnud igal oma sammul need viimased 3 aastat eriti. See murrang ja muutus, millest olen rääkinud ja mida olen tundnud, et see tuleb ja peab tulema.
..on nüüd väga lähedal. Enam pole tagasiteed. Ainult edasiminek.
Mu teadvus avardub ja see.. on nauditav.
Me pärineme kosmosest. Me ei pärine siit.
Sõnad on kõhedad. Need annavad palju võimalusi eksimiseks. Ma tunnen kõhedust, kui ma räägin. Sest kas me alati teame, mida me tegelikult ütleme?
Armastan elu.
Õpin tundma armastuse erinevaid tahke. Elu = armastus = hingestatus = edu = maailma tajumine ka sealpool piire.
Olen sellest lugenud ja olen seda avastada püüdnud igal oma sammul need viimased 3 aastat eriti. See murrang ja muutus, millest olen rääkinud ja mida olen tundnud, et see tuleb ja peab tulema.
..on nüüd väga lähedal. Enam pole tagasiteed. Ainult edasiminek.
Mu teadvus avardub ja see.. on nauditav.
Me pärineme kosmosest. Me ei pärine siit.
Sõnad on kõhedad. Need annavad palju võimalusi eksimiseks. Ma tunnen kõhedust, kui ma räägin. Sest kas me alati teame, mida me tegelikult ütleme?
Armastan elu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar