Teist päeva õmblen endale kotti. Teist päeva ei saa väga magada. Hommikuti just.. läheb uni ärevaks. Taustaks Vennad ja õed. Panin ükskord salvestama ja avastasin nüüd, et mitu head pala on kokku salvestunud.
Ma näen igal pool armastust.
Igas asjas, mida puudutan või vaatan. Näen esimesena armastust ja siis alles kõke muud, mis on nii muutunud. Nii palju paremaks ja on nii teistmoodi, et hirmust üksi jääb väheks.
Justkui oleksin ma leidnud enda jaoks mingi turvalise ala, kus jalad täistallaga maha suruda. Nädal aega tagasi sulgesin ma värava ja astusin sellele alale. Seal värava taga käivad igasugused elukad mind piidlemas, aga nad ei pääse sisse. Esimest korda, on selge piir minu ja nende vahel. Nägemus elust.
Esimest korda on armastus päriselt nii suur.. aeg on endale kinnitada, et see ongi nüüd see, kus ma hakkan toda satiiblset ala suurendama.
Ma usun armastusse.
Elu on praegu sõda minuga. Iga päev.
Ja ma küsisin endalt ja ma küsin veel. Aga need on head küsimused.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar