pühapäev, 14. veebruar 2010

Hea

Sain nädalavahetusel mitme asjaga ühele poole. Näiteks ostsin läätsed, küsisin arsti käest dioptriate ja visuste kohta ning täitsin geenivaramu testi peaaegu lõpuni ära, vajalikud paberid saime Jõgevalt kätte, perepilt vanaemale ja endile sai tehtud.. tädile on ka kingiidee olemas. Kirjutasin Priidule ja Darjale. Muide, Priit helistas täna öösel. Suur müra oli selja taga ja ta ise huilgas suurest rõõmust: "Sa ei kujuta ette, millised peod siin on! Noored pidutsevad vanadega ja iga päev on kõigil uued kostüümid. Ülivinge.." Ja ma hakkasin peaaegu küsima tema käest, kuid siis katkes kõne. Tal sai arvatavasti kõneaeg otsa, sest sms jõudis kenasti kohale. Palusin tal meile kirjutada oma seiklustest. Uinusin uuesti, peas üksainus mõte: tahan ka reisile.. Priidule võiks külla minna. Jah, Saksamaal on kallis, kuid.. ehk me saame kuidagi Marge ja Tuuliga minna. Või kui see ei õnnestu, siis tahaks ikkagi välismaale.

Janari, Roberti kaardid tegin valmis. Tulid üleootuste head. Ma arvasin, et olen unustanud, kuidas joonistada või meisterdada. Pole nii ammu pliiatsit kätte võtnud. Hea tunne!
Mis veel? Filo artikkel ootab lugemist. Täna öösel ehk?
Külli kodutööst tegin pool ära. Pool teen homme. Homme on viha valitsemine - meie uus aine. Ootan. Homme on koor ja sellega seoses tuleb meelde Tsehhi reis, mille jaoks ma pole mitte midagi erilist teinud.. ja esimene makse tuleb ju ka ära teha varsti. Sellega seoses.. kui ma prillipoest välja tulin ütlesin endamisi, et need toetused olgu olla! Olgu olla! Kasvõi need suuremad. Ma tahan elada.. täisväärtuslikult ja ära teenitult. Tahan, et seda saaks teha mu pere ja isegi, kui raha pole väärtus, on seda saatanat ikkagi vaja. Nii, et olgu parem täiega olla! :)

Muusikat ma ei jõua otsida, see lükkub edasi.
Marita soovis head sõbrapäeva.
Ma kinkisin emale sõbrapäevaks rahvusliku rinnamärgi. Ta oli õnnelik.

Nüüd istun kavandi taga ning pean endalegi üllatuseks taaskord tõdema, et Lembit on kuradima tark mees.. ta ei sümpatiseeri väga, kuid ta on oma ala spetsialist sellest olenemata. Ma mõistan ta tagasisidet mu tööle ja oskan isegi vigu parandada. Saan Urmole päris hea kavandi saata, milles ta ei pea loodetavasti mitte midagi suurt muutma.

Aga põhjus, miks ma kavandi kõrvalt siia tulin on Grey Anatoomias. Jah, ma olen üleni selle sarja sees. Uue hooaja esimene osa ei läinud minust siiski mööda, lõpetasin selle vaatamise ligi 15 minutit tagasi. Siiras. Südamlik. Soe. Valus. Õel. Ohtlik. Kõik elu elemendid on ühes sarjas. Kohati tundub üle mõistuse ja võiks öelda, et päris elus nii ei juhtu. Aga ma ei ütle. Sest juhtub. Kõik äärmuslikud olukorrad on pandud ühte sarja.. ma armastan seda sarja! Suurepärane.
Ei jõua järgmist osa ära oodata.. ma ahmin seda endasse kogu mahuga.

Olen liiga palju televiisorit vaadanud sel nädalavahetusel. Olümpiamängude avapidu ei jätnud mind samuti külmaks. Vaatasin mitu korda erinevaid lõike.. vahel algusest lõpuni ja.. vahva. Samuti tahaks ise tulevikus Vancouverisse minna. See on tõeline unelmatepaik..






Lisaks juhtusin nägema exploreri pealt dokumentaalsarja, mis rääkis viiest inimesest, kes pääsesid ime kombel tormi käest. Saade õpetas ellujäämisnippe laevaõnnetustel.. mõtlen, et mõni saade teeb targaks ka. Väga palju veel. Kummaline.. mida vanemaks saan, seda enam tahan uusi teadmisi endasse ahmida nagu käsn. Kui exploreri saade läbi, panin kanal 11-ne peale, kus käis kokasaade. Avastasin, milline hämmastav sarnasus on kahe täiesti erineva saate vahel. Täiesti lihtne seos: sool imeb endasse vedelikku. Ja seda mõlemas saates.


Jah, kavand pole veel valmis ja kott on pakkimata ning naistepäeva koha pealt vastakad tunded, kuid olen sel nädalavahetusel jälle palju saanud.

Muide, vanaema helistas täna. Soovis head sõbrapäeva ja küsis üle, kas me ikka läheme nende juubelitele. Ütlesin, et jah. Ja siis ta mainis, et võime oma kavalerid kaasa võtta, kui meil nad olemas on.. muigasin.
Vanaema loeb vahel mu mõtteid.


Head mõtted:



Asun nüüd uuesti tööle.

pühapäev, 7. veebruar 2010

Vaheaeg, miks sa pead just täna otsa saama... algasid 2 päeva tagasi ja juba lähed minema.
Võtan viimast!

reede, 5. veebruar 2010

Puhkuse ametlik algus!

mina: :D
23:44 aitäh, et mind kolmapäeval autosse mahutad.. loodan, et kontrabass pole kurb, et peab maha jääma või katuse külge seotuna Tartusse sõitma
ihii
robert: ihhihhiii
mina: :D
robert: saab hakkama
23:45 mina: ma võin ta sülle võtta
robert: Sa võid selle sisse minna
mina: ei saa
keeled on ees
robert: aa
mina: bb
robert: viilutatult lähed

Igaljuhul.. täna öösel ei lähe ma kell pool seitse magama nagu eile juhtus. Täna lähen vist päris kiiresti või otsin oma ajusopist mõne tegevuse, mida olen ammu tahtnud teha, kuid ajapuuduse tõttu pole saanud.
Kadri kink on valmis. Alles olev raha siiani kokku lugemata..aga ma ei kahetse ka seda head praadi, mida täna Rivaalis sõin! Kusagilt mujalt peab kokku hoidma ja ma tean küll, kust. Geenivaramu küsimustik tõi reaalsuse silme ette. Muide, seal leidub tobedaid küsimusi ka.. haiguste, ravimite, vanemate haiguste kohta. Tere hommikust, pean ma seda kõike peast teadma?! Konsulteeri või arstiga ja istu temaga 3 tundi, et oma küsimustik ära täita.
Nüüd peaksin ütlema vist, et kõik on tibens-tobens ja vaheaeg ka nii pikk ja lai, et puhka või ogaraks. Kananahk tuleb ihule, kui päeviku avan. Äkki teeks nii ja ei avakski oma päevikut, mh?
Ahjaa, kuldsuud on sel aastal juba reedel ja alles siis tuleb kõnelaager. Peaks justkui minema, aga.. no ma ei tea. 150.- Peab ikka taara ära viima, saab ehk veerandigi kaetud.
Ma ütleks, et.. voodi on asju täis, ei saagi magama minna. Ei viitsi koristada. Süüa tahan ja paar kõhulihase harjutust tuleb ka teha. Juhei, mul on juba mingi rütm. Trenni peaks vist minema.. hullumaja, füüsiline koormus on absoluutne ja kõikumatu 0! Vajadus on lausa selle järele. Asi pole minu puhul nii väga kehas.. pigem füüsilise koormuse puudumises. Vot, mida üks geenivaramu küsimustik võib teha. Ei tahaks küll, et mu lapsed ja lapselapsed ja lapselapselapsed ja nende oma lapsed.. saaksid minu pärast mingi jõleda haiguse. Sest haigused ju tekivad ja tulevad juurde.. mida vähem enda eest hoolitseda, seda kindlamalt enda suguvõsale auku kaevan.Kõik on ikka omavahel seoses.. pole me midagi üksi ja ei tegutse üksi ning iseenda jaoks.. isegi, kui tahame. Iga liigutus mõjutab kedagi. Seotud mutukad.
Nüüd panin tõe maha!

neljapäev, 4. veebruar 2010

Huvijuhid kaardil. Koolitööga mõneks ajaks paus?
No, loodame.

Täna käisin Irise perega Adaveres uisutamas. Niiii mõnus jää ja parimad uisud, mida sel talvel olen proovinud! Väga hea oli ikka sõita.

Valmistan Kadrile sünnipäevakinki.. ja homme lähen vanaemale külla, lõuna paiku kohtun Maritaga.

Ongi justkui päris vaheaeg.


Hommikul vaatasin, et mingi võõra koodiga number on helistanud. Ei tahtnud tagasi helistada, mine sa tea, kellele see kõne tegelikult mõeldud oli. Uurisin siis päeviku tagant suunakoode ja võõra numbri oma kattus Saksamaa koodiga. Mõtlesin, et mul küll ühtegi tuttavat Saksamaal ei ela, ühtegi projekti ka seal tulemas ei ole.. no, las olla siis.
Ja õhtul helistas see sama number tagasi. Võtsin vastu, ütlesin muidugi eesti keeles tere ja kas sa näed.. Priit Haidak isiklikult tervitas teisel pool toru mind vastu.
Lobisesime siis omajagu, eriti tema.. oma Saksamaa viperustest ja kõrgetest hindadest. Põhiline on, et Priit on terve ja valmis seiklusteks, nagu Priidule kombeks.
Väga vahva kõne oli :)

Olgu, miksin Kadri kinki edasi. Päris huvitavaks läheb juba.
Sõitke seenele huvijuhid, kes te pole oma kooli kodulehel ka märgitud!
Kui ma kunagi huvijuhiks hakkan, siis lasen end esilehele kirjutada koos kõikide kontaktandmetega.
Ja lisaks sellele küsin Urmo käest kõikide huvijuhtide andmed, mida Tuuliga kaardistanud oleme. Hakkan tegijaks huvijuhiks.

Peaaegu on valmis!
Homme veel viimased ponnistused selle raisa nimel.

Õnneks tulevad mõned vabad päevad veel. Juhei. Saan magada kella viieni, kui tahan! No olgu, tegelikult ei saa..

teisipäev, 2. veebruar 2010

Rahulolu

Ma arvasin ka, et siis saabki kõik ideaalseks ja suurepäraseks, kui ellu tuleb see inimene, kellega tahad veeta oma elutunnid. Ei, see pole sugugi nii. Siis algab justkui uus tasand elus. See sama elu, ainult natukene teisem. Kõik on tegelikult teisem. On parem ja tunduvalt mõistetavam. Raskeks teeb see, et inimesed, kellega varem oli rohkem ühist keelt, pole enam need samad või olen just mina uuem ja parem.

ma mõtlesin, et meie maailm on mõnusalt intellektuaalne ja avardav, hoopis teistmoodi paneb asju nägema, Sinuga arutamine, ja ma arvan, et minu nägemused annavad Sulle ka ehk midagi uut
igatahes, ma nagu oleks Sinuga teise reaalsusesse sattunud
Sa jagad mõistmise keelt

Ja, just nii ma tunnengi. Nagu teine reaalsus. Ja osad need inimesed ning olukorrad, millest ma varem eriti aru ei saanud, on nüüd palju selgemad ja mõistetavamad. Justkui saaks inimene ka läbi armastuse paremaks.
Alati on nii, et iga väga hea asi nõuab natukene rohkem ohverdusi ja pingutusi.
Seda tean küll kindlalt, et ma pole veel kunagi nii tihti tunnistanud, et olen väga õnnelik ja rahul oma eluga. Pürgimise soov on veel suurem, tegemise tahe veel kõrgem. See ongi armastuse vägi?
Vastupidavus ja mõistmine.

Igatahes..

Eile magasin kaua. Telefon oli üleni hääletu peal ja uni magus. Ma polnud siis veel kindel, millal koju lähen, aga kõik lahenes õhtu jooksul iseenesest.
Tegime suurepärase ahjuroa: kartulid, kalapulgad, hapukoorekaste, juurviljad, maitseained, juust ja hapukoore toorsalat. Nämm, küll oli alles hea.
Tuba sai soe, seminaritöö jäi poolikuks.
See-eest sain tasuta Põltsamaale ning tänu autole kõik oma vajalikud asjad kaasa vedada. Istusime autos kuuekesi, kuid vähemalt oli vahva reis.
Panime sauna kütte ja põrutasime majja, kus olid väga hubased ruumid. Mingi hetk anti meile uisud sülle ja suunati uisuväljakule. Tegemist oli järvega, mille noormehed atv-ga puhtaks rookisid. Uisud olid üliebamugavad. Mitmel korral istusime Robertiga jää peale potsti maha ja kohendasime uisupaelasid. Sellest olenemata oli vahva.
Tegin oma elu teise atv sõidu, seekord lumises Eestis, vaheldusrikas ja tohutult värskendav!
Meie külmad kehad potsatasid saunalavale ja saunajutud võisid alata. Ülimõnus - ma pole nii tihedalt veel saunas käinudki. Ja nahk.. on pehmematest pehmem. Ehitame korterisse sauna, palun. Noormehed hüppasid jääauku, ma ei julgend seda trikki seekord teostada. Öösel sain koju ja voodisse. Oma voodi on ikka mõnus.

Täna ärkasin samuti hilja. Unevajadus on meeletu. Sattusin ühe hea filmi peale, et raske oli projekti kallale asuda. Nüüdseks on see tehtud. Sain veel mitmete asjadega ühele poole. Just siis, kui olin plaaninud seminaritöö kavandit viimistlema hakkama, helistas Jane ja ütles, et mul on 10 minutit aega, et end korda teha, nad on kohe autoga maja ees.

Mis.. kus?

Olin kümne minutiga valmis, pole kunagi läätsesid nii kiiresti silma saanud. Helistasin uuesti Janele, kes väitis, et helistas hoopis mu alumisele naabrile ja ajas numbrid segi.. kutsus alla, et võin tere ikka ütlema tulla. Läksin siis ilma salli-kinnaste-mütsita. Muidugi jätsi koti ka maha. Ja otseloomulikult tegi Jane nalja rubriigist: tõmban-teid-kõiki-haneks. Autos istus veel 3 tuttavat nägu. Põrutasime Adavere tuulikusse. Väga lühike, kuid tore seiklus. Midagi taolist peakski üks vaheaeg olema. Ning ma pole sugugi kurb, et mul siiani pooled huvijuhid kaardistamata ja seminaritöö kavand ikka veel saatmata.

Olen pigem rahul, et arvuti tagant minema saan.
Sest vaheaeg rüperaaliga.. pole ju vaheaeg.

Homme võiks uisutama minna..
ja täna lähen veel välja. Kuulan muusikat ja naudin talveööd.
Lähitulevikus peaks Tallinnasse minema.
Jah..

..tahaks midagi head lugeda.

neljapäev, 28. jaanuar 2010

ba-bab

Viimane eksam lõppes täna kell 13:30.
Ma ei oska kuidagi olla.
Esimene mõte oli, et ma nüüd olen. Lihtsalt olen.
Vaatan telekat ja passin ning teen, mis tahan, aga praegu tundub juba, et peaks justkui uued ülesanded käsile võtma.. alustades seminaritööga.
Täna pean raudkindlalt huvijuhid ära kaardistama ja kavandi valmis tegema.

Ülejäänu kannatab oodata, küll uuel nädalal tegutsen. Uus nädal on juba poolenisti täis kirjutatud.

Homme Tartusse ja laupäeval ning pühapäeval Tõstamaale koorilaagrisse.



See ei saa kunagi otsa.
Tegevus, ma mõtlen.

Minna tõmbas Koduperenaiste uue hooaja kaks viimast osa.. tahaks näha. Üldse, õhtul tahaks teha midagi, samas võiks ju ainult puhata ja olla..
..on veel mõned olulised asjad.


Jah, ma ei oska siiski veel olla. Imelik lausa, et ei peagi enam neid tohutuid materjale lappama.


Sünnipäev oli väga vahva!
Üldse.. palju häid asju on.


Ma ei oska enam blogida.. pole seda ammu teinud.. korralikult kirjutanud.


Kõik on hea, ehk ei oska seepärast.



MA OLEN NII TUBLI JA VÄÄRIN ÜHT KAUNIST PÄEVA!
PS. sain täna kaltsukast kolm kena riideeset, juhei.. ei oska poeski enam olla. Ainult õppida oskan.

reede, 15. jaanuar 2010

Hea on teada, et ma pole ainus, kes asjad imelikus suunas liikuma paneb.
Ma arvasin, et ainult mina oskan seda.

Kõht on tühi.
Pelmeenid ootavad sügavkülmas.
Pühapäeval tuleb isa puid tooma (aktuaalne teema)
Sünnipäeva korraldamiseks pole aega.
Õppida praegu ei jaksa.


Näidend läks korda!
Täna õhtul saab Minna juures järelpidu koos üllatusega.
Ilus lumi on ikka veel maas (õnneks!)
Peaksin nüüd lisama, et elu on ilus..

..pean veel filosoofiat õppima, et lahti lasta. Et tunda elu ilu. Mhh?
Mhmh


Lahti laskmine on põhiline - aga ülemõistuse raske.
Kõigi jaoks on.
Ükskõik, mida siis lahti laskma peab.


Kui mu vanaisa elaks, oleks praegu sünnipäevapidu.

esmaspäev, 11. jaanuar 2010

Armastus harib

Mis.. on juhtunud selle maailmaga?

Ei taha tagasi, ei taha tagasi, ei taha tagasi.
Seda ma üle ei elaks.
Ei elaks.


Ma kardan.



Palun..

laupäev, 9. jaanuar 2010

Armastus harib

Eile oli mu parim kelgusõit üldse! Viljandi vana suusamägi on vallutatud ja see, et me Urmo ka kutsusime, on küll väga vinge. Nüüd on küll sinikad, kuid see-eest kestis vestlus kella poole seitsmeni hommikul. Hea vaheldus, aga juba praegu tunnen, kuidas pinge on taaskord pea kohal.

Üks naer palun! Siis pinge langeb.

Kõike ei saa praegu mõelda ja kõige pärast muretseda.

Panen sahtlisse seisma:
-sünnipäeva pidamise ideed - arvata on, et siit ei tule sel aastalgi midagi.. suurejoonelist.
-Perepärimuse töö jätkamise
-vanaema sünnipäevakingi idee
-tähtsad paberid!
-arstil käik
-kink siia ja kink sinna
-ainetele registreerimine
-esindusele kirja kirjutamine
-tähtsad jutud!
-projektijuhtimise projekti..
-sõnaraamatute ja kirjanduse hankimine..
-Karl Suur
-nukruse, kurvastuse
-meie saare

korjan üles niipea, kui saan.

Ja ainsad asjad, millele keskenduma pean:
-Filosoofia eksam
-TLM eksam
-näidendiproovid ja esinemine
-KK essee
-noorsootöö alused
-külli arvestus
-kultuurisemiootika arvestus
-seminaritöö kavand



On küll oluline!
Meie oleme olulised!
Isegi praegu ja isegi siis, kui külli arvestus ja filo peale pressivad.
Isegi siis.



Armastus ei ole nagu tühi magu, mille õrritamiseks toidupalukesi neelata.
Armastus võtab kõik.



.joonistamiseks.aega.olemiseks.armastust.lõõgastust.keskkonnavahetust.pahupidipööratudüllatusi.

reede, 1. jaanuar 2010

Pillerkaar

29. detsember - Põltsamaa-Tartu-Saverna-Otepää-Saverna-Võru-Vastseliina
30. detsember - Vastseliina-Tartu-Põltsamaa
31. detsember - Põltsamaa-Lemuvere-Tartu
1. jaanuar - Tartu-Põltsamaa

inimesed, kodud, pered, sugulased, jutud, söögid, joogid, raketid, suusad, lapsed, võõrad, omad, lumi, kuu, seiklused..

justkui pärast imetoredat välismaa reisi või noortevahetust,

fantastiline ja kõik ühekorraga. Ongi õige aeg oma kapslisse tagasi tulla ning haarata koolitööde ohjad. Ei jaksa. Ei soovi. Ei taha sellest toredusest igapäevaellu tagasi tulla. Tahan ja ei taha.

Tegelikult on hea.
Nii palju erinevaid tundeid ja emotsioone.
Elu on kirju!

Ja homme.. vanaema juurde. No, enam ei jaksa, aga tuleb ära käia.
Teen end triksi traksi ja ongi ok.

kolmapäev, 30. detsember 2009

Algab uus

Istusin vetsus kui Kertu hõikas, et mulle on telefon. Võõras number. Ja olingi juba õues, kuigi kell polnud veel üks. Sõitsime Tartusse, kus külastasime pillipoodi ja hiina restorani - maitsev oli. Veetsime aega Lõunakeskuses, enamasti Apollo osakonnas.. ostaksin maailma parimad eesti luuletajate raamatud omale koju riiuli peale. Ühe sain, Hando Runneli.

Oled minu tüdruk
Oled minu naine
Oled minu kallis
ei,
oled Minu

Istusime uuesti kolmekesi autosse ja sõitsime Savernasse (jess, just nüüdsama tuli meelde see nimi!) Istusime, vaatlesime, kuulasime, mängisime Markusega.. nuusutasime forelli lõhna ja valmistusime suusatama minekuks.
Otepääl Tehvandi radadel ma väga edukas polnud, kuid treenisin käe- ja rinnalihaseid, samuti suutsin mitmel korral rajalt välja sõita. Kõige parem oli ikka see järsk laskumine. Mõtlesin, et siin ma oma kaela murrangi! Omamoodi lõbus seiklus ikka see suusatamine. Eriti kaunis oli seal, kuuvalgel, tehisvalgusest kaugel, puude vahel. Kuuled ainult suuskade kokkupuudet lumega.

Hilisõhtuks jõudsime tagasi. Asjatasime veidi ning kell 1 saime söögi kallale asuda. Kell oli veerand 4 kui lauast tõusime ja Võru poole sõitma hakkasime. Viimaks jäime kahekesi ning tundsime, et täna öösel me küll Põltsamaale tagasi ei jõua. Veetsiime magusasti oma talvist aega ning maandusime hommiku saabudse Vastseliinas ühel mõnusal asemel. Uni tuli kohe. Äratus veel kiiremini.

Hommikused pannkoogid olid mu haardeulatuses, kui silmad avasin. Peaaegu ilma suhkruta tee maitses täna eriti hästi, pannkoogid veel paremini. Raamatuid oli palju. Rahulolu veel rohkem.

Viimaks sundisime end autosse ja võitluses tuisuga suundusime Tartu poole. Esiteks tuli õhtused jäägid Savernast peale korjata ning ma memoreerisin läbi une, sulgesin silmad ja jõudsin Tartusse. Kõik oli ehe.

Ma ei viitsinud seda bussi oodata, kuid sõit läks kiiresti. Silmad kinni ja silmad lahti. Võib öelda, et sama kiiresti kui silmapilgutus.
Tuppa jõudes viskasin kohe voodisse ja magasin magusasti oma mahlakat und.

Sõime pelmeene ja leppisime kokku, et homme lahukvad ühed kella 12-ne ajal, teised kahest. Pakkisime sümboolsed jõulupakid, mida on kogu laud veel praegugi täis.

Homme siis juba. Leiame end maalt ja uuesti Tartust. Loodetavasti kohtun seal Irise, Merli, Marita, Minna, Maidu ja teistega :)
Esimene aastavahetus, mil lahkume maalt enne südaööd. Ehk näen Sandrat ja pisikest ka.

Peagi võtan Esa Saarineni käte vahele ning loen end homsesse.
Kõht on natukene tühi. Mõni hea asi mahuks ära küll.

Isa tuli tund aega tagasi töölt. Läheb kell 2 tagasi. Lahe on see masu aeg, eks? Kasvatad paksu nahka ja treenid närve ning teenid riiki ja köömest...

Vot, ei loe filot, teen hoopis pulmapiltidest koopiad ära.


Millest hing laulaks viimase loo
Sinust

esmaspäev, 28. detsember 2009

Last Christmas, I gave you my heart
But the very next day, You gave it away
This year, to save me from tears
I'll give it to someone special

:)

pühapäev, 27. detsember 2009

minus on ikka seda vanaema jäikust ja teravust..

..õnneks leebemal moel.

Ahh, ma ei viitsi ikka sedasi igavleda. Lolliks võib minna kodus passides. Ei viitsi neid pühi ka enam pidada. Aitab küll.
Tahan nalja ja rõõmu, tahan seiklust ja fantaseerida, tahan hullumeelsusi ja ulakusi. Tahan põnevust ja seiklust.
Kasvõi natukenegi värve.

Kogusin täna suure hunniku perepärimust ja sain teada, et mu ema ema isa (ehk siis minu üks vanavanaisadest) õppis Tartu Ülikoolis usuteaduskonnas, kahjuks jäi tema isa haigeks ja ta pidi tagasi tallu minema ning maatööd tegema.. temast sai vallavanem ka. Kõva mees oli see vanavanaisa mul. Mitte, et see teaduskond nüüd midagi hullult näitaks, kuid ma pole kunagi teadnud, et mu suguvõsas oleksid haritlased ja õpetajad. Ja et need emaliinid lähevad minupidi ka edasi. Juhei! Vanad Pütsepad oleme kõik. Ühed vinged Tartumaa sellid! Ja tädid ning täditütred on sama käredad tüübid.. hellad ja soojad ning asjalikud.

Vanaema käest pärin pärimust uuel aastal. Küll ta oskab rohkem rääkida oma emast ja isast kui mu isa.. olid alles keerulised ajad.. ema elas ikka väga rasket elu. Mul veab, et nad mul normaalsete vanematena ikka välja kukkusid. Oli see elu siis, milline ta oli.. emal ja isal kodus, lisaks ema isa hullumeelne abiellumine, salaja ja noortena. Aga kui suguvõsad ikka koos on.. isa oma suurtel sünnipäevadel ja ema oma harvadel kohtumistel vanaema õdede ja nende peredega.. vana-aasta õhtulgi, siis vaatan, et kaunid ja värvilised ja omamoodi kõik. Ühed ilusad ja erinevad erilised inimesed. Hea tunne, et on pere ja et on juured ja sugulased. Ja et nende hulgas on mõnedki, kellega on tihe suhtlus säilinud.

Eile, isegi vanaema juures (isa ema).. vaatasin, et meil on ikka vahvad kaks perekonda. Vanaema kaks ainsat last ja.. oli tore küll, nalja sai palju ja.. sellest piisabki.

Keevitan nüüd isa jutust ka ühe kena teksti kokku ja ema isa abiellumisest saan ka armsa loo. Huvitav oli neid täna kuulata.


Ema: ..issi lätutas seal vahel, et "kellele Sa need lilled viid, kas mulle?"
Isa: viskasin silma peale, et ilus tüdruk.
Ema: kogu aeg käis ja piiras
Isa: ei piiranud ma midagi
Siis panigi tähele.
Isa: emmel oli hoopis üks peiku sõjaväes
Ema: endal sul oli seal kinos mingi Katja
Isa: see, et kinos kõrvuti istuti, ei tähenda, et kohe keegi oleks..

isa kutsus ema auto peale (meie vana NIVA!), aga ema hõikas kõik sõbrannad ka ikka kaasa. Isa tahtis tegelt emaga kahekesi sõita.. :D

Isa: Olime noored ja lollid.
Ema naerdes: veri vemmeldas ja purjed olid tuult täis.
Isa muigas ka.

10. septembril, 1988 see temp ära tehti. Mina olin ema kõhus ja 1989 jaanuaris sündisin.
Kaunis ju!
Ema 19 ja isa 22

Nelja aasta pärast on 25 aastat abielu täitunud.

Aeg loobib lainetega kive laulab Hendrik mulle kõrva, aga küll vesi lihvib need siledaks ja kaotab sootuks.

Homme veel koolitööd ja seda kõike kuni 30. detsembrini. Siis lendame paradiisi tagasi!
Ma igatsen Teda. Meie esimesed jõulud kohe eraldi.
Aga eks meil tule neid jõule palju.
Olen ka noor ja loll, tuul on purjetes :D
Uskumatu, et Ta üldse minu valis...

reede, 25. detsember 2009

Imeline!
Sina oled imeline!

See laul.. kas Sul on veel?
Millal plaat tuleb?
Mina ostaksin kohe!

Ja tuleksin kontserdile ka.. :)
Sa oled nii hea!
Mulle meeldib Su kandlejalgade idee nii väga ja ma tahan viibida su järgmisel kontserdil, kus pliidil küpseva söögi lõhn mu ninna jõuaks ja raam ja.. kogu see idee..

Oleme nii üks.. hullumeelsed ja uuendusmeelsed. Sa oled.. mu hingepeegel!

Siis oleksin saanud Sinuga tol ööl Põltsamaal kõike seda paremini jagada.
Ma oleksin siis paremini tunnetanud.
Ma tahan paremini!
Võta mind kaasa, kui vaid saad..

Homme vaatan Sind telepildist ja 31. või isegi juba 30. kohtume, kallis!
Õnn!





Vaatan msnnis ringi. Nii palju inimesi jõuluööl netis. Mina ka, mina ka.. kõhuvaluga punnitan Küllit teha. Õnneks pole raske, ma usun.
Kuid, ma vaatan neid ja nende hulgas on nii mõnigi, kellega mingi tihedamat sorti minevik selja taga..
ühel küsimärgid..
teisel.. nojah, pilt ju ei loe, mõne jaoks loeb..

Ja ma olengi kõrgemal kõigest sellest. Lõpuks ometi olen ma kõrgemal kogu sellest valust, mis on olnud seoses selle tiheda minevikuga. Igal Mihklil oma Mihklipäev.. bumerangi efekt.





Mu elu on imeline

teisipäev, 22. detsember 2009

Kõik saab korda

Ta käis eile öösel mul külas, olime kella neljani üleval. Et meie ka ainult öösel oskame üleval olla ning rääkida.. kord tuleb aega.

Õunapuu kontroltöö test sai viimaks tehtud. Uskumatu, homme on juba 23. detsember. Pole jõudnud jõule ootama hakatagi. Vähemalt sain täna kinkidega ühele poole, selles mõttes, et olemas on, ideeliselt või siis reaalselt. Aga olemas. Ausalt, ei plaaninud sel aastal ühtegi kinki ja kaarti teha peale peresisese loosipaki. Läks nii nagu läks. Tuli veel 2 suurepärast kingiideed, millest ühe peame teostama perega ja teise õega (kunagi tulevikus).

Arst oli positiivselt meelestatud. Eks näis, kas mu juba ligi 3 kuud kestnud köha ja järelnähud on tõesti nii leebed nagu arst väitis või on tegemist hoopis salakavala lurjusega. Vähemalt on Priidu pool saadud tervisehäda nüüd rohtudega sisse piiratud.

Rääkisime emaga täna hästi pikalt.. elust; libistasin üle huulte, et mul on nüüd Robert ja jõudsin meie hoopis muusse teemasse sisse põimida ka Kertu ja minu vana-aasta õhtu plaani.. eks näis, mis saab. Võiks ju õnnestuda.

Kaisa juurde kahjuks veel ei saa, kuid ehk uue aasta alguses.. ma ei tea, mis pühade ajal saama hakkab. Pean vanaemale ka külla minema.. kaua võib?! Pean plaani pidama. Pole kahel viimasel päeval selleks veel aega leidnud. Koostan igal õhtul uueks päevaks ajakava. Segane? Aga see aitab asjade kuhjumist vältida. Tegelikkus ütleb, et mul pole aega veel puhkuseks. Vaheaeg ütleb, et on.

Joon oma jõhvikajooki, mida arst soovitas. Pidi baktereid tapma. Mulle väga meeldib, kui arst seletab, mida miski haigus kehas bioloogiliselt teeb. Tihti küsin ise neilt sellelaadseid küsimusi. Enam pole ju Aire tunde, et teda pommitada: "Kuidas vedelik ikka uriiniks muutub?", "mis juhtub hapnikuga, kui ta kopsi jõuab?" jne jne
Minu meelest ülimalt huvitavad küsimused ja veel huvitavamad vastused.

Hakkan nüüd kohe filosoofia raamatut lugema (valikus on 3 erinevat) või tikin padjapüüri edasi. Jõulud, ärge tugle veel.. ma ei jaksa.


Oma rahu, oma headus, oma saatus, oma tee, ei elu eemalt muuta saa siin, oma hingest algab maailm..


Mitte miski pole kunagi liiga hea. Igas olukorras on oma kala sees.
Inimene ei saagi kunagi üdini rahul olla kõigega, mis tema ümber ja sees toimub.
Muidu poleks ta ju inimene, poleks edasi pürgimist, muutumist, arengut.
Inimene ei ole kunagi üleni rahu sees. Vati sees.
Rahutu on see elu ikka..
See ongi hea.
Elu pöördepunktid, mil ühe sekundiga muutub kõik järgnev..
Ma olen õnnelikum kui kunagi varem. Ei, see pole muinasjutt, mis algas. Kõik muu on ka ju minu elu. Muinasjutt on elu osa, mitte periood.
Ma ei tea, mis saab, aga ma saan aidata. Täna aitasin.


Kuramus, kontsert oli ikka nii super!

pühapäev, 20. detsember 2009

Kaks? nädalat tramburaid

Mõtlesin, et blogin homme, aga teen seda täna, jääb homse peale vähem asju ja ülehomse ja.. jõuluvaheajal räägin sellest, mis asju ma tegema pean. Miks ei võiks ma kasutada üht ainust sõna, kirjeldamaks oma kahe nädalast "vaheaega", sõna "PUHKUS"

Kisub hala poole, ei ole seda tänasesse vaja.

Alustan siis tänasest ja liigun nädalatagusesse aega. Hetkel on mu jalad kausis, mis on täidetud sooja veega ning jalaõliga, mis lõhnab lilleliselt. Vesi on juba leige, tuleb ära kallata. Sain just valmis homse päeva plaaniga, ülehomse teen homme õhtul jne. Uus tramburai uues rütmis.

Nädal tagasi kritseldasin veel oma miniuurimust. Oli see tõesti kõigest nädal aega tagasi?! Uskumatu, kuidas aeg lendab. Justkui oleks 7-päevaselt reisilt naasnud, kus toimub alati nii palju ja emotsioonid on laes ning mõtteid ja erinevaid tundeid ei oska kuhugi toppidagi. Paslik olekski siinkohal hoopis tagantpoolt ettepoole liikuda.

Reedel oli Ska? Jah, enne Priidu sünnipäeva käisime Skad kuulamas. USKUMATU, et see tõesti eelmisel reedel oli!!!
Laupäevase Priidu sünnipäeva tagajärgi ravin praegu jalavanniga. Ülehomme lähen loodetavasti arsti juurde, sest lisaks on mul vasakus kopsus midagi.. ei kahise, ei korise, kuid köha pole täielikult taandunud. Tuleb midagi ette võtta. Vähemalt ei saanud Priidu sünnipäeval raketiga pihta, mis oleks olnud palju hullem tagajärg.

Esmaspäev - projektijuhtimine, viimane esinduse koosolek teisipäevase jõulupeo korraldamise asjus, segakoori proov laupäevaseks ja pühapäevaseks kontserdiks. Õhtul olime laibad, teadagi miks - Õunapuu!

Teisipäev - viimasel minutil antud kodutööde tegemine tuli pressida oma planeeritud aja sisse. Juhei, mahtus ära! Kultuurikorralduse alused ja akadeemia jõulupidu, mis sõi närve ikka korralikult. Samas õpetas nii mõndagi korraldusliku poole pealt. Eks näis, mis edaspidi saab, kuidas asjad liikuma hakkavad. Väsitasin end palju, samas õppisin rohkem ja veel. Muidugi oli pärast pidu vaja ühelt järelpeolt teisele joosta.
Pidu oli vägev! Ausalt, ma kahtlen, et mujal ülikoolides nii vahvaid koolipidusid viitsitakse korraldada. Andku kõik mulle andeks, kuid luban meie koolile selle "karika". Stiilsed, andekad, musikaalselt väga heal tasemel peod :) Inimesed näevad vaeva ja on kui üks suur koolipere. Eks meil on omad eelised ka selleks.. siiski.

Kolmapäev - lõunast projektijuhtimise tunni tarvis projekti kirjutada.. oh sa vana, kus alles aeg lendas, aga taotlusvorm on nüüdseks peaaegu valmis. Lisadokumendid veel teha, siis.. vaheaeg on selleks ju kaunis aeg :D
Näidendi proov ja ettekandmine õppejõule - hästi läks! 15. jaanuaril on esinemine!
Õhtuks maandusime Merilini kodus kursuse jõulupeol, mille pearoog viis keele alla ning tunne oli juba parem - kas tõesti langeb iga päevaga mingi koorem õla pealt ning vaheaeg jõuab lähemale? Nüüd tundsin ülikoolis ka, kui hea on vaheaega oodata.

Neljapäev - lõunast projekti tegema jaa.. venitasime taas õhtuni selle eluka. Hoogsalt esinduse jõulupeole - käisime jäähallis uisutamas. Mõnus, ei tea, kas saabki sel talvel uisutama üldse.. maandusime Puhtas Kullas ja otsustasin õhtuks Paha Polly't ning SeeMe't kuulama jääda. Uni tikkus vägisi silma.. kuid polegi oma kursaõde enne laval näinud.

Reede - kell 5 äratus, 6:30 akadeemia eest otse Narva. Buss oli jääkülm! Õnneks jäi Põltsamaa tee peale ning Tuuli geniaalne idee magamiskotid tuua, sobis kõigile suurepäraselt. Narvas külastasime noorsootöö aluste raames mitmeid organisatsioone. Avastasin, et Jõhvi polegi nii mahajäätud ja väike linn.. Narva on ka ikka väga suur ja mitmetahuline. Ühest küljest imekena huvikool (PÜGi endises kuues) - väga suur ja ülimalt huvitavate ringidega. Kusjuures, kuumaks vähemalt näiteringis (lavakujundus, kostüümid jne) maksab 40 krooni! Ja siis need vilditud märtsikellukesed ja tulbid ning nahast maalid.. oeh.. miks meil sellist huvikooli ei ole? Sel hetkel oleks küll tahtnud Narva linna Viljandile lähemale tõmmata.. või siis vähemalt need huviringid.
Peaks mõnele kõrgemale akadeemia isikule ettepaneku tegema, et analoogsed asjad meile ka tuua. Ehk on meie igaval käelise tegevuse ainel lootust huvitavaks muutuda.

Ja teisest küljest laste varjupaik.. kontrastid on tohutud! Üks imelisemaid kogemusi oli just laste varjupaigas.. sel päeval sai taaskordset kinnitust mu õige eriala valik. Midagi nii imelist, kui tehakse selles majas, on raske mujalt leida, isegi lumest, isegi meie tänasest kontserdist.. on see siiram ja üllaslikum. Ja Urmo on üks ütlemata suure südamega inimene, kel palju mõistust ning ressursse, et aidata neid, kes seda tõesti vajavad. Vot, meie eriala lipulaev on Tema. Kas pole mitte suur eeskuju ja motiveerija?! Retooriline küsimus.
Igatahes jõudsime koju alles kell kümme õhtul, kümme korda võite arvata, mis olekus.

Laupäev - hommikul taas bussi ja Tallinna poole kontserdile.. kirik oli tõesti ilus, kuid rahvast uskumatult vähe (oma sõbrad ja tuttavad ei tulnud ka kahjuks kohale, aga see on juba teine teema) ning esinemine ei tulnud ka nii hästi välja.. noo.. üheksaks saime Viljandisse.

Pühapäev - taas hommikul üles ja Maagümnaasiumisse.. hoopis teine saal, hoopis parem tunne, soojemad ruumid!, tühi kõht (ikka veel), aga kindlam olek, ootusärevam tunne.. ja kui see kõik algas - kas olen üldse varem kooriga milleski nii ehedas ja musikaalselt tasemel kontserdil esinenud? Jah, laulupidu ei trumpa miski üle, kuid see õhkkond, mis täna Maagümnaasiumi saalis oli, jättis hinge sügava jälje, mis kannab veel kaua kaua mind edasi. Me oleme ikka kuradima head! Saime heli- ja filmilindile end jäädvustada. Tulevikus on võimalik vaadata ka.

Nägin üle mitme päeva Robertit ka. Tal oli samuti pöörane nädal. Kõigepealt akadeemia jõulupeol esinemine, siis Tallinnas, hiljem Tartus ja jälle Tallinnas ning homme ka Tallinnas.. ja reedel Jõulutunnelis. Ta on.. olgu, sellest ma ei räägi, tunduks suure kekkamise ja kiitmisena. Sest just seda ma teeksingi, laulaksin oodi :D
Ma pole enne veel tundnud kedagi, kes muusikas nii sees oleks.. kes selle kaudu teistele midagi head ja õpetlikku tahab pakkuda. Kes.. olgu, aitab!

Hull nädal on möödas. Judinad käivad mööda selga alla, kui leian end mõtlemast tulevikule.. ei ole üldse mingit tahtmist sealt lahkuda. No, kohe üldse pole. Joovastus võiks kahe ja poole aasta pärast sama suur olla.
Justkui oleks suurelt reisilt tulnud.. nii palju on anda ja veel rohkem sain õppida. Nii ju peabki olema.

Kas mul on jõulukingid tehtud või ei? On neid siis nii hirmsasti vaja teha..
Sel aastal pole olnud mahti jõule ootamagi hakata, nad lähenevad valguse kiirusel.

Homme uue hooga. Vahetan kohe selle vee välja, varbad on juba kortsus. Uni on kerge tulema, süda raske jahtuma.


Head ööd!
Ahjaa, kel suveks liikuva graafikuga tööd on pakkuda?

esmaspäev, 14. detsember 2009

Võiks öelda, et järgmise nädalaga saab nii mõnigi asi ühele poole või siis läheneb kokkuvõtvale osale.

Kõik need asjad, millega palju vaeva on nähtud, hakkavad nüüd valmima.
Olenemata sellest, et vaheaeg algab alles jaanuari lõpus, olen praegu endaga väga rahul. Kui see nädal jõuab nädalavahetusse, vaatan, kuidas asjad läksid - hästi või halvasti. Uues peatükis avan uued tegevused, mis on mul juba praegu natukene alustatud. Küll ma olen ikka tubli! Lemps võiks ka seda märgata.. näääh, vahet pole, mida tema märkab või mida mitte.

Siiski ei oota ja ootan ma järgmist nädalat.
Asjad on valmis.
Miniuurimus on valmis.
Jõulupidu on peaaegu valmis.
Näidend on peaaegu valmis.
Plaanid on paigas, süda on rahul.
Alustan magamaminekuga. Ei saa mina aru, miks nii kaua läks, aga see polegi enam oluline.

Valmis olla, kohtadele, läks!

kolmapäev, 9. detsember 2009

Halan ka nüüd oma elu üle natukene, polegi ammu seda teinud.

HULLUMAJA ON! NII PALJU ON TEHA! Jah, kõigil on palju teha, kuid 'palju' on igaühe jaoks erineva tähendusega. Mõni ütleb 'palju', samas on tal minu mõistes ikka väga vähe teha. Ma ütlen 'palju', aga võrreldes Urmo Reitaviga on mul ikka väga vähe teha.

Igatahes minu 'palju' on siin.

Kooliaasta alguses mõtlesin, et seekord hakkan tegutsema, osalema ja kommunikeeruma, sest tõesti.. mis kool see on, kus ainult õpitakse. Mälestused peavad ikka helged ja mitmekülgsed olema. Samuti ei lase mu tegevuse janu kaua ainult õppimisega tegeleda.

Kuna kooliaasta algab alati helgelt (ega siis ei mõtle eksamiperioodi peale), otsustasin segakoori minna (muidugi ei osanud ma arvestada, et proovid ja esinemised on enamasti nädalavahetustel.. vahel isegi lausa 6 tundi proovi ja mitu päeva järjest). Nojah, esindusse ma läksin ka, kuid olin toetajaliige nagu varem - ehk siis eriti kohustusi polnud.

Millalgi tuli näidendis osalemise võimalus, muidugi haarasin kinni - polnud ju suurt midagi teha peale suvise projekti aruande, mis on äääääääääääääääääääääääääretult mahukas. Ükski koolitöö pole üheski koolis nii mahukas kui seda on projekt, mis kestab aasta aega (taotlusvormi kirjutamine, läbiviimine, aruanne sisse arvatud). Selles olen ma kindel!

Olin õnnelik oma tegemiste sees, vahva ju!


Üks hetk taipasin, et koolitöid on nii meeletult palju: erinevad rühmatööd, uurimused, arvestused, lugemist oi-oi kui palju, praktilised koolitööd, teoreetilised koolitööd - hullumaja läks lahti ja praegu ei julge päevikut lahtigi lüüa, sest seal seisab selline hunnik ülesandeid, et ausalt.. mõni teine minu asemel laseks kuuli pähe. Pean silmas neid, kes ütlevad 'palju', kuid tegelt polegi neil nii palju tegemisi.

Nüüd me siis rabeleme end hulluks nagu tudengid ikka sessi ajal. Oleks see siis ainus asi peale kodu, sõprade ja pere. Siis elame hästi, kui nii on.

LISAKS on etendus, mille peaproov on juba järgmisel nädalal ja esinemine jaanuaris.
Segakoor, mille proovid on ülipikad, esinemisi väga palju. Esindus, kus kogemata kombel sain kultuuritoimkonna juhiks ja orgunnin järgmiseks nädalaks kogu akadeemiale jõulupidu (muidugi koos esindusega, kuid vastutus on siiski minu kanda). Lisaks projektiga seonduvad järelasjad.. aruanne on nüüdseks valmis (LÕPUKS OMETI!), kuid pisiasju on veel vaja teha. Ausalt öeldes, enne büroo tagasisidet, mille saame hea õnne korral veebruaris, halva õnne korral märtsis või aprillis, ei ole veel projektiga sugugi ühel pool.

Muidugi ma naudin neid lisategevusi, mis kooli alguses võtsin. Kust oleksin ma osanud ette näha, et aasta lõpp nii ulmeliseks kisub.

Vaheaeg algab veebruari alguses, mitte jõuludel.. kuuse all loen filosoofiat ja teisel jõulupühal kirjutan reflektsiooni jõulude pidamisest. Kolmandal teen pere pärimuse kogumist ja siis õpin veel kolmeks eksamiks. Nii on ulmeline elada, kunagi saan selle eest vähemalt palka.. praegu on praktika (aja planeerimine, kohusetunne, vastupidavus, pingetaluvus jne jne jne). Ometi ei oska ma niisama ka kodus passida, orkutis istuda ja msnnis pidevalt muliseda.


On ära halatud, juhei!
Hakkan nüüd armast kodutööd tegema.
Vähemalt on mõni asi siin maailmas helge. :)

reede, 4. detsember 2009

Siiski, me võiks Kertuga raamatu kirjutada.. kasvõi iseendi jaoks..

Lootus on võimas, me kõik teame ja oleme seda tundnud. Täpselt analoogses olukorras viibinud ja ikka lootnud, mis sest, et kuramuse tume ja pime on kogu see maailm.. jah, suudame naeratada, tegutseda, suhelda, kuid midagi väga olulist on hinges puudu, katki, valutamas. Ja otsest vastust ju polegi.. kas on või ei ole. Aga seda me ju ei tea. Elu tahab ikka, et me aina piinleks ja õpiks ja piinleks. Miks? Ma arvan, et see on protsessist üks etapp jõuda lõpuks sinna, et tunda lõpuks seda, mida väärt oled! Seda, millest oled alati unistanud, lootes, et see üks inimene või see teine inimene ongi need, kes võiksid Sul olla. Võimalik, et ongi - võimalik, et polegi. Mina ka ei tea. See on vaid minu kogemus (igaühel on oma nägu.. kuid muster on sarnane.. ehk). Miks muidu inimesed vahetavad oma kogemusi ja leiavad nii palju ühist. Kellel pettis noormes, kes pettis ise jne jne. Sarnased, mustrid, isegi sarnased olukorrad ja põhjused.
Miski ei saagi vist kunagi valmis. Nii ei tohi mõelda, aga isegi, kui leiad Selle enda jaoks parima inimese, ei tea ju kunagi, kas elu lõpuni jäädakse kokku. Aga lootus on ometi alati! Ükskõik, mis inimesega..

Kunagi vaatame tagasi ja mõtleme, kui palju ikka üks inimene peab läbi elama oma südames, et leida midagi tõeliselt head enda südame jaoks.. või siis ei tulegi seda hetke (ma parem loodan, et kõigil tuleb) - tuleb siis, kui silmad ja süda lahti on! Sest kindlasti on neid, kes lasevad nö. õige hetke mööda.


Tead, kui kummaline on.. nii kummaline, et ma arvasin Teda olevat see õige ja parim minu jaoks! Ma tõesti südamest uskusin seda ja ma armastasin teda päriselt (kuigi ma ei taha seda sõna üldse ilmaasjata suhu võtta, inimesed isegi lörtsivad..). Ma olin nii õnnelik ja mõtlesin esimest korda elus, et Temaga ma võiks kokku jääda ja tahaks vanematele tutvustada. Mina, kes ma ei taha vanematele tavaliselt mitte midagi öelda (sest tegelt pole olnud õiged kaaslased või lihtsalt mina pole tahtnud).
Tagasi joonele.. ning nüüd, kui sellest on möödas natukene üle aasta.. ei suuda ma ära imestada, et maailmas võib olla keegi hoopis palju õigem mu südamele.. ja et Ta ongi selline.. et kõik iidsed ütlused ja müüdid armastusest, suurtest tunnetest, aususest.. ongi tõesed.

"Armastuses ei saa keegi teisele haiget teha; igaüks vastutab ise oma tunnete eest." - see meeldib mulle, mitte, et ta eelneva jutuga otseselt kokku jookseks :D

"Inimene, kes Sind tõeliselt armastab, ei pane Sind kunagi kannatama."
Alles nüüd oskan ma neid armastusfilme tõeliselt nautida.. hoopis teistmoodi vaatan neid. Justkui oleks uus uks elus avanenud sinna maailma, mida ma veel näinud polnud.
Alles nüüd oskan nautida neid laule ja hetki.


Mitte, et kõik ongi nüüd valmis ja tehtud.. mitte, et see peakski olema SEE MISKI TÕELINE..

Mina usun ja tunnen, et on. Ja ei suuda ikka veel uskuda, et tegelikult ka on.
Mitte selles ei tahtnud ma nüüd kahtlust tekitada :D


Elu ei saagi kunagi valmis.
On vajadus uuesti need vanad läbi loetud raamatud ja luuletused kätte võtta, sest nüüd on nad hoopis uues valguses.. mina olen avatum, teisem, parem. Ma mõistaks neid teisiti ja paremini ning mu maailm muutub avatumaks.



Elu on ikka üks imeline kingitus.
Elamine on kunst.
Mis kedagi õnnelikuks teeb.

Veel 1,5 kuud tagasi ei oleks ma neid ridu osanud mõista, kui keegi teine oleks need kirjutanud. Ma oleks aimanud, et "jah, ma saan aru küll, mida ta mõtleb ja tunneb.. ma tean, mis tunne see olla võib, sest mina ka ju igatsen.." aga tegelikult tean ma alles nüüd.. ja ehk ei tea ma nüüdki, ehk tean kunagi hiljem.

Veel 1,5 kuud tagasi oli mu elu nautimuseks projekt, seltskond, vajadus suhelda ükskõik kellega, ükskõik kui palju, põhimõtteliselt ükskõik, mis tasandil ja mis kellaajal.. ma olin üksi ja katki. Ma vajasin inimesi, vajasin pidusid, rõõmu, tantsu, naeru, nalja. Mitte, et ma nüüd ei vaja, aga see viib mõtted mujale, olgem ausad. See aitaski mul vastu pidada üldse.. igapäevaelus.

Võluv on see eluprotsess.
Ja õnn ei jää tulemata neile, kes on avatud südamega ja loodavad.. isegi halvimas, mis sest, et see lootus.. võib olla ka vaid lohutus.


Õnn on siiski olemas.

laupäev, 28. november 2009

Olen tänasest 6-tunnisest koori- ja orkestriproovist nii vaimustuses, et ei tea, kuhu see kõik toppida! Praegu tean vaid, et tühi kõht vajab täitmist.

Ei jaksa!

Igatahes, 19. ja 20. detsembril on kontserdid Tallinnas ning Viljandis. Olema saab see suurepärane ja rohkemgi veel..

esmaspäev, 23. november 2009

"Roos kui tähistaja on tühi, roos kui märk on täis, tal on mõte."

vähemalt sellest saan ma aru! :D

Olgu, üks oskus on teksti lugeda ja teine, sellest aru saada.
Aga, kui ma loen teksti ja saan sellest aru ning süvenengi täiesti üleni teksti mõtte sisse, siis..
..mingi hetk tuleb hämane seisund, kuna ma ei oska enam sügavamale edasi mõelda. Siin saan aru, et mu aju ei mõista ikka teksti mõtet täielikult, kuna mul puuduvad vastavad teadmised, vastav aluspõhi.
Mnjah.. aga huvitav on sellegipoolest. Loodan, et loengus läheb veelgi selgemaks ning ma saan aru ilma, et peaksin olema teatud aluspõhja omandanud. Ehk?

Jälle mingid piirid, mis ei lase maailma avaramalt vaadata, uurida, uudistada.
Aga noh.. kõike ei saagi ju mõista. Üleni ja täielikult ja ongi hea, kui kõik ei mõista ja teatud inimesed mõistavad.

Olgu, kogu mu sissekanne baseerub mingil imelikul kultuurisemiootika artikli lugemise lahtimõtestamises. Nüüd peaks justkui seoseid looma.. et kuidas see siis minuga seotud on?


Aga ausalt, ma ei jõua enam süveneda.
viie või kuue tunni pärast on juba äratus.. tere hommikust!
Tahan teksti edasi lugeda.. hommikuni. Kas mul homme õhtul on sama tuhin sees?


Tegime kodus jõululoosid ära. Umbes viiendal katsel ei tõmmanud keegi oma nime.
Hommikust saati kummitab peas "Sind otsides" saate 2 osa. Kaunis.
Aasta tagasi oli paks lumi maas ja ma käisin skatepargist pilte tegemas.. kõik oli teisiti.. teistmoodi õnnetunne. Jah see oli õnn. Aga kust oskasin mina teada, et õnn võib hoopis paremgi olla. Siinkohal lõpevad sõnad. Las luuletajad luuletavad sellest ja kirjanikud kirjutavad. Nüüd ma võin ehk isegi mõista, mida üks või teine öelda tahab.. ja ehk mõistan hoopis alles kunagi hiljem.
Nagu semiootika. Ega alguses ei mõistagi ju.. aga kui süveneda, siis midagi mõikab küll ja jääb külge. Selle sama maailma üks viis mõistmiseks.. maailma? Esialgu kasvõi üht lauset, pilti või sõna. Kuramus, see ei tule ju ka kohe.. ikkagi on mingit põhja vaja. Uskumatu, et mõned seda ülikoolis õpivad. Ma tunnen, et minu mõistus seda küll ei jagaks.. natukene ainult.

Ahjaa, suunaks oli ju nädalavahetus.
Isal on selg jälle valus.
Martin ja Kertu lähevad homme teatrisse.
Tuleviku mustad ja eredad plaanid keerlevad peas ringi, aga ma panen nad osavalt tagasi sinna, kus on praegu nende koht - peitu!
Emal on homme ka kontsert..


Kõht on tühi ja teksti lugemisest ei tule vist enam midagi välja.
Head ööd.

reede, 20. november 2009

Sa oled kaunis

Rääkisime täna Kertuga pikalt ja laialt.. kõigest olulisest.. kõige olulisemast siin elus. Sellest, kuidas praegusel ajal vastu pidada ja millest tegelikult kinni hoida ja sellest, kuidas me kõik kombime siin elus..

Kui ta uksest välja hakkas minema, ütles, et me võiksime raamatu koos kirjutada.

Muide, Egert tahab raamatu trükki saata. Minu arvates väga hea plaan!



Vaatan nüüd filmi edasi.
Õhtul loen filosoofiat, ausalt.

2 olulist asja veel: mu tädil on täna sünnipäev ning Keskööl tuli plaat välja ja 25. detsembril on üks neist või nad kõik "Jõulutunnelis"! Mul on nii hea meel :)