pühapäev, 30. detsember 2012

Jõuludest




***



I will never, never trust the shining frames of fame
Ei saa minna tagasi vana ja tundmatu juurde, kui oled kogenud midagi uut ja teistsugust
Pilt läheb ikka aina selgemaks, mitte udusemaks




pühapäev, 23. detsember 2012

teel koju



veel nagu tuul käid üle vaikse välja
ja kaardid jagad nelja eri masti
ning ilma jagad neljaks mänguväljaks

ma seisan kõrval tahe teispool tõde
ning mõõdan kaheks vaikimise vaeva
mu osaks jätad üksikute saarte rea
ning veidi väsinuna sinetava taeva (Sulev Oll & Anti Kuus "Öö mõte on kuus")

raamat, mille iga pilt ja iga luule sõna on nii omased

Luule armastab kannatajaid. Seest on soe ja ebamugavalt terav. Ma olen õnnelik, isegi õhtul pimedas ma pigem naeratan, kui kurvastan. Samal ajal on seest ebamugavalt terav ja mugavalt soe.

ei ole kurbus
See on armastus


--
Päev enne koju tulekut õnnestus mul kuulata Argo Valsi verivärsket albumit, mille muusikast ma enam lahti ei saa. Siin on üks vanem salvestus meelispaladest:


--
veri salamisi rähni
kisub kuuse otsa
sinu veri salamisi
viib su maailma otsa (sealsamas)

Ilusaid jõulupühi, armsad :)

esmaspäev, 10. detsember 2012

Külastasin täna jõulujazzi. Jäin jälle tukkuma. Ma ei saa jazzkontsertidele minna.
Artisti impropala oli hea.. väga hea. Vb seepärast, et polnud väga jazz.

Tegin poolikuid banaane ahjus. Puistasin tumedat šokolaadi peale ja sõin ära.


Vahel on nukker.
Ja miskipärast ma ikkagi ei.. tea.
Olen kusagil tumedas kohas. Natukene.
Ja püüan mõista, miks ma siit veel välja ei saa.

neljapäev, 6. detsember 2012

Now you're taken.. just for now

Jõudsin töölt tund aega tagasi.
Jäin maha esimest ja peaaegu ka teisest bussist.
***
Läksin täna töö juures poistega peaaegu kaklema.
Enesekaitseks.
Aga taipasin kiiresti, et sellest on asi kaugel, kui jututeemad seksi peale veeresid.
Eks nad veeretasid seda palli pikalt, lihtsalt mingi aeg kadus neil ikka igasugune piir.

Poodi.
Vein.
Koogitükk.
ja jäätis.

Ei ole mina endale enne magusat Tallinnas ostnud, kui siis nüüd.
Aga juba kolmandat päeva veini juua.. 


Lühifilmide 16. osa:

Ma ei karda
ja armasta kõike.. :)


Millegipärast blog vimeo videosid täissuuruses ei jaga.



Pick me
Choose me
Love me
Maalida tahaks..


"One day we'll be together again, for certain... Now is just growing and waiting"

kolmapäev, 5. detsember 2012

Pick me.
Choose me.
Love me.

...

Ei, ma ei ütleks midagi, kui sa ei ütleks midagi
aga sa ütled ja ma ütlen ka
ja ma..
ning sa..




Ning sügaval sisimas hõikab üks hääl: Kadi, armasta ikkagi sügavalt, alati ja kogu aeg tee kõike sügava südamesopiga. Ilma ei saavuta me midagi. Südamega minnes, saavutame kõik. Ja kurbusel on oma osa õnnest.
Võib-olla ütleb nii ainult Maeterlinc (Tarkus ja saatus) ja Jüssi noogutab takka ning mina seepeale usun.
Mhh, tegelikult ma ei kahtle selles üldse.

esmaspäev, 3. detsember 2012

Puudutab

Võta mu käsi
raske
ja palav
kõigi nende
ütlemata sõnade pärast

läbi mu januse keha
jõuavad nad sinusse
see on rahu
vahel on hirm
aga see vist ei loe
/J. Kaplinski/
Where did it go?
I don't know
Where is it now?
Time hides things
Lies hide things
I hide things
I lose things
Where did it go?
I don't know
Where has it gone?
Where has it gone?
Time hides things
Lies hide things
I lose things
I break things
I forget
I fall away
I'm tired
I'm tired

pühapäev, 2. detsember 2012

laupäev, 1. detsember 2012

Something I strongly believe in..



teisipäev, 27. november 2012

Pahupidi

Teate, vahel ei saagi õieti aru, kas elu paneb inimest proovile või pigem paneb inimene ise end proovile.
Kui rääkida võtmes...


Või on see koosmõju. Tänane päev on olnud täis ärevust. Õhtuks olen kuidagi moodi end rööpasse ajanud. 

Viimased 4 ööd ei saa korralikult magada, uni on rahutu ja unenäod ärevad, sündmusterohked, mitte hirmsad, aga häirivalt rahutud. Täna öösel näiteks jäime pereautoga lumetornaado kätte. Tundsin end turvaliselt, aga kogu tegevus oli nii äkiline ja ootamatu.

Tööl. Selgus, et homme läheme Eveliniga mõlemad esmaabi koolitusele, õhtuks tööle tagasi. Neljapäeval koolitus. Reedel väljasõit ja väike promo koolides. Meil on praktikant keskuses. Justkui vähem tööd oleks, aga ideid on rohkem ja tegevused saavad kiiremini tehtud. Ärevus.

Lisaks.. ahh. :)

Tänased rahu saavutamise mõtted:
ma olen õnnelik ka siis, kui ma tunnen, et mul õnne pole
Ma armastan, ma armastan, ma armastan, ma armastan, ma armastan..
ma ei lõpeta, ma ei lõpeta, sest ma tunnen ja usun, et on vaja jätkata
ma kujutan endale paljusid asju ette, vanast harjumusest olla kartlik ja karta seda, mida pole veel näinudki
I do as much as I can handle. I do as much as I can handle.
And I can handle much more than THIS - ärevus praegu ja siin minu sees, mind ründamas!


Sain tund aega varem töölt lahti, ettemaksuna.
Avasin bussis taas raamatu ja esimene lause, mis mind tabas: "Olla õnnelik tähendab ka ülejõudmist ärevastõnneootusest."

Mida peaks see siis nüüd tähendama, täna, minu jaoks?

Mu mõistus ründab mind oma valede tõdedega.. NII ON, USU MIND.. su hirm on põhjendatud, su kartused on põhjendatud, karda, ole ettevaatlik.
Sisuliselt ütleb ta mulle - ära usu, looda ja armasta. KARDA.

Aga kas on hirm ja kartus meid kunagi õnneni viinud. Seda ütleb ka raamat:

"Kui mõni võõras loom tungib mesipuusse, peatavad kõik mesilased oma töö; ja samuti jätavad meie hinges, kui põlgus või loobumus on sinna asunud, kõik meie võimed ja voorused oma tööülesanded, et koguneda iseäralise võõra ümber, keda meie suurelisus nele tõi."


Aitab. Täna pean säästma energiat tädi essee jaoks. Hakkan seda nüüd kohe siinsamas kirjutama.

Tänased ilmastikunähtused: hommikune vihm, päike (ohtralt päikest), pilved, tuul, vikerkaar, jäide maas.. kas võib öelda, et talv tuleb või on meil vaja viiendat aastaaega? :)




Ma tunnen talve lõhna.
armastan, et ma usun ja alla ei taha anda, isegi, kui sees kõik keerab. Iiveldus läheb üle. Ma veel ei ole seda kogenud. Aga läheb.

esmaspäev, 26. november 2012

Täna on see mõte mu jaoks. Üleni on mu jaoks.

Elu on pöörane. Lihtne ja pöörane samal ajal
Aga alati on oluline säilitada rahulikkus, kannatlikkus, usk ja armastus esimesteks
Alati armastus. Ja uskuda kogu aeg
Ka kõige ebareaalsemates olukordades
Uskuda
Ja mitte karta valu, kurbust

Tõesti, südamepõhjas sügaval ikkagi jätkata armastamist. Isetult

Nüüd õpin ma seda
Isetult armastama

osata armastada ka üksi olles..
..seda ma püüan


Hahaa :)

reede, 23. november 2012

Armastusest

See nädal tööl on olnud kui üks suur rahulolu ja mediteerimine. Ükspäev rääkisime armastusest. Täiesti ootamatult ja juhuslikult.

Mõnel üksikul päeval on päike tuppa sisse siranud, et isegi ruloo tuleb ette tõmmata, et arvutiekraani näeks.
Tihti jätsin ruloo ülesse, et päike sisse lasta.

Lapsi käib vähe, aga see-eest saab iga päev ikka kas mõne ööülikooli loengu või mitu head artiklit läbi lugeda ja mõtestada.

Istume vaikuses ja leian end tihti omaette naermas.. naermas elu avastuste üle.

Ma olen õnnelik ja ma armastan elu väga.


Koju sõites loen alati raamatut või pühendan need 30 minutit unistamisele. Enam kahjuks merd ei näe, kuna juba pärast kuut on väga pime väljas.. imelisi vaateid avaneb teinekord.

Sel nädalal olen otsinud infot armastuse kohta. Kuulanud-lugenud, mida teistel on sel teemal kosta. Sain infot mitmest allikast, kuid lõpuks oli mul haardes ikkagi mu enda hea raamat, mille täiesti juhuslikult (või mitte) tädi poolt lõpetamiseks sain. Ta ei pruugi ise teadagi, kui suure kingi ta sellega mulle tegi. :)
Ja raamat kirjutab tarkusest ja saatusest.. nende suurimas tähenduses. Ma mõtlesin, et ei saa olla, et ta ei kirjuta armastusest. See pole mingi tarkus, kui ta ei kirjuta armastusest. Ning raamatu lõpus.. ta kirjutabki. Alustasin lugemist sealt, kust tema alustas kirjutamist armastusest.. otse armastusest.

Kuna ma loen ja leian mõtteid, mida oma sõnadesse ümber ei taha veel panna, siis, siin nad on:

"Tund on kõhklev ja arglik rändur, kes rõõmutseb või kurvatseb teda kostitava peremehe naeratuse või sünge pilgu kohaselt. Mitte tema ei too meile õnne; me ise oleme kohustatud õnnelikuks tegema tundi, mis tuleb varju otsima meie hingest. Tark on see, kel on alati soovida talle lävel midagi rahustavat. Tuleb kuhjata endasse lihtsaima õnne põhjusi. Ärgem kaotagem seepärast ühtki juhust, et olla õnnelikud. Püüdkem tunda alul kõigi inimeste kohast õnne, et eelistada talle hiljemini asjatundlikult endakohast õnne.
Sellega on samasugune lugu kui armastusega. Peab olema sügavalt armastanud, et teada, kuidas tuleks armastada siis, kui ei armastata enam. ..."

"Ka ei nimeta me targaks seda, kes näiteks tunnete alal ei lähe lõpmata palu kaugemale sellest, mida aru talle lubab, või mida kogemused soovitavad tal oodata, Ka ei nimeta me targaks sõpra, kes ei pühendu oma sõbrale seepärast, et näeb ette sõpruse lõppu, või armastajat, kes ei andu täielikult, kartes armastuses hävida.
Tuleb endale öelda, et sada õnnetut juhtumit röövib meie õnneenergialt vaid kaduvaid ja ülearuseid osi, ja tuleb möönda, et kogu tarkus on kokkuvõttes vaid nagu puhastatud õnneenergia. Tark olla täendab õppida õnnelik olema, et õppida samal ajal omistama üha vähemat tähendust õnnele omaette. On tarvilik, et inimene oleks niikaua ja niipalju kui võimalik õnnelik; sest et need, kes väljuvad lõpuks iseendast õnne värava kaudu, on tuhat korda vabamad kui need, kes väljuvad läbi kurbuse värava. Targa rõõm valgustab üheaegselt ta südant ja kogu ta hinge, seevastu kui kurbus valgustab sageli vaid südant. Inimene, kes pole tundund õnne, sarnaneb ränduriga, kes on reisinud elati vaid öösiti.
...
Õnnelik ei tule olla õnnelikkuse pärast, vaid selleks, et õppida selgesti nägema seda, mida varjaks meie eest alati tühine ja liiga passiivne õnne ootus."

"Kui teid on petnud näiteks armastus, kas arvate siis, et teile oleks hüveline olnud uskuda kogu eluaeg, et armastus on see, mis ta pole, mida ta ei saa olla? Kas arvate, et seesugune illusioon ei võltsiks te tähtsamaid tegusid ega varjaks kauemat aega üht osa tõest, mida tahate saavutada?
...
Õppigem moodustama oma pettumusist salapäraste ja ustavate sõprade, eksimatute nõuandjate koondist. Kui mõni neist, julmemana kui teised, lööb meid hetkeks maha, ärgem öelgem siis ohates: elu pole nii kaunis kui me unelmad; öelgem selle asemel: meie unelmais puudus midagi, sest nad ei tõestunud elus. Lõpuks koosneb ka nii palju kiidetud tugevate hingede jõud vaid pettumusist, mida nad on lahkelt vastu võtnud. Iga pettumus, iga vastamata jäänud armastus, iga luhtunud lootus lisab teatavat kaalu teie tõe kaalule, ja mida enam illusioonid teie ümber langevad, seda üllamalt, seda kindlamalt ilmub suur tõelus, nagu päike, mida näeb selgemalt läbi talvise metsa lagedate okste."

"Olen näinud mitut armastuse tõttu murdunud elu, kuid on tõenäone, et kui lõhkujaks poleks olnud armastus, siis oleks sõprus, tüdimus, püsimatus, kõhklus, ükskõiksus, tegevusetus purustanud samad elud. Armastus purustab südames vaid hapraid esemeid ja kui purustab seal kõik, siis tähendab see, et kõik oli seal liiga habras."

"Jah, ma usun, et maa peal pole ihaldatavamat õnne kui võrratu ja kauakestev armastus, aga kui te teda ei leiagi, siis pole kõik see, mida olete teinud tema väärimiseks, kaduma läinud teie südamerahule, teie ülejäänud elu mehisemale ja puhtamale siserahule."

"...me võime alati armastada. Armastage omalt poolt võrratult ja teile saavad osaks peaaegu kõik võrratu armastuse rõõmud.
...
Ärge arvake, et ebavõrdse armastuse õnnetutel tundidel kannataks rohkem see, kes on õiglasem, targem, suuremeelsem ja suursugusemalt kirglik. Parem armastaja pole peaaegu kunagi haletsemisväärne ohver. Täielikumalt ollakse ohver vaid siis, kui ollakse oma vigade, oma eksimuste ja ebaõigluste ohver. Nii ebatäiuslik kui te oletegi, teie võite rahuldada iga imetlusväärse olendi armastust, kuid imetlusväärne olend ei rahulda teie oma, kui te pole täiuslik."

"Ja olgu teie südamesaatus milline tahes, ärge kaotage julgust. Kõigepealt ärge arvake, et kuna te pole tundnud armuõnne, et teile seepärast peaks lõpuni jääma tundmata inimliku olemasolu suur õnn."


/"Tarkus ja saatus"; Maurice Maeterlinck/

Armastus on.. kogu aeg olemas ja igal pool olemas. Ma ei arvanud nii mõnda aega tagasi.
Kui me teeme kõike armastusega, siis me juba tunneme armastust. Kui me ei karda haiget saada, siis me juba tunneme armastust.
Mees-naine vaheline armastus on vaid üks osa sellest suurest armastusest.
Kuna ta on nii intensiivne ja kui me tõeliselt armastame, siis me kogeme palju ja saame korraga palju, kuna anname palju.. 
..seepärast on ta ehk eriline ja alati ihaldatud olnud.
..sest kes on armastanud, on elanud.

Ma enam pole kindel, et elus on inimestel suurim ja õilsaim eesmärk pere luua ja järglasi saada.
Jah, elu õilis eesmärk on elu edasi anda-kanda. Aga anda-kanda saab mitmel moel. Saab aidata elule need, kellele on elu antud, aga nad on selle ära kaotanud.. armastust ja elu on meil võimalik edasi kanda igas oma tegemises.. igas kogemuses ja koosolemises teise inimesega.
Iga päev.
Iga minut.
Iga sekund.

Oled sa seejuures isekeskis või paaris või.. kuidas iganes.
Peaasi, et õnnelik ja armastad.

Jah. Need on mu selle nädala mõtted.

neljapäev, 15. november 2012

Gruusia söök

Kui miski Gruusiat iseloomustab, siis on see SÖÖK, söök ja veelkord söök.
Erivajadusi nemad söögi juures ei tunnista. See on veel liiga võõras maailm nende jaoks. Taimetoitlased.. mhh, kes need on ja miks? 

Nendes rummikoogilaadsetes palades arvasin mina tundvat tuunikala maitset, aga ei - ainult taimne ja oi, kui hea!
Esimene taldrik - Ispanaki - aurutatud spinat sibulate, ürtide ja kreeka pähklitega. 
Citeli Lobi - punased oad, kreeka pähklid, ürdid. 
Badrijani - täidetud baklažaan, sibulate herbide ja kreeka pähklitega.



 Seened - keedetud, praetud, täidetud.. 

Lisaks oli üks sai, kus vahel oli juust. Nägi välja nagu lahti lõigatud pitsa. Teine toodi veel lauale, seal paistis vahel olevat hakkliha.. ilmselgelt. Tegelikult olid hoopis purustatud oad ja oi kui palju parem kui hakklihapitsa.

Praegu panen vaid söögi pilte, kuna mul endal on pannil.. nn pasta juurviljadega ja oeh.. no pole see!

reede, 2. november 2012

Täna on ju hingedepäev!

Juba mitmendat tundi olen justkui mingis teises dimensioonis. Tohutult hea on olla. Suur rahu on sees. Nüüd peaks justkui olukorda ära kasutama ja midagi imelist looma.

Projekt, mille lootsin täna enamuses valmis saada, muutis vormi ja suurendas end vähemalt 2/3 võrra. Olukord, kus oled millegagi algust teinud ja tunned, et asi on suurem, kui esialgu arvasid. Seega, kui on soov areneda, midagi uut õppida, tuleb väljakutse vastu võtta. Võtmed: positiivne meelestatus tehtava suhtes ja usk.

Ma ei karda.
Ma armastan.


Kõik algab alati sisemisest tasakaalust või tasakaalutuse märkamisest, ehk siis ikkagi tasakaalust.


Ma tahan hõisata! Mul ei jagu sõnu selleks.
Võibolla rõõmustab mind hetkel äratundmine, taaskohtumine selle olekuga, mis valdas mind veel 3 nädalat tagasi.

Et tegelikult ka on nii.. kui oled liikunud edasi ja hoiad oma seisundit, kas pead siis jätkama mingeid harjutusi või misiganes mõtted-tegevused toetavad su oma seisundi püsivust.. on võimatu liikuda tagasi. Sa oled juba edasi astunud tohutu sammu.


Ja hea, kui saan teisi aidata.
See on nii hea.


Olgu, viimane energia läheb täna projekti peale.
Ma armastan elu.
"Our great goal in life is to love. The rest is silence."

Juba mõnda aega tähendab armastus minu jaoks.. midagi täiesti teistsugust, mida ma pole kunagi kogenud.

laupäev, 27. oktoober 2012

Üks eriskummaline arginädal on läbi saanud. Algas justkui mitu kuud tagasi..

Mu telefon varastati tööl ära.

Ühel hommikul lasi elektrik kella, tuli tuppa, kontrollis näitusid ja lülitas voolu välja.
Õhtuks oli see õnneks tagasi.

Retsepti ja rohtude tagaajamine on nüüdseks vilja kandmas. Kurk hakkab paranema. Hääl on kähe juba kolmandat päeva ja see meeldib mulle.

Eile närisin niisama midagi suus ja esihambal tuli väike kild ära..

Täna oli seni üks rõõmsaim tööle mineku päev, mis sest, et tuuline ja tuisune. Lumi sadas maha koos lehtedega. Esimese asjana tööle jõudes panin asjad käest, haarasin kaamera ning jooksin õue pildistama.. isa viis lapse kelgutama.. lumega tuleb alati soe tunne.


Ning paistab, et ma lendan nädala pärast Gruusiasse.



Vahel inimesed annavad Sulle kõik vastused ja sa oskad need õiges mahus isegi omaks võtta. See on õnn.


Eriskummaline nukrus on.
Kõik on uus.
Absoluutselt kõik.
Harjun iga asjaga iga päev.



Tegelikult on.. nii nagu peab.
Homme läheme mööblit vaatama ja tooma. Just, tooma. Püüame võimalikult vähe osta.


Iga õhtu enne magama minekut loen ma Alkeemiku raamatust esimese sissejuhatava teksti.


...In the silence of our hearts we know that we are proving ourselves worthy of the miracle of life. Each day is part of the good fight....

Rohkemat ma ei jõua praegu lugeda.
Ei joonistada.
Ega isegi mitte harjutusi teha.

Kuulan ööülikooli loenguid.. tööl esimeste ja viimaste tundide ajal, kui kedagi pole.
(püüan end lohutada, et olen jätnud pausi peale end õnnelikuks tegevad asjad)

Hetkel nõuab materiaalne elu paika panemist.
Käisin viimati juuksuris vahetult enne lõpetamist.


Olen õnnelik. Iga päev. 
Sest olen teel

kolmapäev, 24. oktoober 2012

Ilus hommik on. Kuulan head muusikat ja naudin kaunist vaadet, mis aknast avaneb. Esimesed kaks tundi on rahulikud - vaikne aeg iseenda jaoks.

Või nagu Fred Jüssi - kui sisemine heli hakkab kaduma, siis ma tean, et pean tõusma püsti ja minema välja. Jääma seisma. Või tagasi. ..

Natuke võõras on veel, aga ilusat on rohkem

reede, 12. oktoober 2012

"Kas on võimalik vältida valu? Jah, aga siis ei õpi sa kunagi midagi. Kas on võimalik midagi teada, kui sa pole seda kunagi kogenud? Jah, aga see ei saa kunagi tõeliselt osakeseks sinust."

Coelho ja tema "Aleph"


Head ööd

teisipäev, 9. oktoober 2012

Ma leidsin täna Alkeemiku inglise keelse raamatu ülesse. See oli teiste raamatute taga.
Viimased päevad on toonud aina uusi uudiseid ja tänane polnud erand.

Ma pole kuhugi veel allkirja pannud, aga põhimõtteliselt on mul nüüd töö ja elukoht.

Liigun vaikselt edasi.
Iga päev on uus.



Vahel on hirm.
Muututuda tagasi ärevaks.. sest eesootav eluetapp lubab hulganisti uut, millega tuleb uuesti harjuda.
Ma ei taha end selle sisse kaotada.


Sigur Ros
Nii palju eest on tänulik olla.

kolmapäev, 3. oktoober 2012

Ja nüüd ei ole mul tegelikult midagi öelda, ometi ma ei maga veel ja istun üleval. Lubasin endale juba teist päeva, et lähen normaalsel ajal magama.. 

Draama-komöödia, vahelduseks:


Juba mitmendat õhtut on mul isu veini juua.. ei imesta üldse, miks.


Istuks kusagil seltskonnas, naeraks kõhud kõverasse ja lihtsalt oleks.
Võib-olla seepärast ma ka vaatan seda igal õhtul.

teisipäev, 2. oktoober 2012

Ma ütlen ikkagi

Võibolla ainuke lahendus armumise tagasilöökide tagajärel mitte kurvaks saada ja jääda (ning mitte sama mustrit korrata iga kord, kui keegi ei vali mind kui mina valin teda) ..

..on hakata ennast armastama.
Leida armastus enda sees iseendale.

Kõik hea on selle taga kinni.

Kui vähetähtsaks muutuvad siis need armumised..
vb avastame, et me ei jää neisse enam kinni.
Vähemalt mitte nii nagu varem.


Olen vanast harjumusest kurb.
23. aasta jooksul on kujunenud mul mitmeid käitumis-, reageerimis-, mõtlemisemustreid.

Ja kui mingist harjumusest lahti saada.. selleks kulub mul võib-olla sama pikk aeg, loodetavasti lühem. Mõne raamatu järgi on uue harjumuse kujundamiseks vaja vaid 21 päeva. Valem: regulaarsus + tahe.

Inimesed tegelevad enamjaolt kõige muu kõrvalt iseenda ümberehitamisega.
Kes siis, mis suunas seda teeb.


Lihtsalt.. 

Ei ole Jumalat,
ei ole lavastajat,
ei ole dirigenti.
Maailm toimub ise,
näidend mängib ise,
orkester mängib ise
***
teispoolsus on peegel,
milles mulle vaatab otsa
mu oma hirm oma suurte silmadega
ja selle hirmu taga,
kui ainult hoolega vaadata,
on rohi ja õunapuud ja päevalill,
mis tasapisi pöörab end päikese poole
Jumalata, lavastajata, dirigendita.

J. Kaplinski

Ma ei ütle midagi muud


esmaspäev, 1. oktoober 2012

Õues on talve lõhn. Sulailma lõhn, aga siiski talv.
Ma teen seda ikka. Igal õhtul nuusutan värsket õhku oma aknast. Olen seda aastaid teinud.

Ja asjad juhtuvad. Aina. Kogu aeg. Ning ma näen, et ma suudan mitte mures olla. Üldse mitte muretseda.

Eks tööle minnes on need protsessid topeltkiiremad ja loodetavasti suudan ma seal sama moodi. Võtta üks asi korraga. Üks eesmärk korraga. Üks väike samm üheks päevaks. Ükshetk suudan teha mitu väikest sammu.


Täna on esimene päev, kui ma jätan harjutuste tegemise vahele. Pühapäev. Kõik on hommikust õhtuni kodus. Ma mõtlen kõik - Kertu ja Martin ka. Võimatu leida üksiolemise ruumi 20 minutiks.

Ja täitsa inimese tunne on.
(ei tasu hirme õrritada)

pühapäev, 30. september 2012

Suutsin end õhtuks kokku võtta, et teha algust otsingute ja otsustamisega.
Homme teen rohkem tööd selle nimel.

Nüüd avasin "Taevase ettekuulutuse" kõrval ka ühe teise raamatu - "Aleph" (P. Coelho). 

ja ta kinnitab üht mõtet. Sul on kõik olemas, aga ometi ei tunne sa õnne ja rahuldust.

"Sa reisid, aga samal ajal pole kodust lahkunud. Niikaua kui me koos oleme, jääbki asi nii, sest sul on kõrval keegi, kes sind tunneb, ja see annab sulle vale kodususe tunde. Sul on aeg üksi jätkata. Sa võid leida, et üksindus on rusuv, et sa ei suuda seda välja kannatada, aga see tunne järk-järgult kaob, kui tutvud teiste inimestega"

"Ja kaks reisi samal Teel pole samuti sarnased. Kui me jätkame koos reisimist, püüdes sobitada kõike oma maailmavaatega, ei ole meist kummalgi sellest kasu."

Nii ütles naine mehele.
Ma mõistan seda.

Ma olen seal kusagil rusuva üksinduse lõpusirgel ja uute tutvuste alguses.



Ja jälle on mu peas Euroopas hääletamise mõtted.
Ma näen selgelt, mismoodi ma elan juba varsti ühes teises riigis, mille nimi pole Eesti ja kus ma teen midagi, mis mulle väga meeldib.

Nii saab olema.

Mõnda aega tagasi, septembri alguses püüdsin Robertile kirjeldada, mis minuga toimub. Mäletan, et lugesin samal õhtul lõpetamiseks kingitud raamatut, kus oli sama mõte, mida päeval selgitasin. Täpselt see sama: "Nad tunnevad üht osa oma tulevikust, sest nad on juba ise osa sellest tulevikust. Neil on usaldus endasse, sest nad teavad juba täna, milleks sündmused nende hinges muutuvad."

Robert mõistab. Iga kord.


Siin ma istun ja olen. Kodus. Pinnapealselt vaadates võiks igasugu silte endale külge panna.
Aga ma olen õnnelik. Iga päev, iga hetk üha enam.
Kui sa midagi koged, avaneb uus tee ja tagasi minna on võimatu. Iga tee on ainult hea avastamiseks.

Võimatu on mitte teada, kui sa oled juba teada saanud.

reede, 28. september 2012

We don't love people, because they are perfect. We love people because they are

Kõik, mis meiega juhtub on meie äratamiseks, et me hakkaksime märkama midagi enda ümber. Inimesi, ennast, oma lähedasi inimesi. Oma perekonda. Sõpru. Märkama!

Kõik, mis juhtub, on meie äratamiseks. Et me ei läheks samamoodi edasi nagu varem, et me muudaksime endas midagi. Sest me ei ole need, kes me oleme praegu. Mitte täielikult. Ja me mõistame seda ise ka, sest muidu me ei tunneks end võõralt ühes või teises olukorras. Ebamugavalt.

Kõik halb, mis juhtub, on selleks, et me leiaksime hea ülesse. ..
Iga sündmus on märk. Inimesed on keskendunud oma elude mugavamaks tegemisele ja me oleme unustanud, miks me siia maailma üldse sündisime.

Me juhime oma tähelepanu kõrvale, taandades elu praktilistele küsimustele. Loen uut raamatut: "Taevane ettekuulutus". Ma haarasin selle enda kätte umbes aasta tagasi, aga polnud valmis veel lugema. Ei köitnud ja jäi pooleli kohe alguses. Nüüd on see mul uuesti käte vahel. Ja ma loen ning see, mida seal kirjutatakse, on see, mismoodi ma elu kogen, mille poole kasvan. Ei saa olla, et ma usun millessegi, mis on väljaspoolt mulle peale surutud, kui see tuli mu seest. Ja ei saa olla, et autor kirjutab mingist jaburast asjast seiklusjutu vormis ning võime kohe öelda, et see pole päris. Kui ta kirjutab samast, mida ta elus näeb, mida ma tunnen, et ma ka näen. See peab olema siis päris! 

Oleme unustanud elu väärtuse.

Ma olen viimastel päevadel palju mõelnud surmale. Ja positiivsetes toonides. Mul meenub enda õppejõu üks loeng, kus ta mainis surma öeldes, et inimene lepib sellega ja see pole mingi hetk enam hirmus, vaid me teame, et see on elu osa. Ning lisas:
Te olete veel noored, teie jaoks on see veel hirmus. Te ei pea sellele veel mõtlema.



Kindlasti ei tea ma lõpuni, millest räägin, sest ma pole kõike kogenud.
Aga on mõnda, mida ma tean. Olen avastanud ja kogenud.



Täna vaatasin Grey Anatoomia üheksanda hooaja esimest osa. Naine, kes kirjutab seda sarja, tal on alati midagi olulist öelda. Igal reedel olen ma teatris, oma arvuti taga. Ma naudin seda ja mõtlen alati pärast seda.

Elu peegeldus.


Ma armastan oma elu ja ma olen nii õnnelik ja tänulik, et ma sellest nüüd teada sain, mitte 20 aastat hiljem.

Iga päev äratame end uuesti. Üks hetk me avastame, et olemegi ärkvel. Püsivalt. Võimalik, et see on võimalik. Ma usun elu võimalikusesse.

Elu on liiga lühike, et vihata, peita end musta masenduse taha. Aga mitte kunagi pole see raisatud aeg, kui me avastame pärast kõike seda midagi uut ja head. See ongi mõtte.
Mitte ignoreerida viha või pettumust.. et see läbi elada ja sellest välja tulla. Uuena.

(ma ei jaksa neid kirja- ja komavigu parandada)

esmaspäev, 24. september 2012

Praegu tunnen end nagu jogurt, mis on kinnise kaanega mikrolaine ahjus.. ja PLAHVATAB!
Emotsioonid ei kee üle ega midagi, lihtsalt.
Praegu pole mu päev.

10 000 mõtet rändab peas ringi ja tahab mind hulluks ajada!
Nii, et tekib põgenemise soov.
Tahan ära minna!
Seljakott selga ja minema!


Ma pean harjutusi tegema. Need jäid vahele täna


Justkui võõrutaksin end elust ja kui taaskord tüüpiline inimeste loodud 'kaunis' maailm reaalsuseks osutub, olen ma täiesti lolliks minemise äärel! Sest minu reaalsus ei tunnista enam seda omaks, milles varem elasin, milles enamus inimesi elab kogu oma elu aja, teadmata, et see pole mingi elu.. ja see viimane ei ole isegi mitte minu asi.


Mina olen võtnud eesmärgiks end ellu äratada ja nüüd ma lähen. Panen dressid selga ja lähen jooksma!

reede, 21. september 2012

Täna aasta aega tagasi: killuke seiklust.

Paslik on siinkohal postitada ka meie projekti täispikk film: 


Nagu ma meie projektigrupi foorumis postitasin: kõik on muutunud ja samas miski pole muutunud.

On olnud imelisi päevi. 

Täna panin oma asjad uude kotti, mis paistab täiesti kasutuskõlblik. Olen rahul!
Hommikune harjutuste tegemine on isegi parem kui õhtul. Täna ei mõelnud ma hetkegi töö peale (väljaarvatud nüüd). Ma tegelesin asjadega, mis mul tänases päevas tegemist ootasid.

Sisimas ootan pühapäeva, et minna maale üle pika-pika aja.
Muide, sõitsin oma täditürega Tallinnast Põltsamaale. Ta tuli Soomest töölt. Arvestades seda, et 3/4 ajast rääkisime sellest, kuidas tööd pole ja mismoodi Eestis elamine on võimatuks tehtud, oli mul ütlemata hea meel just Temaga koju sõita.

Hea, kui on lapsepõlvest häid inimesi, kellega siiani suhelda saab.

***

Kuulan Sigur Rosi, nende muusikapagas on nii põhjatu, et võimatu on iga päev midagi uut ja head mitte leida.

Jälle ma teen ühepajatoitu oma postitusega.

"Kerge on raske olla, raske kergeks saada."
Selle viimasega ma tegelen iga päev. Või nagu Erkki-Sven Tüür ütles oma uues loengus taas: kui tood vett, siis too vett. Lisades, et ei ole kerge olla 'siin ja praegu'. Aeg-ajalt tuleb endale meelde tuletada: Hei! Ma elan praegu ja siin! Takistada oma mõtteid rändamast kord minevikku ja siis tulevikku, aga teadvustamata praegust hetke siin ja nüüd.

Tahtsin ühe Kaplinski luuletuse panna, mis peegeldab seda, mida ma usun. Aga see tundub praegu kuidagi liiast.

neljapäev, 20. september 2012

me oleme nii teised
teisiti kui varem
mu kõht valutab
kas nüüd seepärast
aga miks mitte
õnneks
harjutused ootavad tegemist

vahel ei saa ma üldse aru..
tegelikult olen ma lihtsalt väsinud. Öö on, ammu uneaeg.


Emotsioneerimise seisund tuleb lausa peale, aga ma ei jaksa neil võita lasta. Enam ei jaksa neil võita lasta!
Marss harjutusi tegema!

PS! Kas te teadsite, mis on wacom inkling? Sain täna teada ja SEDA on mul vaja: 



teisipäev, 18. september 2012

You had to decide something?
many things
Good! Hope they are great things

I decided to be happy
to draw again
get a job

Lähen homme tööd saama.
Jätkan õnne valemi otsimisega (see on olemas!)
ja lõpetame Pille ärasaatmispeol.



Üks päev korraga.
Need harjutused aitavad.. elus hoida. Kõige olulisemat. Armastust.


Soovitan:

Täiesti juhuslikult avastasin:
19. septembri õhtu on sisustatud. Just mõtlesin, et kus seda filmi veel näha saaksin.






Come to here is important.. but not so important that moment

pühapäev, 16. september 2012

See on mingi filmi jaoks, Robert salvestas oma kursakaaslasega:

 

Täna käisime taas jooksmas. Nüüd oleme kaks santi, kellel esmaspäevast pole enam tervisekindlustust.
Tuulil on jalg valus, mul alaselg ning jalad on puupakud.
Olenemata sellest on ikkagi hea!



Rahu on. Mul saab kott varsti valmis. Iga päev on tegelikult midagi teha.

laupäev, 15. september 2012


Ma joonistan
Hah..
Nii hea on!

reede, 14. september 2012

Täna käisin väljas. Tegime Tuuliga mitu jooksuringi Kuningamäel. Oli viimane aeg end õue seada ja sain veel 'sabast' kinni.

Saatsin oma Portugali koolituse pakkumise pikalt ning olen taas teel.

Joosta oli nii hea!

Mul on plaan. Joonistada täna öösel. Selline tunne on sees, et kohe nüüd algaks pihta, aga kell on veel liiga vähe. Kõik ei maga veel. Lisaks on allkorrusel millegipärast väga vali muusika (21:47!), mis ei lase kohe kuidagi end vaikusesse matta. Isa ütles, et öörahu on vist 23:00 (tund aega pean vastu pidama). Jah. No jah.

Istun diivani peal, kõrvaklapid peas, aga tunnen oma keharakkudega muusikamüra võnkeid. Võeh..
Vesi koosneb kristallidest ja kui kraan lahti keerata ja vesi pärast pikka teekonda torudes klaasi voolab, on tema kristallid katki. Tuleb veel lasta natuke seista, et kristallid oma kuju võtaksid.
Inimene koosneb ka.. on õrn.





Ma armusin ära:


Öös ikka on.. nii palju.

Eilne leid: Ondine
ja
Sigur Ros



Kõik inimesed su teel on õpetajad
Ma saan sellest aru nüüd.

Ma ei mõtle filmi ega Sigur Ros'i.
Hah, kuidas saab. Kui üldse, siis see on mu südamemuusika.



Täna tegin neljandat õhtut harjutusi. Enam ei käi pea ringi.
Ja rahu tuleb sisse.



Natuke kurb on täna.
See on vist armastusest.
Seal on kõik koos.

**

Mis ma olen tähele pannud enda juures, mis on erinev varasemast. Ma ei taha enam lärmi. Mitte, et ei taluks, aga ei taha. Televiisorit vaadates panen reklaami ajal hääle maha. Kogu aeg. Kui keegi vaatab mingit saadet, milles pole.. midagi. Ma teen oma parima, et seda mitte üldse tähele pannagi. Siis võtan oma koti ja õmblen seda.

Et mulle meeldib vaikus ja rahu. :)
Väga!