reede, 18. juuli 2014

Väike vahearuanne

Teised läksid linna peale (loe: küla peale), mina kasutan meie majas harukordset piiramatut internetti ja kõlareid, et viimaks see pikk laulupidu ära kuulata-vaadata. Ei ole lihtne kirjutada Islandist samal ajal, kui taustaks kõlab eesti keel ja videopildis eesti suvi.
Konfliktne olukord, et kuhu siis see rõhk nüüd hetkel panna.



Euroopa Vabatahtlik Teenistus

Vabatahtlik töö toimub vabast tahtest, mitte kohustuslikult ega sunniviisiliselt; tegija ei saa rahalist ega materiaalset tasu, kuigi võib saada palju kasu ning tänutäheks ka kingitusi; tegutsetakse väljaspool oma kodu ja perekonda, kellegi teise või laiemalt ühiskonna hüvanguks.

Riik: Island
Projekti kestus: 12 kuud
Läbitud: 6 kuud ja 10 päeva
Läbimisel: 5 kuud ja 21 päeva
Tööaeg: 5 päeva nädalas, iga päev 6-8 tundi ~21 ülepäeva ja 5 ületundi
Vaba aeg: riigipühad, nädalavahetused, 2 puhkepäeva kuu kohta
Tööülesanded: laagrijuht, giid, maastikuarhitekt, aednik, maaler, kokk, psühholoog, õpetaja, koristaja, 
Külalist Eestist: 3 = 15 puhkepäeva 24-st


Kohtasin:
~100 inimest, kellest 89% elasin koos vähemalt 2 nädalat
0 hüljest
2 vaala (elus ja surnud)
5 korda politseiautot
~2000 puffinit (lunni)



Proovi(si)n:
4 korda haikala
Iiri stiilis viski-teed
looduskosmeetikat:
kohvi-mee dušigeeli
soodaga juukseid pesta
oliiviõliga keha kreemitada
kookosõliga hambaid pesta

Toimib!

Avastasin:
Kõik inimesed on ilusad ja head
Angry birds on Soomest pärit
siin on rohkem lambaid kui inimesi
(osad) Hong Kongi inimesed pole tähti kunagi näinud
pea ei valuta siin kunagi
islandi kuumaveevann on eesti sauna aseaine
ei ole tarvis piima- ja nisutooteid 
kanaliha teeb uniseks
õlu on hea
ei mõtle raha peale
endas palju varjatud võimeid
eesti keeles on väga hea rääkida
ja...




Parimad virmalised: Reykjaviki pargis ja kuuma vee basseinis.
Suvel tähti ei näe
Talvel ainult jää

6 laagrit Reykjavikis:
5 keskkonnateemalist
Teemad: aiandamine (püüdsin mõelda, kuidas eesti keeles öelda ja pidin siis google translatoriga tõlkima; gardening=aiandus), kompost, geotermaalenergia, CO2 , eksponentne kasv, ökoloogiline jalajälg, toitumine, energiakasutus, 


1 fotograafia teemal

4 laagrit väljaspool Reykjaviki:
1 Vatnsholt farmis (60 km Reykjavikist edela-Islandil)
Töö: hein, plastmass, kivid, värvimine, aediku ehitamine hobustele.
Eripärad: Rääkiv ronk, polaarrebane. 5-tunnine jalgsimatk tundmatusse. Kahesed toad. Voodi, 20cm-paksuse madratsiga. Tekk, padi. Maasikad, mango.

1 Eyrarbakki's (...km Reykjavikist edela-Islandil)
Töö: värvimine, aiandus, toolid, põrandad,
Eripärad: loojuva päikese taevas, jooga, kajakiga ookeani peal

1 Holmavik'is (...km Reykjavikist, Läänefjordides)
Töö: ookeaniäärse jalgsiraja korrastamine, dušš kohalikus ujulas.
Eripärad: Puffini (lonni) paradiis, vaal ookenais kaldalt vaadates,



1 Paterksfjördur'is (...km Reykjavikist)
Töö: lasteaia seiklusliku mänguväljaku ehitamine: muru paigaldamine, kiige kokku- ja ülespanek.
Eripärad: 2 väikes kokkupõrget autodega, praamisõit, kohtumine politseiga, mitte iialgi avanev koduuks, eramaja.



Olen keset oma projekti, mis on justkui ülikooli teine aasta = gümnaasiumi 11. klass = keskeakriis.

Nii vist ongi, kui jõuad kuhugi keskele, siis toimuvad muutused ja küsid endalt uuesti, et miks? ja mis on mõte? kas saaks teisiti? Kusagil seal keskel alati on mingi veider motivatsiooni langus ja muutused ning teistmoodi tegemise soov.



Ma peaaegu läksin koju.. Eestisse. Lühikesele visiidile. Peaaegu.
Nii ihkan ja nii oleks tarvis.
Natuke jäi puudu.
Kindlustuse kirjelduse tõlkes läks kaduma eesti keelne sõna VÕI, mis muutus inglise keelses versioonis JA-ks.
Sinna mu pilet kadus.
Pikk lugu, aga ju on vaja sedasi.


Juusiis on vaja!
http://kultuur.err.ee/v/laulu-_ja_tantsupidu/laulu-_ja_tantsupeo_videod/8a71f196-21a1-4a0f-941b-192dadf53874


Plaanime Mariaga minna Islandit avastama. Ilma ühegi reha, kivi, labida ja rohulibleta!


Danny helistas täna, et küsida, kuidas mul siin läheb.
Jorge kirjutas ja uuris sama.
Ka kontorist helistati.
Ei ole üksi. Head inimesed on ümber.
Sõbrad :)
Selline.. nagu ikka, üheskoos kogemine paneb üksteise eest hoolt kandma.


Ja kui ei saa nii nagu soovin, siis saab teisiti.
Ju on vaja midagi teada saada, mis muidu jääks kogemata.
Juusiis on vaja!



neljapäev, 3. juuli 2014

Tagasi Reykjavikis


Olen nüüd teist päeva tagasi "kodus", Reykjavikis. Tundub, et väljapuhkamiseks läheb alati vaja vähemalt 3 ööpäeva ja siis neljandal saan aru, et oh - olen oma kehas tagasi, õiges paigas, õige nurga all..

7. juulil saab kuus kuud mööda. Täpselt pool aega tööd.. olen nii paljud uksed kinni pannud enda järel. Varem või hiljem olen teinud otsuse ja sulgenud ühe või teise. Kasvõi selleks, et avada järgmine samasse ruumi või majja või.. aga, et on tulnud need otsused ja see kõik tundub õige.


Vist ehk nüüd (olen lihtsalt veel väsinud ja ärevil tulenevalt muutustest muutustest muutustest, igapäevastest pidevatest muudatustest muudatustest muudatustest).

Vist ehk nüüd olen päris palju vabadust endale võtnud otsustada enda eest ainult ise ja ainult nii nagu südames tunnen. Paigas.


See retk on imeline.. väsitav väsitav väsitav, aga oi, kui imeline retk.


Üleeile oli see päev, kui jõudsime tagasi läänefjordidest. Lausa lendlesime toauksest sisse ja tantsisime üle kogu toa nagu hullud.. pöörased.. ja naersime naersime naersime
Vabadus!
Puhkus!
Oma "tuba", oma luba!

Seisime Mariaga need paar vaba tundi enne, kui ta jälle läks (alati lähed kas ise või teised või.. kogu aeg keegi läheb ja..) vihma all, vaatasime teineteisele otsa ja seisime seal.
Nii palju mahub ühe inimese hinge sisse. Kõike ja korraga.. mahub ja et on ikkagi võimalik selgeks jääda.

Mul on kahju, et ma ei saa jagada kogu seda siin oma lähedaste inimestega Eestimaal. Et ma jagan teile vaid need read siin, telefoni- ja skypekõned, fotod.
See on elu, olen leidnud siin mõne hinge, kellega saan jagada palju ja head ja.. nii palju, kui ma tahan, ma ei saa neid asju üle kanda. Võimatu.
Andke andeks.
See on elu.

Nii hea on puhata veidi. Natukenegi hinge tõmmata. 
Klaarisin viimased klaarimised (mõneks ajaks) kontoriga ära ja esimest korda tundsin, et oh, mind tõesti võetakse kuulda! Hea tunne!


Täna.
Esimene rattasõit Reykjavikis üle mitme pika aja.
Esimene rahvusõhtu uues Seeds majas.
Esimene tõsisem arusaamine minu organisatsiooni poolt.
Esimene sõber "justkui eelmisest elust" jõuab täna Islandile - Jorge, minu Tallinna töökoha EVS vabatahtlik. Ja ta tuleb siia tööle, hahaa :D


Jällegi, Jorge saabub - Ralph ja Alex lahkuvad laupäeval. Ma ei taha hüvasti jätta, üldse ei taha ja ikkagi pead ja lõpuks õpid tahtma..
Jällegi, elu :)

teisipäev, 24. juuni 2014

Pikim päev aastas


Mu meel on mingis rahulikus meeleolus. Aega pole olemas, päev on pikaks venitatud, unetunnid mahuvad ja vahel ei mahu ka. Üks pikk päev.
Justkui oleks 3 pikka päeva selles juunikuus.
Laager Eyrarbakkis
Hetk Reykjavikis
Laager Läänefjordides.
Olen selles kolmandas praegu, aga mõtetega pooleldi veel esimeses..
Ei jõudnud läbi seedida kõike ja kõiki.
Ja nüüd varastan mitmeid õhtuid asjade ülesmärkimiseks..
(..sest 3 päeva puhkamiseks on liiga vähe)

Eile lamasin oma madratsi peal.. tunnikese omaette üle pika pika pika pika pika pika pika aja.
Lamasin, kuulasin muusikat ja sain aru, mismoodi mu mõtted hakkasid ühtäkki jooksma mingit teistmoodi rada.

Avastasin, et pole tähti ja kuud pikka aega näinud.
Neid lihtsalt pole näha selle päikesesira ja valgusega.
Tähed ja kuu.

Avastasin, et Eesti on kusagil seal eemal ja mu elu on siin.
Et on erinevad maad ja erinevad inimesed.
Ja see on okei,
et ma olen (praegu) siin.

Nüüd vist siis viimaks olen ma lõpuks omadega päriselt igas hetkes koha peal.. tegutsemas.
Et, kui on töö, siis on töö.
Ja kui on mõtted kodus, siis on kodus.
Ja, kui tuleb mure, siis on ka lahendus.
Et on keskendumine ühele asjale, mitte 125 erinevat 'ollust' korraga läbisegi.
Keskendumine olulisele.

Meie magala laagri alguses justkui Islandi maastik (13-inimesega, hiljem 6-inimesega)


 





Kuidagi ei küsi enam, et miks minuga juhtub üks või teine asi siin elus ja miks küll on raske ja siis jälle - kuidas küll nii palju rõõmu ja head, miks ja miks ja miks.
Ei ole enam sugugi nii palju küsimusi.
Kõik lihtsalt on ja ainus, mida tegema peab - on toime tulla iga olukorraga.
Ilma sajatuhande miksita..
..leida jõudu ja nautida elu.
Kõige kiuste, kui tarvis.
(kusjuures, just kõige kiuste, kui kõik asjad on vastu ja takistavad, just siis ja ainult siis on väga selge see, et AINUKENE variant on leida jõudu ja edasi minna)

Kuidagi veider, et jõuan ikka ning jälle selle sama punktini - peab olema raske, et oleks kerge.
Peab armastama palju, et oskaks armastada, kui tundub, et pole midagi armastada.
(alati on)












Tõsi.
Olen kohanud ja koos elanud ning suhelnud ligi 100 uue inimesega.
Kõik ilusad omal moel.
Ja kõigiga on võimalik suhelda, koos elada.
Viimse kui ühega neist!
Ja siis on need mõned, kellega on kuidagi väga hea.
Saan olla mina ise. Ei pea midagi varjama, kuidagi käituma või mitte käituma. Ütlema või ütlemata jätma.
Palju ilusaid inimesi.

Hea tunne. Tekitab usaldust maailmas toimuva vastu (sest need inimesed siin - kõik tahavad ainult head).
Kuidagi tean, et asjad saavad korda ja paika.
Varem või hiljem.
Kuidagi tean, mida väärt olen.
Ehk ei oska alati kohe eneselegi teadvustada.
Aga head inimesed.. nad õpetavad, õpetavad palju
Ausus ja siirus.
Südamlikkus.

Neil üksikuil hetkeil, kui saan olla mina ise ilma liigse 'millegita' .. aeg seisab
Minus on suur tänutunne.
Mu elu on muutunud nii palju alates sellest, kui Eestist ära lendasin.
Hirmus ja kõhe.
Palju, palju ja korraga.



♥

reede, 6. juuni 2014

...

2:45
See päev, see päev ei lõppegi kunagi ära

Käisin udu sees pilte tegemas
500-elanikuga "linn"
on nii tasane
Ookean
on nii vali
justkui möirgaks kusagil hüdroelektrijaam. Aga ei
Ookean

Kas on hommik ja uni jäi vahele?
On unetus ja jäin mõtete vahele
lõksu


Head "ööd"
Ööd on head

neljapäev, 5. juuni 2014

Hea



***

Olen ajaarvamisest väljapoole sattunud, kus minutid enam ei jookse ja päeval ega ööl pole piire. Kõik on üks ja see sama päevöö, ööpäev.

Meie majutaja siin Eyrarbakkis on üks ütlemata armas inimene.
Eile külastasime tema kodu, sõime aias jäätist ja imetlesime tema naise maale ning käsitööd.
See paik siin on lõõgastumiseks loodud.
Meie magala akendest näen otse ookeanile.
Täna külastasime kohalikke muuseume ja õhtu lõpetasime joogaga. Esmaspäeval uuesti.

Homme lahkub pool meie grupist (mis on tore) ja 70-l haiglatöötajal tuleb pidu, mille jaoks ettevalmistusi teeme.
Vahel on siin tunne, et töötan koolis huvijuhina ja siis minu vabatahtlikud on õpilasesinduse liikmed, kes aitavad mul toole paika sättida..

hahaa..


Me ei plaani oma tööd siin kunagi. Geiri ütleb ikka, et pole mõtet planeerida, kunagi ei tea, mis homne toob. Teeme täna seda, mis täna teha saame. Homme muretseme homse pärast.

Väike looke kohalikus lehes:
http://menningarstadur.123.is/blog/2014/06/02/fjolgun-a-bakkanum-essar-vikurnar/

esmaspäev, 2. juuni 2014

Istun nagu boss Eyrabakki kultuurimaja juhataja kabinetis.
Olen surmväsinud, kell on liiga palju, et uneminuteid raisku lasta siin istumise peale.
Kuid ma PEAN välja kirjutama mõned asjad, sest lihtsalt ei ole kedagi, kellega siin JAGADA.
Alles esimene laagripäev..
Sellest tuleb kiire, lohakas ja unesegane postitus.


Olen tagasi vabatahtlikke koosviibimiselt, mis oli.. vabastav, emotsionaalne, siiras.
Nad on ilusad inimesed ja me kogeme sama.

Midagi ON sellel pildil valesti, kui..

..meil on valida kolme erineva toa vahel, kus on 5 voodit, 2 voodit või 2 voodit ja üks särtsakas kreeka neiu pakub välja lahenduse - naised koos, mehed privaatselt (kuna meid oli 5 ja noormehi 4), mille peale mina automaatselt eneselegi ootamatult lihtsalt nutma puhkesin.

..istume toas, vaja pakkida ja lõunat sööma minna, kuid Maria haarab must kinni ja nii me seal eneselegi ootamatult vaikides kallistades nutame.. lõunast jäime ilma aga kergem hakkas. 

..ma jooksen eneselegi ootamatult keset lõbusat klaverimuusika, laulu ja hularõngaid majast välja ning istun järve ääres soojade kivide peal.. et lihtsalt.. olla 

..pärast Reykjaviki jõudmist jätame head aega ning soovime üksteisele edu.. ning ma lihtsalt eneselegi ootamatult ei suuda "kodu" poole liikuda.. viskan kotid maha ja..

Me läksime mere äärde. Vihma sadas, kuid me istusime seal 2 pikka kaunist tundi.
Nad on ilusad inimesed ja me kogeme sama.


Tegelikult pole väga võimalik neid "asju" kirja panna ja ma võtsin pool võlu ära nende ülesmärkimisega. Kuna olen nad kõik kontekstist välja rebinud.

Saaks siis isegi aru, mis see kontekst on.
Asjad juhtusid. 
Me kuidagi juhtusime olema teistmoodi kui muidu.
Vabamad.
Siiramad.
Avatumad.
Vaevatud.
Kurnatud.
Väsinud.
Rasked.
Kerged.


See aeg oli üürike, kuid me jagasime palju.
Ja need polnud sõnad.
Olen tühi, väsinud ja õnnelik avastuste üle.


Kodus saan eneselegi ootamatult teada, et minu laagriga liitub teine laager viieks päevaks (no muidugi.. väga taktitundeline samm; ideaalne võimalus grupitunde loomiseks-lõhkumiseks-loomiseks..).
ning mu Läänefjordide laager tühistatakse.
Ja öösel kell 3:20 tulevad peomeeleolus majakaaslased valju jutu saatel..

Ei mingit energiat, et liikuda edasi järgmisse laagrisse.
Ei mingit energiat millelegi üleüldse reageerida.





Ja siis naasen siia.. meeldiv vanem mees on meie tööandja (see sama kultuurimaja juhataja).
Tutvustab meile erinevaid maju, kus töötama hakkame. Kui küsin ühe kauni aiamajakese kohta, siis saan teada, et tema naine omab galeriid.. see on tema töökoda. Ta ise on praegu kopsuvähiga haiglas. Seisund on raske.

Ning toosama armas vanem meesteahvas on säravate silmadega, viskab nalja ning selgitab kohalikku elu-olu, ajalugu..

..mu mõtted ja tunded ja kogu olek keeras end eneselegi ootamatult ümber.
Füüsiliselt tundsin enese sees.



Kui tema suudab sellises olukorras säilitada inimlikku suhtumist ümbritsevasse, siis suudan minagi..
..koguda oma energia ja õppida seda vääriliselt jagama ning hoidma.





Ma loodan, et te tunnete mind ära, kui koju tagasi naasen.
Sest kõik muutub liiga kiiresti ja kogu aeg.
Ei mingit mugavustsooni.
Pidev paanikatsooni vahel jooksmine.








Seda ma otsisin ja ma saan siit seda, mida leida soovin.
Peaks kuidagi teisipidi postituse nüüd tegema, mis neid leidmisi peegeldab.
Aga kell on nüüd juba liiga palju - 6 tundi und pole palju.
Lähen oma madratsile magama koos teiste 12-ne laagrilisega.
Ookean on siin samas.
Homme kell 8 alustame esimese tööpäevaga.




Olen õnnelik otsija-leidja.
Ei ole kinni kasvanud järv..
..on voolav jõgi.

Ja kuhu ta voolab, pole sugugi tähtis.
Kuid, et ta voolab, on väga tähtis.

Ma ehitan ülesse oma unistustemaad :)

neljapäev, 29. mai 2014

siuh-säuh postitus

Laagrist siis.
Fun, farm & Animals in the South.
Me nimetasime selle ümber: Fun, farm & Animals Rocks in the South. Sest, kui aus olla, siis loomadega puutusime kokku harva. Hommikuti neid toites, õhtul internetti minnes kraaksus must ronk "Mjäu" ja "Hello", ühe korra pidime hobused nende aedikust uude aedikusse "juhendama". 3 pääses plehku.. jooksid mööda hoovi ringi, aga nagu treenitud hobustele kohane, kuuletusid peremehele ja olid peagi aedikus kinni tagasi.
Ma pole varem oma elus hobustega sedasi kokku puutunud. Hobune on võimeline raske metallaediku oma ninaga (meie hoidsime seda sama aedikut viiekesi vaevu püsti) lahti tegema ning siis kergejalgselt välja vupsama.. nagu poleks midagi olnud.
Targad loomad.



Ja kivid. Neid korjasime pea iga päev, igal võimalikul momendil, kui mitte midagi muud ei olnud teha. Vahel tundus, et nad kaevavad ekstra need kivid õhtuti välja, et meil oleks hommikul ometi midagi teha. Tõenäoliselt järgmised vabatahtlikud korjavad samu kive, mis meie maa alla ära peitsime. Sisuliselt tõstsime suuri kive õue peal vanast kohast uude. See on nagu too mäng, mis me Viljandis Rubeni (või hoopis see teine rahvatantsu õpetaja, kelle nimi mul praegu meelde ei tule) mängisime - sa võta siit see saabas ja anna edasi...





Viimane laager oli üks kõige raskemaid. Aga, et asi peab balansis olema, siis...




...homsest alates kolm päeva veedame õdusas atmosfääris koos teiste EVS vabatahtlikkega siin: https://www.facebook.com/heradsskolinn/photos_stream.
Võib-olla olen kunagi varem kirjutanud, aga see paik on üks paradiis.. külastasime sama maja eelmise koolituse ajal. Nüüd lähme ja jääme lausa kolmeks päevaks.
Sellest tuleb üks mõnus aeg.. ja puhkus. Omade inimestega..
Ja siis otse laagrisse. Järgmised 15 päeva.

***

Esmaspäeval käisin kontoris. 
Järgmine laager on samuti lõunas, umbes samas kandis, kus eelmine. Tõenäoliselt seepärast, et Mariale tuleb vend külla ja siis tehti vahetus minu ja tema laagriga.
Väga muud ei tea veel, kui et.. ookeani kaldal.. ja tore paik ja sõbralikud inimesed.
Eks siis paistab.

Ülejärgmine on see-eest Läänefjordides ja tegemist muusikafestivaliga. Oh! Missugune vaheldus! Hüppasin täna vist 5 korda vähemalt lakke, kui sellest kuulsin.
https://www.facebook.com/viddjupid

***

Panin laagrist midagi kirja (seda pole sugugi palju), aga kui aus olla, olen viimased 3 päeva lihtsalt mõnulenud ja nautinud.. ainus asi, mida arvutis tegema pean, on väike jutuke möödunud laagrist. Siis on kõik.
Elu tuleb elada, ei jõua lihtsalt kirjutama tulla. Kohe kuidagi ei vea välja..
Saan magama minna ja homme jälle pakkida.

laupäev, 24. mai 2014

Mõttepaus Reykjavikis

Mitte kuidagi ei jõua siin oma ridadega lõpusirgele, et üks postitus valmis teha.
Kui on rõõm ja rahulolu ning õhtu oli kaunis või päev emotsionaalne, ei jaksa mitte midagi kirjutada.
Pole seda vajadust.
Täna ärkasin kuidagi melanhoolses atmosfääris ülesse ja see saadab veel praegugi veidi.
Nüüd on isu kirjutada.

Julia kirjutas mulle äsja. Küsis, kuidas Reykjavikis pärast laagrit on.

Vastan siia samamoodi nagu vastasin talle.

Olen väsinud. Tahan magada palju, aga ärgates olen ikka kurnatud.
Täna on inimese moodi juba olla.
Ja nukker on, sest Stefan lahkus Islandilt, kui ma laagris olin.
Julia on tagasi kodus.
Maria, Diego ja Danny on laagris.

Võõras on. 
Siis jälle otsin kedagi, kellega saaks rohkem inimese moodi koos olla, juttu puhuda natukene vms.
Kuidagi, mul pole võimalik olla üleni mina-ise.
Selle töö iseloom siin paneb ikka proovile.

Ja siis, kui kohtad mõistmist, arusaamist - on see midagi väga erilist. Tõesti, see on nagu.. 
..uudis parima sõbranna emaks saamisest;
..päikeseline päev pärast tuulist ja vihmast kuud;
..lennupilet nädalaks koju;
..vabatahtlikest-sõpradega kohtumine matkates keset mägesid..

Jah, nii juhtus. Mu 15-päevane laager oli pea 10nda päeva peal, kui otsustasime minna Kuuma-Jõe-Matkale (ehk siis matkad ligi tund aega mäest ülesse ja siis edasi, kuni jõeni, millesse voolab kuum vesi ja külm vesi. Võtad riided seljast ja viskud jõkke pikali.. ja siis oled seal tunde, kui soovid. Sõltumata ilmastikuoludest, sõltumata seltskonnast.).



Olles sel samal matkateel, kohtasin täiesti juhuslikult (mitte midagi ebatavalist Islandi jaoks; sama ju ka Eestis) oma töökaaslasi teisest laagrist. Hüppasin neile lihtsalt kaela, ka 60-aastasele vabatahtlikkule Itaaliast. Vahetasime muljeid ja liikusime edasi, kes tagasi.

Kiket (EVS-vabatahtlik, kes töötab Punase Risti heaks Reykjavikis) nägin jõe ääres vahetult pärast, kui olime riided selga ajanud. Ma ei oska ise ka kirjeldada, mis tunne see oli - aga oleks nagu oma eesti sõpra kohanud seal või ema-isa-õde-venda. Kallistasin ja ei lasknud lahti. Rõõm oli ülev.. ma ei tee muidu sedasi. 

Lühidalt mainisin, kuidas kõik on väga väga äge mu laagris, aga inimesed on kuidagi kauged ja hea on kohata kedagi, kellele meeldib kallistada ja kes ei karda siiras olla. 


"People, open your minds!"

Muidugi, nad olid juba tagasiteel, kui Kike seda ütles.



Ja neist asjust ei saa aru, kui kogu aeg on see kõik olemas.



Kasvõi sellest, et neid inimesi on rohkem, kellega saab siiralt jagada kasvõi mõnda ühisosa. Et tegelikult saab inimestega jagada oma mõtteid ja soove ja rõõmu ja muret.
Ei pea end raamides hoidma, et selle jaoks on vaid pere ja lapsepõlvesõbrad.
(Ma ei mõtle, et pere ja lähedasi sõpru on võimalik asendada. Loodan, et saate aru, mida ma mõtlen!)

Maailmas on palju ilusaid inimesi.
Ma olen õppinud siin andma head kõigile, ka neile, kes ei oska vastu anda.
Ilma igasuguste ootuste ja lootusteta kellegi suhtes.
Lastes olla igal ühel nagu nad on.
Ja andes märku, kuidas minu arvates ei ole aus ja õige.
Peab andma teada teistele, kui tunned, et see pole õige.
Või vastupidi, et on õige.
Inimesed õpivad üksteiselt.
Ja kunagi ei tea, kes sinu teel on Su õpetaja või kellele Sa oled õpetaja.

Alati mitte kõigile.
Ja selles laagris kuidagi oli nii teistmoodi. Inimesed väga distantseerunult suhtlesid.
Kui natukene olin sõbralik ja osavõtlik, oli see mitmele neile liiga palju.

(mitte et see on tervikpilt, pigem minu vaatenurk ja kogemus)
Ameerika.
Teine kutluur.
Teine "planeet".
Ja nad saavad ise ka sellest aru.
Ja enamasti ei saa.
Mismoodi raha ja kultuuritus jätab su ilma igasugustest juurtest ja arusaamisest ning mõistmisest, et maailm ei tiirle vaid ümber SINU!
Naeratus ja nerulagin varnast võtta igas olukorras, aga kui Sa südamest ei naera/naerata, siis Sa tegelikult ei naernud.. üldse.

Õppisin palju neilt.
Nad on head inimesed, lihtsalt teises kontekstis üles kasvanud. Ja meie kõigi taustsüsteem paneb paika, kelleks me kujuneme.
Ning mul oli väga raske nendega mingitki ühist meelt-keelt leida.
Mitte, et võimatu. Ei. 
Aga ma pidin end niivõrd palju muundama ja muutma, et kuidagimoodigi klapituda.
Ja see pole enam õige..
..kui pead end kellegi teise pärast kellekski kolmandaks inimeseks muutma.
Et kui õhtul peeglisse vaatad, siis ei saa ise ka aru, kelle nägu sealtpoolt vastu peegeldab.


Õppisin, et oma väärtaeg tuleb pühendada inimestele, kes sinust lugu peavad ja kellest Sina lugu pead. Keda armastad ja hoiad ja kes Sind armastavad, hoiavad, mõistavad.
Ei ole vaja suhelda kõikide maailma inimestega. 
Inimestega on vaja suhelda, ka võõrastega. Nagu omadega. Sama lugupidamise ja hoolimisega.
Ei ole vaja OTSIDA inimesi.
Õiged inimesed tulevad Su teele ja Sina satud nende teele.

(Ei ole tarvis kinni hoida, kui on tarvis vabaks lasta!)

Ei ole tarvis reisida läbi kõik maailma kaunimad paigad. Ei ole tarvis ihata igale poole reisida.
Selleks, et nautida, puhata ja tunda end vabalt ning hästi. Ei ole tarvis reisida kuhugi ära.
Reisida on tarvis.
Aga, kui tahad vaheldust ja kui tahad endas midagi selgeks mõtelda, arutleda.
Piisab, kui valida üks paik, üks riik väljaspool oma kultuuriruumi.
Elada seal vähemalt kolm kuud.
Küsimused saavad vastused.
Ja lõpuks polegi enam küsimusi. Ongi vaid vastused ja elu ise.

Sama on ju ka inimestega.. kui oled leidnud kellegi, kellega tahad veeta oma elu, jagada armastust. Kogete kõike koos ja samal ajal õpite teineteiselt kõike seda, mida sajad-tuhanded inimesed siin maailmas ei oleks Sulle osanud õpetada.
Elu rullub Su ees lahti.
Ja selleks ei ole vaja näha kõike ja kõiki.
Ei ole vaja hüpata alla 5-meetriselt kaljuservalt alla jõkke, tõestamaks, et oled julge.
(käisime raftingul ja meil oli võimalus hüpata 5-meetriselt kaljuservalt alla jõkke)

Ma ei ütle, et ei tohi ja et ei või.
Ma ütlen, et nii palju on neid asju, mida lihtsalt ei pea.
Ja pole tarvis. Ükshetk.
Need üleliigsed "asjad", millega end defineerime, kukuvad küljest ära.
Alles jääb - Sina ise nii nagu Sa oled.

Nii vähe on vaja.
Peaaegu mitte midagi käega katsutavat ei ole vaja.


***


Olen pidevalt omaette. Vaimselt. Sees on mingi tühimik, mingi kummaline tunne - ebamugavustunne. Auk. Nagu auk oleks. See on pidev. Minu enda suhtumine on muutunud. Ma ei keskendu sellele ebamugavusele, augu suuremaks kaevamisele. Pigem ikka kõigele sellele, mida siin avastan ja mida saan armsaks pidada.
Sest see saab kord otsa.
Naudin ja elan!

Ma kuulan palju Vaiko Eplikut siin.. ise ka ei tea, miks.
Tõenäoliselt selle eesti-suvise-meeleolu tõttu, mida tema lood tekitavad.

Samal ajal, kui kogu Euroopat on tabanud kuumalaine, on Islandil ikka sama lauluviis - 10-12 kraadi sooja, ja tuul ei lahku iialgi sellelt maalt.
Kannan rohkem riideid, kui Eesti pakaselisel talvel.

Tööriietus farmis:
2 pusa
3 pikkade varrukatega pluusi
sukapüksid
teksapüksid
soojad jalanõud (Stefan andis, meeste omad, nr 42 ja väga mugavad!)
sokid
müts
tuulekindel jakk
vihmakindel keep
kummikindad
töökindad (soojad suusakindad - vabandust ema)




Ka raskuses olen õnnelik.
Kallistada tahan. Rohkem kui kunagi varem.


Ma teen laagrist eraldi postituse koos piltidega.


Sigur Ros
(vahel ka Eesti Klassikaraadio)
Maria viirukid (vabandust!)
paar kohustuslikku kirjatööd laagrist
mõned meeldivad üleskirjutused headest raamatutest (muide, Valdur Mikita "Lingvistiline Mets" maitseb siin kaugel maal hoopis teistmoodi.. kodus ma tõenäoliselt seda ei loekski)
jalgrattatiir linnas
ja siis ehk õhtu toob midagi veel.



Siis, kui 7. mail Julia ärasaatmispidu oli ja me.. ah, niisama

esmaspäev, 19. mai 2014

esmaspäev, 5. mai 2014

Järgmine peatükk / Next chapter

Hommikul ajasin end vara ülesse, et üle pika aja kontorisse esmaspäevasele infotunnile minna. Postkaart Minnalt - aitäh, ilus päeva algus!

Sain infot oma esimese välislaagri kohta (70 km väljaspool pealinna, edela-Islandis, 16 km Selfoss'st). Tõenäoliselt toidame küülikuid, ratsutame hobustega ja aitame koos 7-me laagrilisega ilmale tuua nii mõnegi vasika ning lamba.. vabal ajal reisime ringi ja kui ilm pole vastav.. reisime ikkagi. Ei mingit ühistransporti, võib-olla on internet ja telefonilevi.

Kasutan järele jäänud vaba aega omaette olemiseks. Viimased 5 päeva on mul olnud luksus nautida eratuba, kuna kõik mu toakaaslased on laagrites. Viimati sain sedasi olla jaanuarikuus. Neli kuud on möödas viirukite põletamisest.. kõhuli põrandal lebamisest ja muusika kuulamisest.. mõtisklemisest ja nautimisest. On aega keskenduda ja süveneda ja lihtsalt olla, mitte midagi tegemata. Hommikuti teen lisaks viiele tiibetlasele nüüd ka muid harjutusi, mis kohalikust raamatukogu raamatust välja olen noppinud. 

Teate, kui mõnus on iseendale jalatalla punktmassaaži teha?! Väga mõnus! Märkan rohkem oma keha ja panen tähele uusi asju. Püüan oma harjutustekava mingil moel ka laagritesse üle viia.. muidugi mul pole õrna aimugi, mis kell me seal ärkama hakkame ja kuidas programm välja näeb.

Ühesõnaga, katsetan mingit teistmoodi rütmi. Toitumises samamoodi.


Ärevus on. Selline tunne, kui vaatad kaljuservalt alla ja hirm poeb naha vahele.. hüpata või mitte? Palju juhtub ja ma ei suuda mitte midagi kontrollida, peale iseenda - mis ongi peamine. Õpin iseennast kontrollima, sest liiga palju muutub iga päev. Mitte kunagi ei tea ette mitte midagi. Pole võimalik enesekontrollita, fookuses püsimata. Peab olema usaldus ja julgus.. lihtsalt hüpata üle kaljuserva.



Mis saaks minna valesti - hüpates üle metafoorse "kaljuääre" nende võõraste jalgadega? 
Sest pole aega mõteldagi, kas on nüüd õige või vale või, kuidas see on seotud minu elu ja tuleviku ja bla-bla-bla-bla-blaga. Kinnismõtted, mis muidu kummitavad.

On aega vaid elada siin ja praegu. Ohh, mis oligi ju üks minu Islandile tulemise eesmärke.


Õhus on kevade lõhn.
Ainult mina (tundub nii) sõidan veel villase salli ja kampsuniga jalgrattal nagu talvejumalanna keset neid suviseid lühikesi varukaid..
Homme poodlen ja pean väikest plaani puhkuste osas.. (muide: www.skyscanner.net - võib anda häid ideid reisiplaanide tegemiseks). 
Sünnipäev ajab sünnipäeva taga.
Lahkumispidu lahkumispidu.
Lõpuks justkui polegi vahet - niikuinii on sedasi.
Ülehomme on teistmoodi..
esimest korda lahkuvad kaks inimest, kellega me pea üheskoos alustasime - Julia ja Stefan.
Mina ka koos nendega, samal ajal.. ainult, et teise kohta.

Uus peatükk on algamas ja see tunne on.. oh, oh, kui.. hea


:)



Maria, Stefan, ma ja Juditka (kaamera taga)

***



In the morning I woke early, to take part in Monday office meeting. Postcard from Minna - thank you, beautiful beginning of the day!

I got information about my first camp outside (70 km from capital, south-west of Iceland, 16 km from Selfoss). Probably we feed rabbits, ride horses and help with 7 volunteers to deliver calves and sheep.. on our free time we travel around and if weather is not good.. we still travel. No public transport, maybe there is no internet and phone connection.

I will use left free days for being with myself. Last 5 days I have had luxury to enjoy private room, cause all my roommates are off to camps. Last time I had this change in January. For months have passed from burning the incenses.. laying on the floor and listening music.. dreaming and enjoying. I have time to concentrate, look deeper inside of me and just 'be' by doing nothing. In the mornings I do for addition to five Tibetans as well other exercises, which I searched out from local library book.

Do you know, how pleasant is to do footmassage/point massage for yourself?! More than pleasent! I notice more in my body, new things. I try to integrate my exercises to camps as well.. of course I have no idea, what time we will get up and how the program will look like.

Anyway, I practice some other kind of rythm. As well as making new kind of food.

I am excited. This feeling, when you look over the edge of gliff and feel fear under your skin.. jump or not? Lot's of things are happening and I can not control anything, but myself - which is main. I learn to control myself, cause too much is changing too often, every day. You never know anything about future. So, it is not possible without selfcontrol, keeping focuse, keeping energy. I must have trust and courage.. just to jump over the edge of gliff.


What could go wrong - jumping over metaphorical "gliff" and with this strange legs (on the picture)?
Because I don't have time to think at all, is it right ot wrong or how this all is connected with my life and my future plans and with other bla-bla-bal-bla-bla. Stuck-ideas, obsessions, which normally are hunting all the time.

I have only one choice - to live here and now. Ohh, which actually was one of my purpose to come Iceland.


Smell of spring is in the air.
Only me (it seems so) ciycle with woolen scarf and pullover as goddess of winter in the middle of those short-sleeved-summerclothes..
Tomorrow I will go to shop and make small plan for my vacations.. (by the way: www.skyscanner.net - can give you good ideas for travelplans).
Birthday after birthday.
Farewell party after farewell party.
Eventually there's no difference - it's all the time as it is.
Day after tomorrow it is different..
first time are leaving two persons, with whome we started our journey almost same time - Julia and Stefan.
I leave with them, same time.. but, to another directon.

New chapter is about to begin and this feeling is.. oh, oh, so.. good