kolmapäev, 26. november 2014
Teadmatuse pime väli
Yep, change of subject:
Pühapäev. Täna lähen uusi prille saama, siis kontorisse allkirja (loodetavasti viimast) andma ja siis raamatukokku. Parem olgu need raamatud seal, mida ma soovin.
Sest aeg on vaja ära sisustada ja pea tuleb okupeerida uute mõtetega.
tuleb mediteerida
õues ringi jalutada
või joosta
tervislikult toituda (juba kuid jätan saia söömist maha)
piisavalt magada
joonistada
lõbusat muusikat kuulata
tänaval inimestele naeratada
iseennast kallistada
endaga peegli ees rääkida
minimaalne facebook
harjutusi teha
D-vitamiini süüa
pastakat horisontaalselt hammaste vahel hoida (tekitab positiivse meeleolu, ausalt)
unistada tulevikust
palju häid ja lihtsaid meetodeid.
Oot, kellel on positiivset muusikat? Mu playlistid on 80% ulatuses melanhoolseid sügavutti minevaid lugusid täis.
Ahah
teisipäev, 18. november 2014
Mõlgutan veidi
Eile tööl voltisin neid suuri rätte, mis tubadesse viime. Nii soojad ja pehmed pärast kuivatis käimist. Muidu vean kottidega üles korrustele, et ei peaks mitu korda edasi-tagasi jooksma. Seekord vajasin vaid mõnda ja võtsin sülle need soojad pehmed rätid.. meenutus kogemusest - kallistamise tunne. Oh, kallistamise tunne!
Kallistasime..
..hotellis, rättidega kahekesi koridoris..
Täna on minu laupäev. Mõtlesin linna minna, asju vaja ajada. Uus elukoht ja töö.
Enne veel oli pilves, nüüd juba tundub, et pareneb. Ei saa ühtegi päikesekiirt toas istudes maha magada!
Igatahes veel ma pole õue minemise tujus. Istun siin ja mõtlesin, et paneks head muusikat, mis mudib veidi mu melanhoolset poolust. Kuid mu arvutis on 80% ulatuses ainult melanhoolset, tõsiseltvõetavat muusikat.
Nojah, kuulan siis nüüd Vaiko Eplikku (esmakordselt täispikalt).
Toimib!
Ärgem saagem valesti aru, ma valisin selle (ja kõik need teised asjad koos selle valikuga?) ja olen õnnelik oma valiku(te)=elu üllatuste üle.
Mu elu on juba praegu teisem, kui ta oli nädal aega tagasi.
Mõte liigub teisipidi. Teised teed.
See on justkui.. tõmbad tammi eest ja vesi rajab endale tee.. täiesti uue tee!
Kui olen üksi kodus ja tahan end heade mõtete laine hoida:
Kallistasime..
..hotellis, rättidega kahekesi koridoris..
Täna on minu laupäev. Mõtlesin linna minna, asju vaja ajada. Uus elukoht ja töö.
Enne veel oli pilves, nüüd juba tundub, et pareneb. Ei saa ühtegi päikesekiirt toas istudes maha magada!
Igatahes veel ma pole õue minemise tujus. Istun siin ja mõtlesin, et paneks head muusikat, mis mudib veidi mu melanhoolset poolust. Kuid mu arvutis on 80% ulatuses ainult melanhoolset, tõsiseltvõetavat muusikat.
Nojah, kuulan siis nüüd Vaiko Eplikku (esmakordselt täispikalt).
Toimib!
Ärgem saagem valesti aru, ma valisin selle (ja kõik need teised asjad koos selle valikuga?) ja olen õnnelik oma valiku(te)=elu üllatuste üle.
Mu elu on juba praegu teisem, kui ta oli nädal aega tagasi.
Mõte liigub teisipidi. Teised teed.
See on justkui.. tõmbad tammi eest ja vesi rajab endale tee.. täiesti uue tee!
Kui olen üksi kodus ja tahan end heade mõtete laine hoida:
laupäev, 1. november 2014
Saan nüüd aru küll, miks ma siia Islandile tegelikult ära tulin -
Õpin ennast armastama.
Veider on, et seda peab õppima.
Enda eest õigesti hoolitsema.
Me unustame ära.
Me ei oska omaette olla.
Me ei oska lahti lasta.
Tasakaal on paigast.
Armastama õpitakse armastades.
Ma armastan Sind Kadi!
Oled minu parim sõber ja ma tahan Sulle parimat ning tean, mida väärt oled.
Ja mida ei ole.
Ma seisan Su eest ja kui Sa eksid, siis annan andeks.
Sest Sa tead kõige paremini, et Sa tahad head.
Ja kui ma käitun Sinu vastu, siis ma tahan kiiresti ära tunda, et see pole aus.
Ja siis, kui armastad, siis armud iga päev maailma ja endasse.
Kui see kirumine ja muretsemine ja virisemine küljest ära kukkuma hakkavad, siis ei ole hirmu ka enam.
Et ei suuda või ei saa või ei juhtu ja kõik need.. miks mina? asjad.
Siis juhtuvad imed.
Päris ausalt juhtuvad imed.
Ja siis, kui olen postituse ära teinud, leian selle.
Kogemused kattuvad
reede, 10. oktoober 2014
Uus Island ja ...
Jorge saabus Eestist. Mõnus eestimaine hõng ja sära suveniiriks.
Maria kolis nüüd päriselt (6 päeva võttis hoogu) 30-minutlise jalutuskäigu kaugusele.
Olen üksi meie toas.
Sedasi, et keegi ei tule enam laagrist koju, vaid olengi omaette siin toas.
Siis kolin järele.
Eriline tunne on sees.
Südames on rõõm ja soov jagada. Ja see viimane..
Praegu poleks ma sugugi Sinilinnus (kõik eestlased juba magavad magusat und).
Piisab (peab piisama!) hetkel elavast mõttest kallistada oma perekonda. Ema-isa. Õde. Venda. Kassi.
Täna, kui tasse kokku lõime, oli nii palju eest tänulik olla, et apelsinidest tekkis puudus!
Nüüd veel, südaööl lähen võtan pesu masinast välja ja siis voodisse.
Homme jagame Jorge ja Mariaga.
Ma olen õnnelik.
Maria kolis nüüd päriselt (6 päeva võttis hoogu) 30-minutlise jalutuskäigu kaugusele.
Olen üksi meie toas.
Sedasi, et keegi ei tule enam laagrist koju, vaid olengi omaette siin toas.
Siis kolin järele.
Eriline tunne on sees.
Südames on rõõm ja soov jagada. Ja see viimane..
Praegu poleks ma sugugi Sinilinnus (kõik eestlased juba magavad magusat und).
Piisab (peab piisama!) hetkel elavast mõttest kallistada oma perekonda. Ema-isa. Õde. Venda. Kassi.
Täna, kui tasse kokku lõime, oli nii palju eest tänulik olla, et apelsinidest tekkis puudus!
Nüüd veel, südaööl lähen võtan pesu masinast välja ja siis voodisse.
Homme jagame Jorge ja Mariaga.
Ma olen õnnelik.
neljapäev, 2. oktoober 2014
Ma pole kunagi suur räpi sõber olnud, aga selle avastuse üle on küll hea meel.. avastus Klassikaraadio Fantaasia saatest (mu lemmik muusikasaade, tõsiselt värskendav).
Käisime täna Mariaga prille vaatamas (jälle). Nii kallid on siin. Eestis saaksin 2-3 paari prille selle raha eest tõenäoliselt. Õnneks katab kindlustus enamiku.. muidu ei kiikaks poeokse poolegi.
Täna päikese käes, pärast eilset veidrat ühepäevast palavikku otsustasin ära, et hakkan tõsiselt tööd otsima.
Veel täna oleme mõnusasti oma muusika saatel, mis kõlaritest üle teise korruse kostab.. kirjutame Diego märkmikusse ilusad sõnumid.. jah, ta läheb juba täna öösel. Pärast 11 kuud Islandi seiklusi. Järgmisena Aniko ja siis Danny ja siis.. Edina.. ja teisi kaa.
Maria jääb. Mina kaa.
Kui Maria läheks, läheksin ka mina tõenäoliselt.
Veider.. ja mõnus vabaduse tunne.
Täna sõitsime selle suure tormiga jalgratastel ja ainult muiged me näos.
Ei mingit pahameelt selle jõleda ilma üle.
Sest me näeme, et võime kogeda siin Islandil muudlaadi elu.
Las tulla!
teisipäev, 30. september 2014
Ilusa päikeselise päeva ja punaste pihlakate ning sügisese tuule ja kohatise sinise taeva muusika.
Eile otsustasin, et mina laagrisse ei lähe. Ja ei lähegi.
Miks teha asju, millel ei näe mõtet ja öelda endale, et: "oh, see saab varsti läbi", "see on peaaegu viimane".
Ei! See olen mina siin võtmas iseenda eest vastutust.
reede, 26. september 2014
"Vaata, vaata vahel, kas kohustus on Sinu tahe.."
Istun praegu Loft Hostelis, laen alla oma lemmiksarja uue hooaja esimest osa (märk, et ring saab jälle täis). Joon vaarika-vanilje-maitselist teed ning kuulan Stefani saadetud Arvo Pärdi'st ja Björk'ist inspireeritud loomingut.
Siia kõrvale võiksin tegelikult veel muusikat jagada.. olen leidnud mitmeid huvitavaid artiste.
***
Ma usun, et pole sellest veel kirjutanud. Mõtlesin, et olgu, kirjutan siis, kui asjad juba paigas on, aga olgem ausad - on need elu-asjad üldse kunagi paigas? valmis? ei...
Endiselt on rahu ja .. kui Irisega siin veel mõned päevad tagasi hommikul vara bussijaama poole kõndisime küsis ta minult:
"Kui saaksid minu asemel praegu Eestisse lennata, kas lendaksid?"
jäin veidi mõttesse ja siis: "oot.. esimest korda jään ma selle küsimuse üle mõtlema"
Muide, meie reis oli väga metsik! Pildimaterjali kaudu on keeruline väljendada.
Ei ole kaugel see aeg, mil tahtsin iga hinna eest Eestisse naasta.
Miski on minus paika loksunud, ära harjunud või siis.. vastutust hakanud võtma.
Tunnen, et olen ära andnud vastutuse enda eest.
Mis tähendab, et olen ära andnud enda vabaduse.
Aeg
Toitumine
Privaatsus
Loovtegevus
Sisuliselt ei kontrolli mina enam ammu seda, mis minust läbi käib ja mis minu ümber on.
Ma teen, mis kästud ja kuidas öeldud ning.. siis.. ju kaobki inimene ise ära.
Tulemus - meeleheide!
***
Tol öösel saatsin Irise ära ning hommikul ärgates teadsin, et nüüd, nüüd on aeg võtta vastutus oma toitumise osas. Katsetan toortoitu. Ega see kerge ei ole, kui ise ei saa valida, mis kaup poest tuleb, aga ma ikkagi, ikkagi ma tahan ise vastutada enda söögi eest!
Rohkem energiat, soov trenni teha, kõht laulab, ei vingu enam, valud on kadunud, pea on värske, mõtted selged.
Katsetan esialgu sinnamaani, kus ma enam üldse saiakeste ja tehissuhkru (kommid, moosid, küpsised..) järele ei ihale (lõuna-euroopa rahvaste paablis elades - jah, ma ei ela islandil, ma elan lõuna-euroopas - pole kerge saiast hoiduda). Ja lõpuks sinnamaani, kus mul ei teki isu õlu või veini järele.. mitte, et see omaette eesmärk oleks, kuid mingitmoodi peaks keha reageerima kindlasti. Sel moel, et ebavajalikke asju lihtsalt ei tarbi!
Mmm.. Jose Gonzalest lasevad nad palju nendest kõlaritest.
Mõned päevad tagasi kirjutasin kontorisse, et lahkun novembri algusest.
Saan nüüd esimest korda kõva häälega seda välja rääkida.
Mul on endiselt "pulmakleit" (loe: korter), aga "abikaasat" (loe: uus töökoht) ei ole.
Vastutus oma aja ees.
Oma privaatsuse ees.
Kolin Lõuna-Euroopast Islandile.
Vähemalt selleks pimedaks ajaks.. et siis kevadel tagasi tulla.
Nii on plaanis.
Ma ei saa veel Islandilt ära minna.
Veider on olla väljaspool projektimulli.
Väga veider.
Uuestisünd.
Siia mahuks veel mõtteid, aga skypeme-helistame!
Hostel on peaaegu inimtühi, avalikest kõlaritest tuleb samuti imelist muusikat.. nagu oleksin iseendale selle paiga broneerinud.
(tegelikult on väga raske kirjutada selle loo ajal) Aga paneme ta siis käima ja.. kirjutame pärastpoole.
Siia kõrvale võiksin tegelikult veel muusikat jagada.. olen leidnud mitmeid huvitavaid artiste.
***
Ma usun, et pole sellest veel kirjutanud. Mõtlesin, et olgu, kirjutan siis, kui asjad juba paigas on, aga olgem ausad - on need elu-asjad üldse kunagi paigas? valmis? ei...
Endiselt on rahu ja .. kui Irisega siin veel mõned päevad tagasi hommikul vara bussijaama poole kõndisime küsis ta minult:
"Kui saaksid minu asemel praegu Eestisse lennata, kas lendaksid?"
jäin veidi mõttesse ja siis: "oot.. esimest korda jään ma selle küsimuse üle mõtlema"
Muide, meie reis oli väga metsik! Pildimaterjali kaudu on keeruline väljendada.
Ei ole kaugel see aeg, mil tahtsin iga hinna eest Eestisse naasta.
Miski on minus paika loksunud, ära harjunud või siis.. vastutust hakanud võtma.
Tunnen, et olen ära andnud vastutuse enda eest.
Mis tähendab, et olen ära andnud enda vabaduse.
Aeg
Toitumine
Privaatsus
Loovtegevus
Sisuliselt ei kontrolli mina enam ammu seda, mis minust läbi käib ja mis minu ümber on.
Ma teen, mis kästud ja kuidas öeldud ning.. siis.. ju kaobki inimene ise ära.
Tulemus - meeleheide!
***
Tol öösel saatsin Irise ära ning hommikul ärgates teadsin, et nüüd, nüüd on aeg võtta vastutus oma toitumise osas. Katsetan toortoitu. Ega see kerge ei ole, kui ise ei saa valida, mis kaup poest tuleb, aga ma ikkagi, ikkagi ma tahan ise vastutada enda söögi eest!
Rohkem energiat, soov trenni teha, kõht laulab, ei vingu enam, valud on kadunud, pea on värske, mõtted selged.
Katsetan esialgu sinnamaani, kus ma enam üldse saiakeste ja tehissuhkru (kommid, moosid, küpsised..) järele ei ihale (lõuna-euroopa rahvaste paablis elades - jah, ma ei ela islandil, ma elan lõuna-euroopas - pole kerge saiast hoiduda). Ja lõpuks sinnamaani, kus mul ei teki isu õlu või veini järele.. mitte, et see omaette eesmärk oleks, kuid mingitmoodi peaks keha reageerima kindlasti. Sel moel, et ebavajalikke asju lihtsalt ei tarbi!
Mmm.. Jose Gonzalest lasevad nad palju nendest kõlaritest.
Mõned päevad tagasi kirjutasin kontorisse, et lahkun novembri algusest.
Saan nüüd esimest korda kõva häälega seda välja rääkida.
Mul on endiselt "pulmakleit" (loe: korter), aga "abikaasat" (loe: uus töökoht) ei ole.
Vastutus oma aja ees.
Oma privaatsuse ees.
Kolin Lõuna-Euroopast Islandile.
Vähemalt selleks pimedaks ajaks.. et siis kevadel tagasi tulla.
Nii on plaanis.
Ma ei saa veel Islandilt ära minna.
Veider on olla väljaspool projektimulli.
Väga veider.
Uuestisünd.
Siia mahuks veel mõtteid, aga skypeme-helistame!
kolmapäev, 10. september 2014
Nostalgiline
Sügise tunne on
uue alguse tunne. Nagu oleksid kõik algused koos ühes punktis kokku saanud.
Esimene tööle minek
Kooli minekud kõik koos
Ülikooli sügis
Päike
Hommik
Jalutuskäigud
Klassikaraadio
Meri
Kooriproovid
Tallinna trammid
Noortevahetused Põltsamaal
Värvilised lehed
Viljandi nädalavahetuse hommikud kodus
Täna olen siin.
Eile märkasin vist esimest korda, kuidas mäejalamil on rohelus veel mitmekesisem ja punakat ning oranzikat värvust on juurde tulnud.
Puid siin ju pole, mille lehed värvi muudaksid.
Sügis on minu jaoks alati natukene kurb olnud, nüüd ei ole.
Esimest korda ei ole sügis ja suve lõpp kurvad.
Mu viimane laager maapiirkonnas sai eile otsa.
Nohune, armiline, õnnelik.
Eestist kaasa toodud energia aitab toimetada ja olla.
Pihlakad on nii punased me akna taga ja päike paistab vahelduva eduga.
Suutsin eile normaalselt sotsialiseeruda. Tavaliselt peidan end oma tuppa ja pigem hoidun sellest kodusest rahvamassist ka küsimustevoorust: kuidas oli? kus oli? mis oli? kes olid? ja ja ja..
Eile sotsialiseerusin.
Island näitab mulle teistsugust nägu.
Puhtalt seepärast, et olen vaimselt veidi värskem ja võtnud aega enese jaoks.
Täna läks pool maja kuhugile matkale mõneks päevaks.
Kuu aja pärast läheb pool maja oma kodudesse..
Püüan leida mõne vaba ala, et harjutustega algust teha
(sõin laagris ogarusi.. nagu ikka)
uurin, mis kell Maria tagasi jõuab, et siis söök valmis teha. Üks islandlane kinkis meile orgaanilist toitu, peab katsetama midagi head.
Mõtlesin uurida, mida pihlakatest meisterdada saaks..
Pesu vaja pesta ja tuba veidi korrastada..
Iris tuleb ja ma saan nüüd reaalselt planeerida Islandil rigi reisimist
Siis vaatame täna.. sest uued algused tuleb ära alustada
olen tagasi.
Ja see tunne on hea.
Siia juurde paneksin nüüd ühed sügisel tehtud fotod Viljandi lehtedes Tuuli, Priidu, Roberti ja Margega
ja
Laura Junsoni "Sügis kodus" loo
või siis Pastaca "Bellamor" on ju täiesti sügise laul!
Panen nüüd veidi eesti muusikat taustaks ja lõpetan oma orgaanilise tee..
ning alustan
(teadmiste janu on.. peaks justkui ülikoolis nüüd olema, aga olen siin veel)
:)
uue alguse tunne. Nagu oleksid kõik algused koos ühes punktis kokku saanud.
Esimene tööle minek
Kooli minekud kõik koos
Ülikooli sügis
Päike
Hommik
Jalutuskäigud
Klassikaraadio
Meri
Kooriproovid
Tallinna trammid
Noortevahetused Põltsamaal
Värvilised lehed
Viljandi nädalavahetuse hommikud kodus
Täna olen siin.
Eile märkasin vist esimest korda, kuidas mäejalamil on rohelus veel mitmekesisem ja punakat ning oranzikat värvust on juurde tulnud.
Puid siin ju pole, mille lehed värvi muudaksid.
Sügis on minu jaoks alati natukene kurb olnud, nüüd ei ole.
Esimest korda ei ole sügis ja suve lõpp kurvad.
Mu viimane laager maapiirkonnas sai eile otsa.
Nohune, armiline, õnnelik.
Eestist kaasa toodud energia aitab toimetada ja olla.
Pihlakad on nii punased me akna taga ja päike paistab vahelduva eduga.
Suutsin eile normaalselt sotsialiseeruda. Tavaliselt peidan end oma tuppa ja pigem hoidun sellest kodusest rahvamassist ka küsimustevoorust: kuidas oli? kus oli? mis oli? kes olid? ja ja ja..
Eile sotsialiseerusin.
Island näitab mulle teistsugust nägu.
Puhtalt seepärast, et olen vaimselt veidi värskem ja võtnud aega enese jaoks.
Täna läks pool maja kuhugile matkale mõneks päevaks.
Kuu aja pärast läheb pool maja oma kodudesse..
Püüan leida mõne vaba ala, et harjutustega algust teha
(sõin laagris ogarusi.. nagu ikka)
uurin, mis kell Maria tagasi jõuab, et siis söök valmis teha. Üks islandlane kinkis meile orgaanilist toitu, peab katsetama midagi head.
Mõtlesin uurida, mida pihlakatest meisterdada saaks..
Pesu vaja pesta ja tuba veidi korrastada..
Iris tuleb ja ma saan nüüd reaalselt planeerida Islandil rigi reisimist
Siis vaatame täna.. sest uued algused tuleb ära alustada
olen tagasi.
Ja see tunne on hea.
Siia juurde paneksin nüüd ühed sügisel tehtud fotod Viljandi lehtedes Tuuli, Priidu, Roberti ja Margega
ja
Laura Junsoni "Sügis kodus" loo
või siis Pastaca "Bellamor" on ju täiesti sügise laul!
Panen nüüd veidi eesti muusikat taustaks ja lõpetan oma orgaanilise tee..
ning alustan
(teadmiste janu on.. peaks justkui ülikoolis nüüd olema, aga olen siin veel)
:)
reede, 18. juuli 2014
Väike vahearuanne
Teised läksid linna peale (loe: küla peale), mina kasutan meie majas harukordset piiramatut internetti ja kõlareid, et viimaks see pikk laulupidu ära kuulata-vaadata. Ei ole lihtne kirjutada Islandist samal ajal, kui taustaks kõlab eesti keel ja videopildis eesti suvi.
Konfliktne olukord, et kuhu siis see rõhk nüüd hetkel panna.
Danny helistas täna, et küsida, kuidas mul siin läheb.
Jorge kirjutas ja uuris sama.
Ka kontorist helistati.
Ei ole üksi. Head inimesed on ümber.
Sõbrad :)
Selline.. nagu ikka, üheskoos kogemine paneb üksteise eest hoolt kandma.
Ja kui ei saa nii nagu soovin, siis saab teisiti.
Ju on vaja midagi teada saada, mis muidu jääks kogemata.
Juusiis on vaja!
Konfliktne olukord, et kuhu siis see rõhk nüüd hetkel panna.
Euroopa Vabatahtlik Teenistus
Vabatahtlik töö toimub vabast tahtest, mitte kohustuslikult ega sunniviisiliselt; tegija ei saa rahalist ega materiaalset tasu, kuigi võib saada palju kasu ning tänutäheks ka kingitusi; tegutsetakse väljaspool oma kodu ja perekonda, kellegi teise või laiemalt ühiskonna hüvanguks.
Riik: Island
Projekti kestus: 12 kuud
Läbitud: 6 kuud ja 10 päeva
Läbimisel: 5 kuud ja 21 päeva
Tööaeg: 5 päeva nädalas, iga päev 6-8 tundi ~21 ülepäeva ja 5 ületundi
Vaba aeg: riigipühad, nädalavahetused, 2 puhkepäeva kuu kohta
Tööülesanded: laagrijuht, giid, maastikuarhitekt, aednik, maaler, kokk, psühholoog, õpetaja, koristaja,
Külalist Eestist: 3 = 15 puhkepäeva 24-st
Kohtasin:
~100 inimest, kellest 89% elasin koos vähemalt 2 nädalat
0 hüljest
0 hüljest
2 vaala (elus ja surnud)
5 korda politseiautot
~2000 puffinit (lunni)
~2000 puffinit (lunni)
Proovi(si)n:
4 korda haikala
Iiri stiilis viski-teed
looduskosmeetikat:
kohvi-mee dušigeeli
soodaga juukseid pesta
oliiviõliga keha kreemitada
kookosõliga hambaid pesta
Toimib!
Avastasin:
kohvi-mee dušigeeli
soodaga juukseid pesta
oliiviõliga keha kreemitada
kookosõliga hambaid pesta
Toimib!
Avastasin:
Kõik inimesed on ilusad ja head
Angry birds on Soomest pärit
siin on rohkem lambaid kui inimesi
(osad) Hong Kongi inimesed pole tähti kunagi näinud
pea ei valuta siin kunagi
islandi kuumaveevann on eesti sauna aseaine
ei ole tarvis piima- ja nisutooteid
kanaliha teeb uniseks
õlu on hea
ei mõtle raha peale
endas palju varjatud võimeid
eesti keeles on väga hea rääkida
ja...
ja...
Parimad virmalised: Reykjaviki pargis ja kuuma vee basseinis.
Suvel tähti ei näe
Talvel ainult jää
6 laagrit Reykjavikis:
5 keskkonnateemalist
Teemad: aiandamine (püüdsin mõelda, kuidas eesti keeles öelda ja pidin siis google translatoriga tõlkima; gardening=aiandus), kompost, geotermaalenergia, CO2 , eksponentne kasv, ökoloogiline jalajälg, toitumine, energiakasutus,
1 fotograafia teemal
4 laagrit väljaspool Reykjaviki:
1 Vatnsholt farmis (60 km Reykjavikist edela-Islandil)
Töö: hein, plastmass, kivid, värvimine, aediku ehitamine hobustele.
Eripärad: Rääkiv ronk, polaarrebane. 5-tunnine jalgsimatk tundmatusse. Kahesed toad. Voodi, 20cm-paksuse madratsiga. Tekk, padi. Maasikad, mango.
1 Eyrarbakki's (...km Reykjavikist edela-Islandil)
Töö: värvimine, aiandus, toolid, põrandad,
Eripärad: loojuva päikese taevas, jooga, kajakiga ookeani peal
1 Holmavik'is (...km Reykjavikist, Läänefjordides)
Töö: ookeaniäärse jalgsiraja korrastamine, dušš kohalikus ujulas.
Eripärad: Puffini (lonni) paradiis, vaal ookenais kaldalt vaadates,
1 Paterksfjördur'is (...km Reykjavikist)
Töö: lasteaia seiklusliku mänguväljaku ehitamine: muru paigaldamine, kiige kokku- ja ülespanek.
Eripärad: 2 väikes kokkupõrget autodega, praamisõit, kohtumine politseiga, mitte iialgi avanev koduuks, eramaja.
Olen keset oma projekti, mis on justkui ülikooli teine aasta = gümnaasiumi 11. klass = keskeakriis.
Nii vist ongi, kui jõuad kuhugi keskele, siis toimuvad muutused ja küsid endalt uuesti, et miks? ja mis on mõte? kas saaks teisiti? Kusagil seal keskel alati on mingi veider motivatsiooni langus ja muutused ning teistmoodi tegemise soov.
Ma peaaegu läksin koju.. Eestisse. Lühikesele visiidile. Peaaegu.
Nii ihkan ja nii oleks tarvis.
Olen keset oma projekti, mis on justkui ülikooli teine aasta = gümnaasiumi 11. klass = keskeakriis.
Nii vist ongi, kui jõuad kuhugi keskele, siis toimuvad muutused ja küsid endalt uuesti, et miks? ja mis on mõte? kas saaks teisiti? Kusagil seal keskel alati on mingi veider motivatsiooni langus ja muutused ning teistmoodi tegemise soov.
Ma peaaegu läksin koju.. Eestisse. Lühikesele visiidile. Peaaegu.
Nii ihkan ja nii oleks tarvis.
Natuke jäi puudu.
Kindlustuse kirjelduse tõlkes läks kaduma eesti keelne sõna VÕI, mis muutus inglise keelses versioonis JA-ks.
Sinna mu pilet kadus.
Pikk lugu, aga ju on vaja sedasi.
Juusiis on vaja!
http://kultuur.err.ee/v/laulu-_ja_tantsupidu/laulu-_ja_tantsupeo_videod/8a71f196-21a1-4a0f-941b-192dadf53874
Kindlustuse kirjelduse tõlkes läks kaduma eesti keelne sõna VÕI, mis muutus inglise keelses versioonis JA-ks.
Sinna mu pilet kadus.
Pikk lugu, aga ju on vaja sedasi.
Juusiis on vaja!
http://kultuur.err.ee/v/laulu-_ja_tantsupidu/laulu-_ja_tantsupeo_videod/8a71f196-21a1-4a0f-941b-192dadf53874
Plaanime Mariaga minna Islandit avastama. Ilma ühegi reha, kivi, labida ja rohulibleta!
Danny helistas täna, et küsida, kuidas mul siin läheb.
Jorge kirjutas ja uuris sama.
Ka kontorist helistati.
Ei ole üksi. Head inimesed on ümber.
Sõbrad :)
Selline.. nagu ikka, üheskoos kogemine paneb üksteise eest hoolt kandma.
Ja kui ei saa nii nagu soovin, siis saab teisiti.
Ju on vaja midagi teada saada, mis muidu jääks kogemata.
Juusiis on vaja!
neljapäev, 3. juuli 2014
Tagasi Reykjavikis
Olen nüüd teist päeva tagasi "kodus", Reykjavikis. Tundub, et väljapuhkamiseks läheb alati vaja vähemalt 3 ööpäeva ja siis neljandal saan aru, et oh - olen oma kehas tagasi, õiges paigas, õige nurga all..
7. juulil saab kuus kuud mööda. Täpselt pool aega tööd.. olen nii paljud uksed kinni pannud enda järel. Varem või hiljem olen teinud otsuse ja sulgenud ühe või teise. Kasvõi selleks, et avada järgmine samasse ruumi või majja või.. aga, et on tulnud need otsused ja see kõik tundub õige.
Vist ehk nüüd (olen lihtsalt veel väsinud ja ärevil tulenevalt muutustest muutustest muutustest, igapäevastest pidevatest muudatustest muudatustest muudatustest).
Vist ehk nüüd olen päris palju vabadust endale võtnud otsustada enda eest ainult ise ja ainult nii nagu südames tunnen. Paigas.
See retk on imeline.. väsitav väsitav väsitav, aga oi, kui imeline retk.
Üleeile oli see päev, kui jõudsime tagasi läänefjordidest. Lausa lendlesime toauksest sisse ja tantsisime üle kogu toa nagu hullud.. pöörased.. ja naersime naersime naersime
Vabadus!
Puhkus!
Oma "tuba", oma luba!
Seisime Mariaga need paar vaba tundi enne, kui ta jälle läks (alati lähed kas ise või teised või.. kogu aeg keegi läheb ja..) vihma all, vaatasime teineteisele otsa ja seisime seal.
Nii palju mahub ühe inimese hinge sisse. Kõike ja korraga.. mahub ja et on ikkagi võimalik selgeks jääda.
Mul on kahju, et ma ei saa jagada kogu seda siin oma lähedaste inimestega Eestimaal. Et ma jagan teile vaid need read siin, telefoni- ja skypekõned, fotod.
See on elu, olen leidnud siin mõne hinge, kellega saan jagada palju ja head ja.. nii palju, kui ma tahan, ma ei saa neid asju üle kanda. Võimatu.
Andke andeks.
See on elu.
Nii hea on puhata veidi. Natukenegi hinge tõmmata.
Klaarisin viimased klaarimised (mõneks ajaks) kontoriga ära ja esimest korda tundsin, et oh, mind tõesti võetakse kuulda! Hea tunne!
Täna.
Esimene rattasõit Reykjavikis üle mitme pika aja.
Esimene rahvusõhtu uues Seeds majas.
Esimene tõsisem arusaamine minu organisatsiooni poolt.
Esimene sõber "justkui eelmisest elust" jõuab täna Islandile - Jorge, minu Tallinna töökoha EVS vabatahtlik. Ja ta tuleb siia tööle, hahaa :D
Jällegi, Jorge saabub - Ralph ja Alex lahkuvad laupäeval. Ma ei taha hüvasti jätta, üldse ei taha ja ikkagi pead ja lõpuks õpid tahtma..
Jällegi, elu :)
teisipäev, 24. juuni 2014
Pikim päev aastas
Mu meel on mingis rahulikus meeleolus. Aega pole olemas, päev on pikaks venitatud, unetunnid mahuvad ja vahel ei mahu ka. Üks pikk päev.
Justkui oleks 3 pikka päeva selles juunikuus.
Laager Eyrarbakkis
Hetk Reykjavikis
Laager Läänefjordides.
Olen selles kolmandas praegu, aga mõtetega pooleldi veel esimeses..
Ei jõudnud läbi seedida kõike ja kõiki.
Ja nüüd varastan mitmeid õhtuid asjade ülesmärkimiseks..
(..sest 3 päeva puhkamiseks on liiga vähe)
Eile lamasin oma madratsi peal.. tunnikese omaette üle pika pika pika pika pika pika pika aja.
Lamasin, kuulasin muusikat ja sain aru, mismoodi mu mõtted hakkasid ühtäkki jooksma mingit teistmoodi rada.
Avastasin, et pole tähti ja kuud pikka aega näinud.
Neid lihtsalt pole näha selle päikesesira ja valgusega.
Tähed ja kuu.
Avastasin, et Eesti on kusagil seal eemal ja mu elu on siin.
Et on erinevad maad ja erinevad inimesed.
Ja see on okei,
et ma olen (praegu) siin.
Nüüd vist siis viimaks olen ma lõpuks omadega päriselt igas hetkes koha peal.. tegutsemas.
Et, kui on töö, siis on töö.
Ja kui on mõtted kodus, siis on kodus.
Ja, kui tuleb mure, siis on ka lahendus.
Et on keskendumine ühele asjale, mitte 125 erinevat 'ollust' korraga läbisegi.
Keskendumine olulisele.
| Meie magala laagri alguses justkui Islandi maastik (13-inimesega, hiljem 6-inimesega) |
Kuidagi ei küsi enam, et miks minuga juhtub üks või teine asi siin elus ja miks küll on raske ja siis jälle - kuidas küll nii palju rõõmu ja head, miks ja miks ja miks.
Ei ole enam sugugi nii palju küsimusi.
Kõik lihtsalt on ja ainus, mida tegema peab - on toime tulla iga olukorraga.
Ilma sajatuhande miksita..
..leida jõudu ja nautida elu.
Kõige kiuste, kui tarvis.
(kusjuures, just kõige kiuste, kui kõik asjad on vastu ja takistavad, just siis ja ainult siis on väga selge see, et AINUKENE variant on leida jõudu ja edasi minna)
Kuidagi veider, et jõuan ikka ning jälle selle sama punktini - peab olema raske, et oleks kerge.
Peab armastama palju, et oskaks armastada, kui tundub, et pole midagi armastada.
(alati on)
Tõsi.
Olen kohanud ja koos elanud ning suhelnud ligi 100 uue inimesega.
Kõik ilusad omal moel.
Ja kõigiga on võimalik suhelda, koos elada.
Viimse kui ühega neist!
Ja siis on need mõned, kellega on kuidagi väga hea.
Saan olla mina ise. Ei pea midagi varjama, kuidagi käituma või mitte käituma. Ütlema või ütlemata jätma.
Palju ilusaid inimesi.
Hea tunne. Tekitab usaldust maailmas toimuva vastu (sest need inimesed siin - kõik tahavad ainult head).
Kuidagi tean, et asjad saavad korda ja paika.
Varem või hiljem.
Kuidagi tean, mida väärt olen.
Ehk ei oska alati kohe eneselegi teadvustada.
Aga head inimesed.. nad õpetavad, õpetavad palju
Ausus ja siirus.
Südamlikkus.
Neil üksikuil hetkeil, kui saan olla mina ise ilma liigse 'millegita' .. aeg seisab
Minus on suur tänutunne.
Mu elu on muutunud nii palju alates sellest, kui Eestist ära lendasin.
Hirmus ja kõhe.
Palju, palju ja korraga.
♥
reede, 6. juuni 2014
...
2:45
See päev, see päev ei lõppegi kunagi ära
Käisin udu sees pilte tegemas
500-elanikuga "linn"
on nii tasane
Ookean
on nii vali
justkui möirgaks kusagil hüdroelektrijaam. Aga ei
Ookean
Kas on hommik ja uni jäi vahele?
On unetus ja jäin mõtete vahele
lõksu
Head "ööd"
Ööd on head
neljapäev, 5. juuni 2014
Hea
***
Olen ajaarvamisest väljapoole sattunud, kus minutid enam ei jookse ja päeval ega ööl pole piire. Kõik on üks ja see sama päevöö, ööpäev.
Meie majutaja siin Eyrarbakkis on üks ütlemata armas inimene.
Eile külastasime tema kodu, sõime aias jäätist ja imetlesime tema naise maale ning käsitööd.
See paik siin on lõõgastumiseks loodud.
Meie magala akendest näen otse ookeanile.
Täna külastasime kohalikke muuseume ja õhtu lõpetasime joogaga. Esmaspäeval uuesti.
Homme lahkub pool meie grupist (mis on tore) ja 70-l haiglatöötajal tuleb pidu, mille jaoks ettevalmistusi teeme.
Vahel on siin tunne, et töötan koolis huvijuhina ja siis minu vabatahtlikud on õpilasesinduse liikmed, kes aitavad mul toole paika sättida..
hahaa..
Me ei plaani oma tööd siin kunagi. Geiri ütleb ikka, et pole mõtet planeerida, kunagi ei tea, mis homne toob. Teeme täna seda, mis täna teha saame. Homme muretseme homse pärast.
Väike looke kohalikus lehes:
http://menningarstadur.123.is/blog/2014/06/02/fjolgun-a-bakkanum-essar-vikurnar/
esmaspäev, 2. juuni 2014
Istun nagu boss Eyrabakki kultuurimaja juhataja kabinetis.
Olen surmväsinud, kell on liiga palju, et uneminuteid raisku lasta siin istumise peale.
Kuid ma PEAN välja kirjutama mõned asjad, sest lihtsalt ei ole kedagi, kellega siin JAGADA.
Alles esimene laagripäev..
Sellest tuleb kiire, lohakas ja unesegane postitus.
Olen tagasi vabatahtlikke koosviibimiselt, mis oli.. vabastav, emotsionaalne, siiras.
Nad on ilusad inimesed ja me kogeme sama.
Midagi ON sellel pildil valesti, kui..
..meil on valida kolme erineva toa vahel, kus on 5 voodit, 2 voodit või 2 voodit ja üks särtsakas kreeka neiu pakub välja lahenduse - naised koos, mehed privaatselt (kuna meid oli 5 ja noormehi 4), mille peale mina automaatselt eneselegi ootamatult lihtsalt nutma puhkesin.
..istume toas, vaja pakkida ja lõunat sööma minna, kuid Maria haarab must kinni ja nii me seal eneselegi ootamatult vaikides kallistades nutame.. lõunast jäime ilma aga kergem hakkas.
..ma jooksen eneselegi ootamatult keset lõbusat klaverimuusika, laulu ja hularõngaid majast välja ning istun järve ääres soojade kivide peal.. et lihtsalt.. olla
..pärast Reykjaviki jõudmist jätame head aega ning soovime üksteisele edu.. ning ma lihtsalt eneselegi ootamatult ei suuda "kodu" poole liikuda.. viskan kotid maha ja..
Me läksime mere äärde. Vihma sadas, kuid me istusime seal 2 pikka kaunist tundi.
Nad on ilusad inimesed ja me kogeme sama.
Tegelikult pole väga võimalik neid "asju" kirja panna ja ma võtsin pool võlu ära nende ülesmärkimisega. Kuna olen nad kõik kontekstist välja rebinud.
Saaks siis isegi aru, mis see kontekst on.
Asjad juhtusid.
Me kuidagi juhtusime olema teistmoodi kui muidu.
Vabamad.
Siiramad.
Avatumad.
Vaevatud.
Kurnatud.
Väsinud.
Rasked.
Kerged.
See aeg oli üürike, kuid me jagasime palju.
Ja need polnud sõnad.
Olen tühi, väsinud ja õnnelik avastuste üle.
Kodus saan eneselegi ootamatult teada, et minu laagriga liitub teine laager viieks päevaks (no muidugi.. väga taktitundeline samm; ideaalne võimalus grupitunde loomiseks-lõhkumiseks-loomiseks..).
ning mu Läänefjordide laager tühistatakse.
Ja öösel kell 3:20 tulevad peomeeleolus majakaaslased valju jutu saatel..
Ei mingit energiat, et liikuda edasi järgmisse laagrisse.
Ei mingit energiat millelegi üleüldse reageerida.
Ja siis naasen siia.. meeldiv vanem mees on meie tööandja (see sama kultuurimaja juhataja).
Tutvustab meile erinevaid maju, kus töötama hakkame. Kui küsin ühe kauni aiamajakese kohta, siis saan teada, et tema naine omab galeriid.. see on tema töökoda. Ta ise on praegu kopsuvähiga haiglas. Seisund on raske.
Ning toosama armas vanem meesteahvas on säravate silmadega, viskab nalja ning selgitab kohalikku elu-olu, ajalugu..
..mu mõtted ja tunded ja kogu olek keeras end eneselegi ootamatult ümber.
Füüsiliselt tundsin enese sees.
Kui tema suudab sellises olukorras säilitada inimlikku suhtumist ümbritsevasse, siis suudan minagi..
..koguda oma energia ja õppida seda vääriliselt jagama ning hoidma.
Ma loodan, et te tunnete mind ära, kui koju tagasi naasen.
Sest kõik muutub liiga kiiresti ja kogu aeg.
Ei mingit mugavustsooni.
Pidev paanikatsooni vahel jooksmine.
Seda ma otsisin ja ma saan siit seda, mida leida soovin.
Peaks kuidagi teisipidi postituse nüüd tegema, mis neid leidmisi peegeldab.
Aga kell on nüüd juba liiga palju - 6 tundi und pole palju.
Lähen oma madratsile magama koos teiste 12-ne laagrilisega.
Ookean on siin samas.
Homme kell 8 alustame esimese tööpäevaga.
Olen õnnelik otsija-leidja.
Ei ole kinni kasvanud järv..
..on voolav jõgi.
Ja kuhu ta voolab, pole sugugi tähtis.
Kuid, et ta voolab, on väga tähtis.
Ma ehitan ülesse oma unistustemaad :)
Tellimine:
Postitused (Atom)














