teisipäev, 8. juuli 2008

jätkub...

[blog pani eile näkku, nii et ma ei saanud seda lõiku eelmise sissekande lõppu korralikult lisada.]

Jah, ma tahan end petta, et kõik on hästi. Mõnes mõttes ju ongi, aga mu hing on haige ja süda igatseb armastust. Jah, mul on sõbrad. Ma olen väga tänulik, et nad mul on, aga saate ju isegi aru..

Vaadake, mis ma teen. Ma halan armastuse puudumise üle. Olen alati rahul olnud sellega, kuidas on. Alati teadnud, et igal ühel tuleb oma aeg. Ma lihtsalt tunnen sellest teinekord puudust. Armastusest nimelt.
Sellest armastusest ja teinekord sõprade armastusest ka.. sellest veel enam. Harald läks Londonisse. Kui tahtsin kell pool 1 öösel õue minna, siis tema liitus alati minuga. Kummaline, ma igatsen isegi tema järele. Marita, oled alati minuga, aga ma igatsen teinekord meie vestluste järele. Ma olen Sinuga alati Mina.. ja isegi, kui olen eksinud, kadunud, näed sa alati mind. Ma võin alasti mööda linnatänavaid ringi joosta, juukseid peast kiskuda, silmi pööritada, hiina keeles kõneleda, Sa näed ALATI MIND! Ma olen Sulle igavesti tänulik, et mind kõige raskemal hetkel 150% toetasid ja mitte kunagi ei kahelnud, kas ja kuidas või..? Aitäh Tuuli, et sa alati olemas oled. Sina oled tõesti kogu aeg olemas. Väljaarvatud öösiti, kui igaüks oma kodus magab. Ma igatsen Timot ka, ometi on ta nüüd Eestis. Kuid temaga ongi vist nii, et vahet pole, kus maailma otsas viibib, alati on ta justkui kuu peal, kust teda kätte ei saa. Paratamatus või äkki peitubki selles meie sõpruse võti? Muinasjututegelane, kelle olen välja mõelnud? Äkki polegi teda olemas? Teinekord on just selline tunne. Kristo - Sina ja Sinu elu. Me saame üliharva kokku. Väga harva. Nii harva, kui vähegi võimalik ja ma tihti ei igatse sinu järele, kuna meil on see Sõpruse Asi kuidagi paigas.. iga inimesega on erinev. Sinuga on nii, et elame pool aastat oma elu ja siis saame taas msnnis kokku või õues, räägime 7 tundi maailmast ja endist ning kaome siis igaüks omas suunas. Hiljuti sain Sinuga msnnis paar sõna aetud.. tead, ma igatsen meie vestlusi nii väga! Ma tahan teada, kuidas Sul läheb.. meil oli alati nii paljust rääkida. Alati! Ma olin isegi tige, et Sul nii vähe aega seekord jagus. Ometi ma mõistan seda. Nii lihtsalt ongi. Tunnen, et meie Sõprus on 50:50. Panustame mõlemad võrdselt. Sina ütled ja mina ütlen. Sina kuulad ja mina kuulan. Kummaline on see, et mul pole isegi mitte Sinu telefoninumbrit. Aga nii ta on.
Igatsen seda kõike nii väga!
Ma ei ole kunagi tahtnud oma sõprade imelist keemiat siin lahata, aga tundsin, et vajan seda täna.

Pean magama minema. Homme on Viljandisse minek. Teadagi, miks.. katsed. Kavatseme Tuuliga poodides kolada ning nautida rikka inimese kombel raha olemasolu ning enda kulutamisoskusi.

Tahan vabaks kiskuda.. vabaks saada sellest meeletust igatsemisest ja sellest ussitanud kummitusest! Tahan lihtsalt vabana käia ja mitte kinni hoida mitte millestki!
Praegune on ülemõistuse kurnav ja pisarane.
On?
Isegi selles ei ole ma kindel.


Kadi, tule koju!

Kommentaare ei ole: