Oleks siis mul ka oma poiss, keda iga kell tüüdata saaksin. Saata öösel sõnum ja ise sõnumit oodata. Helistada, õue kutsuda. Muidugi ei oleks see alati võimalik, et ta sõidaks minu juurde, kui mina seda soovin, kuid siis vähemalt oleks mul keegi, kes on alati valmis mind esimesena ära kuulama. Keegi, kes reageeriks minu sõnumitele, kõnedele.
Tahan end matta töösse, tahan palju vaheldust, palju seiklusi kogeda. Tahan teha füüsilist tööd ja raha teenida, et seda kulutada. Ma tahan hoida end tegevuses, et ometi ei tuleks meelde need vastikud poolikud ussitama läinud mineviku kummitused. Vastikud!
Ma ei taha täna mõelda. Lükkan aina edasi. Aina lükkan edasi. Sa ütlesid, et tahad, et oleksin õnnelik ja et mul oleks tore suvi ja et ma ei mõtleks sellele praegu. Ma püüan. Mul tõesti õnnestubki see vahepeal, kuid..
..Sa ju tead, et see on ikka mu sees, ükskõik kui palju ma ei üritaks end töösse matta, ükskõik kui palju kordi see mul päeva jooksul meelde ei tule. Ma ju teen seda mis meeldib, elan kuis meeldib, aga ometi ei korva see muud.
Üks öö põrutasime lihtsalt Atlantisesse. Sain pool viis öösel magama. See oli minu esimene klubi külastamine. Kavatseme endise ÕOVga ka kokku saada. Minu hullud tembud on veel ees, heas mõttes hullud. See hoiab mind püsti!
Üks tark raamat, mille lõpetamiseks sain, sisaldab järgmisi sõnu:
"Ma ei mõtle muredest
ja kannatustest,
vaid ilust,
mis ju ikkagi
alles jääb."
/Anne Frank/
Nii muretud sõnad. Kui kerge oleks olla, kui saaksin end nii tunda. Kuid mina pean vimma, ma ei oska lõpetada ja ma ei suuda asju pooleli jätta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar